Pööritus. Annika Widholm

baarikappi, kus tema teada enam ühtegi pudelit ei olnud. Muud mööblit ei olnud. Lilli või lõhnavaid taimi samuti.

      Toppimist vajavast aknast puhuv külm õhuvool pani ta judisema.

      See lõhn tuleb vist väljast, mõtles ta ja läks ühe kõrge akna poole. Avas selle vaikse krigina saatel. Ta nuhutas õhku, kuid külm briis tõi endaga kaasa üksnes heitgaaside pahvaka.

      Ta pani akna uuesti kinni, seisis ja vaatas haabade kõveraid oksi eemal pargis, musti puusiluette, mis heleda hilistalvise taeva taustal teravalt välja joonistusid. Hommikuvalgus oli teraline ja tuhm. Teisel pool parki paistis Pålsundet nagu hall väli.

      Korter asus Långholmsgatani noolsirge joone taga linnaosa lääneservas vanemas krohvitud seinte ja väikeste aknaruutudega majas. Viiekorruseline maja oli ehitatud Pålsundsparkeni poole laskuvale nõlvakule kõrgele kividest laotud terrassile. Sealt sirutusid üle kanali sillad Reimersholme ja Långholmeni saartele ning kaugemal oli Kungsholmenile viiv kihav Västerbro.

      Ta vaatas all tänaval liikuvaid inimesi, need astusid ettevaatlikul sammul mööda jäätunud kõnniteed, kus ta oli ise kõikidel aastaaegadel palju kordi hilistel pimedatel õhtutel edasi-tagasi käinud, mõnikord seisatanud, et üles nende akende poole vaadata.

      Kogu selle hiilimise järel oli ta nüüd siin, teisel pool. See uskumatu asi pani tal jälle pea ringi käima: ta elab selles korteris koos Markuse ja tüdrukutega.

      Söögitoa taga oli veel üks tuba. Sara kabinet. Clara jäi suletud ukse ette seisma. Ta polnud veel seal sees käinud. Ta katsus linki, külm metall puudutas peopesa. Vajutas. Uks oli lukus täpselt nii nagu ennegi.

      Ta laskus kõhuli ja püüdis uksealusest kitsast praost sisse piiluda, nägi midagi tumepunast. Arvatavasti vaibaserv. Ta ajas ennast püsti.

      Ukse kõrval seinal oli raamitud perepilt – eelmise pere. Markuse käsi Sara õlgade ümber. Lapsed nende ees. Agnes niisugune nagu enne juuste mustaks värvimist. Linn oma nägu, ehkki noorem, heledapäine, armas, naeratav. Peale Markuse oli kõigil niisugune nahk, mis otsekohe punetama hakkab ja tedretäpid peale saab, kui päike seda riivab.

      Clara mõtles, millal see pilt tehtud on, ja oletas, et kolm-neli aastat tagasi. Tüdrukud on praegu kaksteist ja neliteist.

      Mööda vilksatas üks mõte: ma elan kellegi teise elu. Süütunne paisus rinnus nagu mädapaise. Ta raputas pead, pidi hoiduma surmale mõtlemast. Kas see on nagu minestamine? Ääretu pimedus? Ta mõtles öisele minestusele ja sellele, kuidas ta põhjatust olematusest tagasi tuli. Oli väljaspool oma keha ega leidnud esialgu iseendas pidepunkti.

      Mõnikord valdas teda tunne, et Sara võib iga hetk välja ilmuda. Et ta istub äkitselt diivanil, heas vormis jalad enda alla keritud, ja lehitseb sisustusajakirja või astub üle mõne toa läve ning Clara sealviibimine üllatab ja vihastab teda. Ja praegu turgatas talle hetkeks pähe, et tegelikult on Sara ikka veel siin, et tol õnnetuseööl ei lahkunudki ta sellest korterist.

      Ta läks kiiresti serveerimiskäiku tagasi, pani söögitoa ukse kinni ning naasis kööki.

      Lõuna paiku läks Clara ühte Mariatorgeti kohvikusse. Ostis võileiva ja klaasi mahla ning istus akna alla. Kõrvallauas ajasid kaks naist vaiksel häälel juttu. Pisut eemal istus vanem mees koos poisiga, kes kogu aeg asju seljakotist välja võttis ja tagasi pani.

      Uksekelluke kõlksatas ja sisse astus tumerohelises mantlis mees, müts sügavale silmile tõmmatud. Ta istus väiksemasse nurgalauda. Tundus, nagu ootaks ta kedagi, sest ei tellinud midagi, võttis ainult mantli seljast ja riputas toolileenile, jättis mütsi pähe.

      Clara võttis arvuti ja klõpsas dokumendi ekraanile. Tõstis ühe sõna ringi, kustutas ühe lause ära. Väikesed mustad märgid valgel taustal, mis peavad uurima ja leidma vastused küsimusele, mille ta ülikoolis koos oma juhendaja Petraga juba ammu paika oli pannud. Eesmärk ja meetod olid selgesti kirjas, edasi tuli faktide ja teooriate sasipundar, mis vajas selget suunda. Enamus kirjutatust tundus lahja, ebaoluline, läbipaistev. Võltsid ja nurgelised laused. Ta tahtis, et tööl oleks mingi tõeline tähendus, kuid uuringud – küsimustikud, mille ta oli hoolikalt läbi vaadanud ja analüüsinud – ei viinud ühegi põhjapaneva järelduseni ning ta mõtles aina sagedamini tekstile, mis ühendab lõputute ja mõttetute rõngaste ahelat.

      Ta hingas sügavalt sisse, siis ohkega välja ning vajutas samal ajal nimetissõrmega nooleklahvi alla. Leheküljed tulid ja kadusid. Ta keris edasi, kuni leidis sobiva koha, kust alustada, kõhkles klahvide kohal, kuna näis, et ükski sõnastus ei suuda tabada öise minestuse piiritut ja abstraktsest elamust, kuid hakkas siis trükkima, ühe sõna teise järel.

      Kolm tervet lehekülge. Ta sirutas selga ja liigutas õlgu, nii et liigesed naksusid. Kaks tundi tihedat tööd. Tekst voolas temast välja viisil, mis sarnanes lugemisele; kaasahaarav ja ehtne.

      Ta ostis ühe kaneelisaia, sõi selle paari kiire ampsuga ära, ise samal ajal mobiilis olekut uuendades: „Kohvipaus ja lõputöös 3000 tähemärki kirjas!“

      Kaks laiki korraga, ta ei teadnud täpselt, kes need inimesed on, ent see tegi siiski meele rõõmsaks. Ta pani arvuti kinni ja tõusis rahulolevalt lauast.

      On vaja rohkem allikaid ja viiteid, aga asi tõotab tulla hea, väga hea, mõtles ta läbi Stockholmi halli pärastlõunase valguse koju minnes. Õhk oli rõske ja niiske.

      Mõne kvartali pärast ta seisatas. Maapind kõikus. Ta oli pigem üllatunud kui hirmul ning suunas pilgu kõnniteele, et tasakaalu leida, kuid ei saanud ebakindlustundest lahti. Otsekui seisaks lainetaval merel laevalael.

      Silme ees sähvatas. Siis tumedad hõljuvad täpid. Jalad tundusid rasked, tuimad. Ümbritsevad hääled kadusid ning neid asendas kohin kõrvus, justkui oleks tema ja maailma vahele laotunud mingi filter.

      Ta sulges silmad ja taipas, et hakkab jälle minestama, et peab kükitama, kui ei taha raskelt kukkuda.

      Ent siis lakkas jalgealune kõikumast.

      Ta võis jälle silmad lahti teha. Kõik oli must, aga mitte nii nagu pimedas toas või siis, kui inimene silmad kinni hoiab, vaid nagu poleks valgust ega pimedust, samasugune vaikne tühjus, nagu ta oli tundnud tualetipõrandal. Ja sama oma kehast lahus olemise tunne. Midagi muud veel, otsekui poleks ta selles tühjuses üksi. Keegi on kohe tema kõrval.

      Clara oli oma kehas tagasi, piirides ja ankurdatud, kuid ei saanud esialgu ennast liigutada. Kõrvad kohisesid ja aju näis pealuus ringi tiirutavat, teadmata, kuidas lihaseid ja närve reageerima panna.

      Viimaks leidis teadvus oma õige koha ning ta sai silmad avada. See, mida ta nägi, hämmastas teda väga. Ta istus võõras tugitoolis, ümberringi veel palju tugitoole ja madalaid laudu. Hotelli fuajee.

      See asi ei klapi, mõtles ta ning liikus mälus kobamisi tagasi, kohvikusse, tänavale, sinnani, et tal oli pea ringi käima hakanud ning ta oli kõnniteele kükitanud. Ta püüdis kadumaläinud ajal sabast kinni saada, kuid see ei andnud ennast kätte. Clara vaatas ringi. Kott koos arvutiga oli kadunud.

      „Kurat,“ pomises ta ja katsus meenutada, millal ta viimati oma tööst varukoopia tegi.

      Ta katsus kiiresti jopetaskuid ja hingas kergendatult, kui kõik muu alles oli: telefon, võtmed ja rahakott.

      Ta tõusis ja läks valvelaua juurde.

      „Palun vabandust, kas keegi on ühe koti siia toonud?“

      Kõvasse sõlme üles pandud juuste ja roosaks värvitud huultega naine pööras ennast tema poole.

      „Missugune see oli?“ küsis ta ja naeratas nii, et silmanurkadesse tekkisid teravad kortsud.

      „Üsna suur helepruun õlakott. Seal sees oli arvuti. See on kadunud.“

      Valvelauatöötaja mõtles mõne sekundi järele, enne kui vastas.

      „Kahju. Igatahes mitte viimase tunni aja sees. Oota, ma küsin järele.“

      Ta küsis oma kolleegilt, kes parajasti paari külastajat