Mäe tippu ja tagasi. Triin Sinissaar

poolenisti veega ja poetas kaks valuvaigistit vette kihisema.

      „Pea? Ei valuta … Ei, tööl on hästi. Mis sul endal? … Mis asja? … Mina? Mis jalgrattamatkale?”

      Mirt oli harjunud ema entusiastlike ettepanekutega, millel polnud vähimatki pistmist reaalsusega, kuid hetkel töötas ta aju liiga aeglaselt, et ema tagamõtet tabada. Emal oli alati tagamõte. Mirt mõistis, et välismaal elades tunneb ema end ilmselt omamoodi abituna ja ehk vaevab teda ka süü, et ta tütre elus nii vähe osaleb, kuid tema head kavatsused vormusid tavaliselt tungivateks õpetussõnadeks ja juhtnöörideks. Kui Mirt aga ei leidnud endas jõudu, tahtmist või huvi neid ellu viia, oli ema siiralt hämmeldunud ja mõnda aega solvunud.

      „Ma saan aru, et rattamatkadel käib tore seltskond, aga …” jõudis Mirt ema jutule vahele torgata, kuid siis mattis uus sõnade vool ta enda alla. Ta kasutas seda hetke, et klaas valuvaigistiga tühjaks juua. Nüüd hakkas ta juba ema jutu suunda aimama. Kohe hakkab ta rääkima mõne oma sõbranna pojast või tütrest, kes leidis just Roheliste Rattaretkelt oma elu armastuse, mõtles Mirt.

      Ta istus diivanile, hoidis ühes käes telefoni ja surus teise käe sõrmed silmadele. Ta teadis, et peavalu annab varsti järele.

      „Kuule, ma lähengi oma eluga edasi, eks …” ütles ta, tundes end äkki veelgi rohkem väsinuna. „Ema, ma jään tööle hiljaks. Ma helistan sulle õhtul. Olgu, tšau!”

      Aeglaselt, peaaegu ettevaatlikult asetas Mirt telefoni lauale. Ta vajus diivanipatjadele külili, tõmbas jalad konksu, sikutas endale pleedi peale ja jäi tardunud pilgul televiisorit vaatama.

      * * *

      Luukas seisis sadama parkimisplatsil, suitsetas aeglaselt sigaretti ja ootas, kuni Gea auto küljepeeglit abiks võttes huuli värvis. Võib-olla oli põhjus harjumatult varajases kellaajas või siis hommikuses murtud valguses, aga Luukas tundis end maailmast irdu olevat, nagu mängiks ta rolli mingis filmis. Justkui tajudes möödujate pilke, leidis ta end aru pidamas, kui paljud neist võivad mõelda, et huvitav, kuidas nii ilmetul mehel võib olla nii silmatorkavalt särav naine. Või peetakse teda Gea autojuhiks? Vennaks? Töökaaslaseks?

      Kuid ilmselt oli hommikustel laevale ruttajatel muudki teha, kui juurelda sadama parkimisplatsil seisva paari üle. D-terminali poole rühkis nii õllepurkidega laetud kärusid vedavaid uniseid turiste, tööle suunduvaid tõsise ilmega ehitusmehi kui ka rõõmsas meeleolus koolilapsi.

      Luukas kustutas sigaretikoni ja viskas selle lähedal seisvasse prügikasti, lõi auto pagasiluugi kinni ja võttis Gea elegantse kohvri enda kätte. See oli ootamatult raske. Luukas tahtis hakata sadamahoone poole minema, kuid Gea seisis paigal, huuled pisut pinges, pilk hoolikalt koolutatud ripsmete all uuriv ja nõudlik. Luukas pani kohvri uuesti maha.

      „Miks sa niisugune oled?”

      Luukas ei osanud sellisele etteheitele reageerida.

      „Ma olen ju neljapäeval tagasi,” jätkas Gea.

      Luukas vaikis.

      Äkki vahetus nõudlikkus Gea pilgus pehmuse vastu, nagu oleks keegi lülitile vajutanud. Naine silitas mehe nägu.

      „Luukas, ära ole nii tusane.”

      „Ma ei ole tusane.”

      „Ma ei saa ju niimoodi minna.”

      „Ära siis mine.”

      Luukas kahetses kohe, et oli seda öelnud. Naise pilk muutus jälle.

      „Hea küll, kuule, ma tegin nalja,” kohmas Luukas, võttis kohvri ja hakkas otsustaval sammul terminali poole astuma. Gea oma kõrgetel kontsadel jõudis talle alles sadamahoone ees järele.

      „Mis sul viga on, Luukas?”

      Gea klammerdus tema jakivarruka külge ja taas tundis Luukas end justkui filmis olvat. Kes on see veider paar – kohmetu endassetõmbunud mees ja temperamentne diivalik naine, kes varasügisesel argipäevahommikul inimhulga keskel oma suhteid klaarivad?

      Luukas pidi pingutama, et rääkida. „Mängukava järgi ei tohiks sul ju praegu Helsingis etendusi olla.”

      Gea viivitas pisut liiga kaua, paistes kalkuleerivat, millist tooni võtta. Ta valis rünnaku.

      „Kas ma pean sulle tõesti iga oma käigu kohta aru andma või?”

      „Ei pea,” vastas Luukas vaikselt. „Ma ei mõtle ju seda.”

      „Mida sa mõtled siis?”

      Mees ei öelnud rohkem midagi ja Gea hääl muutus nüüd tungivaks.

      „Hea küll, jah, mul ei ole tõesti ühtegi etendust. Aga … on üks prooviesinemine. Saad aru, see on „Carmen”. Peaosa. See on suur rahvusvaheline projekt.”

      Luukas noogutas. Nüüd loksus kõik paigale.

      „Helsingis?”

      „Jah, Helsingis. Ja …”

      „Ja …?”

      „Ja siis Stockholmis ja võib-olla Kopenhaagenis,” vuristas Gea ja hingas pahinal välja.

      Luukas vaatas kivistunud ilmel otse enda ette. Gea ajas selja rohkem sirgu ja küttis ennast uuesti üles.

      „Sa võiksid mu üle vahel uhke olla. Mind kutsuti isiklikult kandideerima. Mis sa arvad, kui paljudel lauljatel tuleb elu jooksul selline võimalus? Ma oleksin täielik idioot, kui ma selle praegu kasutamata jätaksin.”

      „Ma olengi su üle uhke, Gea.” Luukase sõnad ei kõlanud kuigi veenvalt. „Lihtsalt ma ei saa aru, miks sa ei räägi mulle selliseid asju. Ja kogu see jutt, kuidas me võtame aja maha ja läheme reisima, et kahekesi olla …”

      „Me olemegi ju kogu aeg kahekesi,” lausus naine.

      „Mulle meeldib sinuga kahekesi olla.”

      „Mulle ka, Luukas.”

      Oli näha, et Gea kibeleb laevale minema, aga selle asemel pani ta käed ümber mehe kaela ja sosistas nagu suurt saladust: „Tead mis? Ma ei pruugi üldse saadagi seda rolli.”

      Luukas muigas pooleldi vastu tahtmist.

      „Kindlasti saad. Nad on lollakad, kui nad kellegi teise võtavad.” Mees märkas, kuidas naine ta sõnade peale särama lõi.

      „Ma teen veel ainult selle tuuri ära ja siis tulen sinuga kas või ümbermaailmareisile,” lubas Gea.

      Luukas naeris. Nad suudlesid kirglikult, tegemata välja mööduvast grupist jaapani teismelistest, kes neid uudishimulikult piidlesid.

      * * *

      Johan istus tuttaval lahtikäival diivanil oma kunagises toas vanemate väikeses Nõmme eramus ja hoidis käes väljalülitatud mobiiltelefoni. See telefon oli olnud väljas kolm päeva. Alates sellest, kui Johan Eestisse tagasi jõudis.

      Alt köögist kostis tuttavaid hääli. Raadio, sammud, kõnekõmin, nõude kolksumine. Isegi teisel korrusel oli tunda valmivate pannkookide lõhna. Miskipärast tegi see Johani kurvaks, samamoodi nagu see inetu nõukaaegse mööbliga sisustatud tuba, mille tapeediga kaetud seintel võis näha erineva pleekimisastmega kohti seal, kus kunagi olid rippunud pildid või plakatid. Nüüd olid seinad tühjad, nagu ka riiuliservad ja kapipealsed, ja see muutis kogu ruumi kuidagi isikupäratuks.

      „Johan, sööma!”

      „Kohe!”

      Johan kogus end hetke. Ta oli roidunud ja mööda keha jooksid liiga napist unest tingitud külmavärinad. Siis tajus ta tuttavat ebamugavustunnet, millele järgnes iiveldus, ja jõudis just õigel hetkel vannituppa. Hea, et isa polnud maja ehitades lähtunud omaaegsetest projekteerimistavadest, vaid oli kavandanud tema toa juurde eraldi tualettruumi.