Perekonnapatud. Sharon Sala

      „Jah, kõigile jätkub,” ütles Bella ja pani pannile veel mõned peekoniribad.

      „Ai, ai, ai,” ütles Jesse.

      Laps naeris.

      Naised pöördusid kõik toimuvat vaatama. Johnny oli Jesse pikad juuksed ümber oma pisikeste rusikate kruttinud ja iga kord, kui Jesse grimassi tegi ja karjatas, sikutas põngerjas teda juustest.

      „Ära lase endale haiget teha,” hoiatas Leslie.

      Jesse tõstis lapse sulle. „Mul ei ole valus,” ütles mees ja silitas lapse lokkis pead ning vaatas siis Leslie poole.

      „Samuti pikad juuksed?”

      Leslie noogutas. „Jah, Johnny juuksed kasvavad ka pikaks nagu sinulgi.”

      Jesse noogutas. „Issi ütleb: „Youngbloodide traditsioon.””

      Naiste silmad valgusid pisaraid täis.

      „Sul on õigus. See on Youngbloodide traditsioon.”

      „Nagu Simson Piiblis,” lisas Jesse ja kallistas uuesti pisikest poissi.

      Bella neelas pisarad alla. „Peekonit on nüüd võileibade tegemiseks piisavalt. Maura, too leiba ja majoneesi, ja Leslie, kas sa, palun, lõiguksid mõned tomatid viiludeks ja täidaksid siis klaasid jääkuubikute ja jääteega?”

      Noored naised asusid tegutsema, kuid nende südamed olid rasked. Need hetked Jesse seltsis olid nagu vaikus enne tormi. Niipea kui Leigh tagasi jõuab ja tõe teatavaks saab, pole miski enam endine.

      Tapja kihutas mootorrattal nagu pöörane vähe kasutatavaid teid pidi mäest alla Wayne’ide perekonna järveäärsesse majja. Ta sõitis otseteed majast eemal asuvasse garaaži ja parkis mootorratta seina äärde, viie-kuue ATV taha, haaras siis naela otsas rippuva kaltsu, pühkis mootorratta sõrmejälgede eemaldamiseks puhtaks ja kattis seejärel presendiga kinni.

      Majja polnud pikk tee ning sinna jõudes võttis mees puhastustarvikud ja asus püssi lahti võtma. Selleks ajaks, kui ta oli relva puhastamise lõpetanud ja sellelt sõrmejäljed maha pühkinud, poleks keegi aru saanud, et sellest on hiljuti tulistatud. Püss kolis tagasi relvakappi teiste relvade juurde ja kellelgi polnud toimunust aimu.

      Kui tulistaja oli asjaga valmis saanud ja püss taas kapis, pani ta selle lukku ja lahkus. Ta vaatas kiiresti ringi, veendumaks, et kõik asjad on oma kohal, istus tolmusesse musta Lexusesse ja sõitis minema.

      Leigh vaatas, kuidas ta abikaasa surnukeha laibakotti pandi ja selle lukk kinni veeti ning surus sõrmi vastu huuli, et mitte karjuma hakata, kui mees minema viidi.

      Kui Samuel ta õlga puudutas, pöördus naine sihikindlalt poja poole.

      „Samuel, mul on vaja su telefoni kasutada. Ma pean tädi Pollyle helistama. Ja siis ma pean helistama onu Tommyle. Stantoni õde ja vend peavad juhtunust minu käest teada saama.”

      Samuel otsis oma telefoni välja ja kontrollis levi.

      „Siin on päris hea levi. Nende telefoninumbrid on mu kontaktide nimekirjas olemas, kui sul peaks neid vaja olema.”

      „Need on mul peas,” vastas Leigh ja pühkis enne poja käest telefoni võtmist oma käed vastu püksisääri puhtaks.

      Samuel suudles ema põsele ja astus siis eemale, et naine saaks helistamise ajal omaette olla.

      Leigh helistas esimese asjana Stantoni õele Polly Cyrusele. Naise mõtetes valitses suur segadus, kui ta üritas mõelda, kuidas hüsteerikasse sattumata asjast rääkida, ja siis vastas Polly telefonile ja Leigh’ silmad vajusid pisaraid täis.

      „Halloo?” küsis Polly.

      „Polly, see olen mina, Leigh.”

      Polly naeris. „Kullake, ma tunnen su armsa hääle ära.”

      „Ma pean sulle midagi ütlema ja ma ei tea, kuidas seda teha,” ütles Leigh ja hakkas siis vaikselt, peaaegu hääletult nuuksudes nutma.

      Polly süda jättis löögi vahele ja seejärel sattus naine paanikasse. Leigh ei olnud nutja tüüp.

      „Kullake, ütle see lihtsalt välja. Kas midagi on pahasti?”

      „Stanton on surnud.”

      Polly ahmis õhku ja tõi seejärel kuuldavale oige.

      „Ei, ei, ei. Ta ju alles oli siin. Mis juhtus? Kas süda?”

      Leigh hingas sügavalt sisse ja surus nuuksed alla.

      „Ei, ta tapeti. Tulistati koduteel selga.” Kui ta oli Pollyle kõik ära rääkinud, sattus naine hüsteeriasse.

      „Mul on nii kahju, mul on nii kahju,” ütles Leigh. „Ma oleksin valmis tema eest surema, kui vaid saaksin. Ma ei tea, miks see juhtus.”

      Polly aina nuuksus. Leigh oli juba kõnet lõpetamas, kui Polly abikaasa Carl telefoni enda kätte võttis.

      „Leigh! Mis kurat seal juhtus? Polly oleks nagu ära keeranud.”

      Leigh rääkis kõigest otsast peale ja Carl ägas.

      „Armas jumal, ma tunnen sulle kaasa, kullake, tunnen südamest kaasa. Mida me sinu heaks teha saame?”

      „Mitte midagi. Ma lihtsalt pidin teile ise rääkima. Ma pean nüüd Thomasele helistama.”

      „Kas sa tahad, et ma seda ise teeksin?”

      Leigh pühkis pluusivarrukasse silmi ja seejärel nina.

      „Jah, tahan küll, aga ma pean seda ise tegema. Ma leian, et Stantoni perekond on seda väärt, et juhtunust minu käest kuulda.”

      „Olgu siis, aga me tuleme kohe varsti sinu juurde.”

      Mees lõpetas kõne ja Leigh’l jäi veel ühele inimesele helistada. Naine valis numbrit; ta pelgas seda kõige enam, kuna Thomase hääl sarnases väga Stantoni omaga.

      Thomas Youngblood vastas telefonile pärast seda, kui telefon oli kolm korda kutsunud.

      „Tere, Samuel. Kuidas läheb?” küsis mees.

      Leigh ohkas. Ta oli unustanud, et kasutab Samueli telefoni.

      „Thomas, see olen mina, Leigh. Ma helistan Samueli telefonilt.”

      Thomas hakkas naerma.

      „Noh, sa oled mu vennapojast kõvasti kenam, niisiis pole mul selle vastu midagi. Mis lahti on?”

      „Kas Beth on kuskil lähedal?”

      „Jah. Kas sul on vaja temaga rääkida?”

      „Ei, ma helistasin sulle. Ma tahtsin veenduda, et sa ei ole üksi.”

      Ta kuulis, kuidas mees õhku ahmis, ja kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl sügavam ja pisut närviline.

      „Tüdruk, mis on juhtunud?”

      Naine alustas otsast peale ja lausus taas need kohutavad sõnad: Stanton on surnud. Ta lõpetas selgitusega juhtunust ja sellest, et ta süüdistab ennast, kuna tapjaks oli keegi tema perekonnast.

      Thomas nuttis, kuid üritas sellele vaatamata naisele kinnitada, et juhtunu pole tema süü. Viimaks andis ta telefoni Bethi kätte.

      „Leigh, see olen mina. Tunnen kaasa. Ma ei suuda uskuda, et selline asi juhtus, aga me seame õigluse jalule. Me tuleme kohe sinu juurde.”

      „Olgu,” vastas Leigh ja pidi juba kõne lõpetama, kuid Beth ei lasknud tal seda veel teha.

      „Leigh?”

      „Mida?” küsis Leigh.

      „Ma tahtsin sulle öelda, kui väga me sind armastame. Sa ei pea seda üksi läbi tegema. Sul on terve mäetäis inimesi, kes sind ja Stantonit armastavad. Me kõik seisame sinu kõrval.”

      „Tänan