Mäe tippu ja tagasi. Triin Sinissaar

tulen!”

      Ema oli ilmselt vahepeal juba mitu korda hõiganud. Äkki jõudis Johan otsusele. Ta võttis oma telefoni kätte, koukis SIM-kaardi välja, haaras sahtlist käärid, lõikas kaardi pooleks ja viskas tükid paberikorvi. Tal ei ole Saksamaa numbrit enam vaja. Sinna ei jäänud kedagi, kellega tal midagi rääkida oleks.

      Kui Johan kööki jõudis, oli ta suutnud manada näole virge ja rõõmsa ilme, nagu on kohane inimesele, kes on pärast mitut võõrsil elatud aastat jälle kodus ja valmis uueks alguseks. Ema, kelle jaoks poja ootamatu saabumine kodumaale oli ikka veel uudne ja erutav, sebis eriti agaralt pliidi ja söögilaua vahet. Isa vaatas Johanit uurivalt üle ajalehe.

      „Üks tüdruk helistas sulle siia eile õhtul, aga sa olid juba üles magama läinud. Meil on ju Berliiniga ajavahe …”

      Johan oli uinunud kella kolme paiku öösel, aga ta ei pidanud vajalikuks seda praegu mainida, vaid tundis vaikset tänutunnet, et isa ei olnud teda kutsunud.

      „Ega ma väga hästi aru ei saanud, mis ta ütles. Tead isegi, vene keelega ma saan hakkama, aga saksa ja inglise … Ta nimi oli vist Anke?”

      Anke … Kummaline oli kuulda siin kodus isa suust nime, mis oli peaaegu aasta otsa olnud tema jaoks igapäevane ja mille kandjaga ta ei kavatsenud nüüd enam mingit tegemist teha. Anke oli olnud tore. Tema naiivne kompromissitus, mis on omane heaoluühiskonnas kasvanud inimesele, võlus Johanit tükk aega. Ankega oli olnud lihtne koos olla. Ja sama lihtne oli olnud temast lahkuda – Johan ei armastanud ammendunud suhteid pikale venitada.

      „Tead, vahet pole. See on üks naine, kes … noh, kujutab endale ette natuke enamat, kui meil oli … Ühesõnaga, kui ta veel helistab, siis ütle, et ma ei ela siin.”

      Vanemad vahetasid pilke. Mõnda aega valitses köögis kohmetuvõitu vaikus, kuid peagi kadus isa taas ajalehe taha ja ema, kes tõstis Johanile pannkooki, sattus jutulainele ning kukkus pikalt-laialt seletama, missugused tööd oleks aias vaja hädasti ära teha ja kuidas Johan saab nüüd sellele kõigele ometi kaasa aidata. Johani mõtted liikusid mujale, eelseisvale päevale, ja ta sai äkki aru, et on midagi kahe silma vahele jätnud.

      „Isa, kas ma autot saan laenata?”

      Ema etteheitvast pilgust mõistis ta, et oli teda jälle katkestanud, jälle midagi kuulmata jätnud, nagu ta oli seda varemgi aastate jooksul nii palju kordi teinud, ja õhkkond köögis paisus veelgi murelikumaks.

      „Vabandust. Mis sa ütlesid?”

      „Ma räägin, et sa oleksid võinud endale natuke hingamisaega võtta. Alles paar päeva oled kodus olnud ja juba tööle. Näost oled ka nii kahvatu.”

      Johan ohkas, kuid ei lasknud ennast teemast kõrvale juhtida. „Ma pean lihtsalt enne veel kusagilt läbi sõitma.”

      Vanemate ootamatult mõistvaks muutunud ilmest sai Johan aru, et nad on tema sõnu omasoodu tõlgendanud, aga pidas targemaks nende eksitus parandamata jätta.

      „Pane talle meie poolt ka üks küünal,” ütles ema tuhmilt ja väljus köögist sammul, milles polnud enam endist reipust.

      Aga käik surnuaeda ei kuulunud sel päeval Johani plaanidesse. Pool tundi hiljem istus ta isalt laenatud autos männisalu ääres kõrguva suure ilmetu kivihoone ees. Tallinna liiklus oli tundunud tihedam, kui Johan mäletas, aga haigla parkimisplats oli üsna tühi. Autost väljunud, leidis Johan end plaatidest sillutisel seismas, suutmata anda endale käsklust siseneda. Mõtted kihasid siia-sinna nagu viidikaparv. Masinlikult püüdis ta kasutada millalgi ammu õpitud meditatsioonitehnikat, et peas tiirlevat karusselli peatada. Tänu kunagisele harjutamisele saavutas ta peaaegu edu, kuid viidikate asemele ei tulnud rahu ega selgust, vaid üksnes tuim tühjus, kuhu valgus taas väga palju küsimusi ja ei ainsatki vastust. Aga kell tiksus ning lõpuks ta mõistis, et ei saa kauem viivitada.

      Isa oli ulatanud talle ilma küsimusi esitamata oma vana Subaru võtmed ja pärast väikest kõhklust otsinud rahakoti vahelt kaks kahekümneeurost ning sõnanud: „Võta siis natuke bentsu kah.”

      Nad mõlemad teadsid, et see raha ei olnud – vähemalt mitte tervenisti – mõeldud kütuse ostmiseks, ja Johan, kes tundis ühtaegu häbi ning tänumeelt, üksnes noogutas napilt ja surus rahatähed ruttu taskusse, nagu võiks keegi aknast pealt näha, kuidas täiskasvanud poeg pensionärist isa käest raha vastu võtab.

      Heleroheliseks värvitud koridori tumepruunidel pinkidel ootas peale tema veel ainult paar inimest. Päevavalguslamp pinises laes. Johan tabas end pead murdmas, miks on haiglates alati säärased pinisevad lambid, kuid ei jõudnud oma mõtetega kuhugi. Kaugelt kostis kõnekõminat ja kolksatusi, keegi veeretati kanderaamil ühest ruumist teise.

      Pingile oli unustatud värviline ajakiri. Vähimatki huvi tundmata võttis Johan selle kätte ja lehitses seda mehaaniliselt. Äkki köitis tema tähelepanu üks foto. Buda nunna lihtne tumepunane rüü ja lühikeseks pöetud juuksed. Himaalaja rahvastele omased näojooned. Läbinägelik pilk sõbralike naerukurdude vahel. Päikeseline naeratus. Eksimatult tuttav nägu. Nägu, mida ta oli aastaid otsinud.

      Johan tõusis püsti. Samal hetkel avas õde arstikabineti ukse ja noogutas talle.

      „Palun.”

      Johan peitis ajakirja vaistlikult selja taha, otsekui kartes, et keegi võib selle temalt ära võtta.

      „Teate, ma mõtlesin ümber.”

      „Kuidas?”

      „Ma tulen teine kord.”

      Johan lahkus õe hämmeldunud pilgust hoolimata haiglast, istus autosse ja avas uuesti ajakirja. Ta süda peksis, nagu oleks ta äsja kellegagi võidu jooksnud.