Mäe tippu ja tagasi. Triin Sinissaar

section>

      Triin Sinissaar

       Mäe tippu ja tagasi

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug

      Kujundanud Liis Karu

      © Tekst. Triin Sinissaar, 2020

      ISBN 978-9985-3-4871-0

      e-ISBN 9789985349830

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      on neid, kes jätavad sinusse jälje

      on neid, kes jätavad sinusse augu

      on neid, kes teevad mõlemat

      nemad jäävad kõige rohkem

      sinu sisse

      sinu külge

      sinu peale

      sinu täiskirjutatud mällu

      sinu augustatud südamesse

      Mirt raputas pead, justkui püüdes korrastada seal tunglevaid mõtteid, lükkas higise juuksesalgu kõrva taha tagasi ja lülitas auto kliimaseadme jahedama peale. Plaadimängijast kõlavad Tiibeti munkade mantrad andsid Tallinna piiravatele tööstushoonetele, mis akna taga mööda libisesid, kuidagi võõramaise ilme ja suve esimeste päris soojade päevade ere päike pani maastiku silme ees virvendama.

      Mirt heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Mia oli turvaistmel magama jäänud. Tüdruku pea oli viltu vajunud, lutt liikus tasaselt ja rütmiliselt. Mirti tabas heldimusesööst – nagu ikka emasid, kes oma magavaid lapsi vaatavad –, ning samas tundis ta suurt kergendust, et tütar on alles kaheaastane ega oska veel paljusid asju küsida. Kuidas rääkida lapsega millestki, mida sa pole osanud iseendagi jaoks selgeks mõelda?

      Õnneks ei saanud Mirt liiga kauaks neisse mõtetesse süüvida. Tee pealinna külje all paiknevast alevikust lennujaama ei olnud selleks piisavalt pikk ja hommikul tema telefoni laekunud sõnum oli olnud üsna ootamatu. Jõuan täna 11.20 DEL-HEL-TLL. Oleks tore näha. Kui sa tahad.

      Teade saabus India suunakoodiga tundmatult numbrilt ja saatja nimeta, kuid maailmas oli ainult üks inimene, kellelt see võis tulla. Kui sa tahad. Kõiki oma vastuolulisi tundeid kokku liites teadis Mirt omamoodi ennastpõlgava selgusega, et ka kari märatsevaid elevante poleks suutnud sundida teda praegu koju jääma.

      Lennuväli hakkaski eemalt paistma ja Mirt vähendas kiirust. Üks maanduv lennuk vuhises madalalt risti üle sõidutee. Äkki on ta just selles lennukis?

      Mirdile kangastus hetkeks see kummaline, veidi irreaalne meeleseisund, mida tunneb pikemat aega kodumaalt ära olnud inimene, kui lennukiaknast hakkavad paistma tuttava maandumisraja ääres kasvavate puude ladvad. Sa ei ole veel kohal, aga pisitasa on su ümber sugenenud üha enam koduseid asju. Juba oma lendu oodates märkasid teisi eestlasi, kes kogunesid sama värava juurde ja kelle omavaheline jutt kõlas su kõrvale imelikult tuttavalt. Üle hulga aja hoiad käes emakeelset ajalehte. Elad üle ärevushetke, mis maandumisega paratamatult kaasneb. Ulatad piirivalvurile oma isikutunnistuse. Passid pagasilindi ääres. Astud klaasuste vahelt välja …

      Korraga peatus Mirdi mõte kriginal. Kuigi ta oli aastate jooksul korduvalt selle hetke peale mõelnud – õieti lausa mänginud peas läbi erinevaid stsenaariume –, ei suutnud ta edasist päriselt ette kujutada. Ja järsku tabas teda veel teinegi mõte. Kas ta saab üldse kindel olla, et see, kes täna nende klaasuste vahelt välja astub, on see, keda ta arvab olevat? Kuna kõik oli juhtunud nii äkki, ei olnud tal kahtlusteks aega jäänud. Mis siis, kui teade oli saadetud lihtsalt eksikombel valele numbrile? Ja saatja oli täiesti võõras inimene?

      Parklasse keerates tundis ta end erakordselt rumalana. Napp, isegi mõistatuslik sõnum tundmatult numbrilt. Ja tema tormab peksleva südamega lennujaama, justkui lootes … Jah, tõepoolest, lootes õieti mida?

      Mirt leidis parkimiskoha, kuid ei kiirustanud autost väljuma. Äkki on tõesti tegu vale numbriga? Ta kirus ennast, et ei olnud sõnumile vastanud. Esialgu ei tulnud see talle erutusest lihtsalt pähe. Ja pärast oli juba niikuinii hilja, sest loogika ütles, et telefon, millelt sõnum tuli, on lennureisi ajaks välja lülitatud.

      Mirt ohkas ja heitis pilgu üle õla. Mia ei olnud auto peatumise peale ärganud. Sa võid veel rahumeeli otsa ümber pöörata, mõtles Mirt. Milleks, vaidles teine hääl tema peas vastu. Kui see oli eksitus, siis ei ole seal ühtegi tuttavat nägu ja me läheme lihtsalt koju tagasi. Mitte keegi ei saa teada. Pealegi – kui keegi ka saaks teada, mis tähtsust sellel oleks?

      Mirt klõpsas turvavöö lahti, astus ikka veel kõheldes autost välja, kõndis ümber sõiduki ja avas tagumise ukse. Ta silmitses magava lapse nägu. Äkki lõi Mia silmad lahti ja naeratas ema nähes. See otsustas asja ning pani Mirdi liikuma. Tavapärase asjalikkusega kohendas ta koti paremini õlale, tõstis tütre turvaistmelt endale sülle, lukustas auto ja suundus lennujaamahoone sissepääsu poole. Äsja ärganud Mia oli unesoe ja Mirt mähkis käed peaaegu meeleheitliku õrnusega tema ümber, kaitsmaks teda nii suvise tuuleõhu kui ka ükskõik mille muu eest.

      Tallinna väikeses lennujaamas valitses argine sagin. Saabujate väravast väljusid mõned helesiniste päevasärkide ja läikivate lipsudega ärimehed, puhkusereisilt naasvad perekonnad, paar seljakottidega matkaselli, väike grupp elevil pensionäre. Keegi embas kedagi, keegi surus kellelgi kätt. Mirt püüdis ootavate inimeste hulka ära kaduda ja tundis end kõigi nende taaskohtujate keskel äraeksinuna. Ainult Mia hingas sooja ning kindlana tema õla vastas ja kuigi tüdruk hakkas süles veidi raskeks muutuma, ei tahtnud Mirt teda maha panna. Minutid venisid ja Mirt oli viimaks juba täiesti veendunud, et kogu lugu oli eksitus, kui nägi äkki teiste vahel tuttavat kuju. Kõhnemat, kui ta mäletas. Väga päevitunut, väga lühikeseks pöetud juustega. Aga eksimatult tuttavat.

      Hetkeks lukustusid nende pilgud teineteisesse ja Mirt tundis, kuidas seoste vool viib ta kaasa nagu tulvavesi, kannab ühte teise kohta ja ühte teise aega, kus ta oli olnud justkui hiiglama palju noorem – kuigi see kõik ei olnud sugugi ammu – ja määramatult palju kurvem.

      * * *

      See kolmekümneaastane naine avas silmad hallis varasügisevalguses, mis andis Mustamäe paneelmaja kitsukesele magamistoale nukrameelse ilme. Ta vajutas äratuse kinni, kobas voodis telekapuldi järele, klõpsas väikeses televiisoris hommikuprogrammi käima ja vajus reibaste saatejuhtide vadina saatel poolunne.

      On päevi, mil sa ärkad, aga ei tunne end päriselt ärkvel olevat. Vahel ka nädalaid. Või kuid. Ja sa hakkad endalt küsima, kas sa oled üldse olemas.

      Aga Mirt oli olemas, sest ta tajus peagi saabuvat peavalu. See märk oli talle liigagi tuttav. Peaks ennast voodist välja ajama ja valuvaigistit võtma, enne kui valu talumatuks muutub, mõtles Mirt, kuid rammestus sai temast võitu. Ta pöördus külili ja tõmbus kerra, tundes end väikese ja abituna üksinda oma hiidsuures kaheinimesevoodis, mis täitis peaaegu terve toa. Mis rumal aje oli sundinud teda ostma nii kohatult laia, ilmselgelt kahele mõeldud voodit? Selle küsimuse peale hakkas voodi justkui veelgi venima, muutudes ääretuks tasandikuks, siis kõrbeks, liivakõrbeks, ja Mirt tundis, et ta muudkui vajub, vajub, vajub …

      Ta ärkas võpatades, teadmata, kui kaua ta oli tukastanud. Hommikutelevisioonis räägiti nüüd baklažaanivormi valmistamisest. Mõte söögist ajas Mirdil südame pahaks. Telefon helises. Mirt upitas end vaevaliselt voodis istukile. Kell oli pool kaheksa. Nojah, kes muu see võiski olla.

      „Halloo, tere, ema,” võttis Mirt reipust teeseldes kõne vastu. „Ei maganud, ma olen ammu üleval.”

      Mirt ei teadnud isegi, miks ta valetas. Ema oli vihastama panevalt hommikuinimene. Tema tööpäevad Soomes algasid varakult ja miskipärast armastas ta teha pikki kontrollkõnesid tütrele just hommikukohvi juues.

      Telefoni