Pööritus. Annika Widholm

kus tema ja Markus pooleteise aasta eest tol suvepäeval kohtusid. Välikohvikust polnud jälgegi.

      Ta ärkas põrandal ega teadnud algul, kus ta on, siis meenus talle, et on vannitoas ja on südaöö. Ta oli voodist välja roninud, et tualetti minna. Seal oli ta tundnud, et pea käib ringi, kraanikausist kinni haaranud, ettepoole kummardunud. Pärast seda ei midagi. Enne kui ärkas musta-valgeruudulisel põrandal pikali maas.

      Kui inimene tunneb, et minestus kipub peale, on tobe millestki kinni hoida, selge see, et kui minestad, siis vahet pole, mõtles ta ja kujutas ette, kuidas ta musta tühjusesse vajus, ja seda tuhmi mütsu, mis ilmselt kostis, kui keha põrandale maandus.

      Tema üks põsk ja suunurk olid endiselt vastu jahedaid klinkerplaate. Ta nägi kõverat tolmust plasttoru. Tema pea ligidal nurgas oli isegi põrand must. Ta lamas veel mõne hetke vagusi, enne kui ennast lõpuks püsti ajada söandas. Jalad värisesid. Ta tõmbas püksid üles ja vaatas ennast peeglist. Põsel oli peenike tumepunane veretriip. Ta rebis tüki tualettpaberit ja surus vastu haava.

      Ta istus tualetipoti kaanele ja laskus kummargile, et juhtunut mõttes taastada, taipas, et enne näoli kraanikausi äravoolutoru lähedale maandumist oli põsk ilmselt vastu uksepiita või käepidet läinud. Ainult õnnekombel polnud ta oma esihambaid välja löönud.

      Haav jooksis ikka veel verd. Ta pühkis seda paberiga, kuni veri kinni jäi. Läikiv roosa jälg.

      Clara kustutas tule, hiilis tagasi magamistuppa ja puges Markuse kõrvale voodisse. Mees ärkas korraks, keeras teise külje, tõmbas teki paremini peale ja pomises midagi patja.

      „Mis sa ütlesid?“ sosistas Clara.

      Mees ei vastanud, ta oli uuesti magama jäänud ja hingas kergelt.

      Clara pani silmad kinni ja mõtles, kuidas ta oli kõvasti vastu põrandat kukkunud ning sattunud une ja ärkveloleku piirimaale, kohta, kus pole midagi olemas.

      Kui ta järgmisel hommikul kööki tuli, oli kell kolmveerand üheksa. Tüdrukud olid juba koolis, vastu oma tahtmist tundis ta kergendust.

      Markus istus laua ääres, must hommikumantel seljas ja kohvitass nina all.

      „Oled sa ikka veel kodus?“

      „Mmm, kas magasid hästi?“ küsis mees ja tõstis silmad ajalehelt.

      Clara võttis tal kaelast kinni ja surus huuled vastu põske, mis oli äsja raseeritud, kuid siiski kare, läks siis kraanikausi juurde, et kann vett täis lasta ja teepurk võtta.

      „Kuule, ma minestasin täna öösel. Kempsupõrandal. Kui uuesti toibusin, ei teadnud ma algul, kus ma olen. Isegi mitte seda, kes ma olen. Ei suutnud silmi lahti teha ega ennast liigutada. Jube, eks? Otsekui oleksin oma kehast väljas ega leiaks teed tagasi.“

      „Ahah.“

      Ajaleht krabises.

      „Kas see pole sinu meelest kahtlane?“

      „Ei.“

      „Sinu arust pole imelik, et ma lihtsalt niimoodi kokku kukkusin? Ma pole kunagi enne minestanud.“

      Mees tõstis pilgu.

      „Kas sa minestasid? Millal siis?“

      Clara korjas juuksed ühele õlale.

      „Täna öösel, ma ju just ütlesin, et ärkasin kempsupõrandal. Muide, seal tuleb koristada. Kraanikausialune ja nurk on räpased. Ma nägin ligidalt, kui ilge see on.“

      „Sa pole ...“

      „Ei, selge see, et pole. Täitsa kindel,“ vastas Clara kähku.

      Mees pani ajalehe lauale ja vaatas Clarat pilguga, mida too tõlgendada ei osanud.

      „Jube paha on niimoodi kontrolli kaotada,“ jätkas Clara ja kujutles taas, kuidas ta oli täielikult kaotanud võimu omaenda keha üle.

      „Seda asja peab kontrollima. Pane polikliinikus aeg kinni,“ ütles mees.

      Clara noogutas vaikselt.

      Võib-olla hakkab ta haigeks jääma? Hiiliv külmetus või gripp? Ta neelatas ja köhatas, kuid kurk ei tundunud imelik.

      „Kas tead, mis mõte mulle pärast toibumist esimesena pähe tuli? Ma mõtlesin, et pean sellest kirjutama.“

      „Miks?“ küsis mees ja tõstis tassi suu juurde, kirtsutas ilmselt jahtunud kohvi peale kergelt nina.

      „Oma lõputöös! Kui ma küsimuse püstitust natuke muudaksin, saaksin eesmärgiks seada teadvuse ja teadvustamatu vahelise piiri uurimise, see tähendab, alateadvuse ... psühholoogilisest perspektiivist vaadatuna. See võiks olla minu esialgne hüpotees. Kuigi mul on vaja üksjagu uusi viiteid leida.“

      Mees muigas põgusalt, tema pilk rändas Claralt seinakellale.

      „Ma pean lippama. Mul on poole tunni pärast koosolek.“

      Clara noogutas ja valas teekruusi keevat vett, pööras pea ära, et kuum aur silma ei läheks.

      Kuni tee tõmbas, voltis Clara ajalehe kokku ja pani aknalauale, ta ei tahtnud lugeda õnnetustest, mõrvadest, sõjast ja muudest õudustest, mida pealkirjad kuulutasid. Ei jaksanud maailma viletsuse peale mõelda.

      Natukese aja pärast oli Markus köögis tagasi, teksased jalas ja ruuduline särk seljas. Clara mõtles, et mees on heas vormis, töö juures liigub ta ju palju, tõstab ja tassib mullakotte ja potte ning mängib vahel sõbraga squash’i.

      Mees vajutas Clara suule põgusa piparmündilõhnalise musi ja kadus esikusse.

      „Ma ostan koduteel sušit,“ hüüdis ta ja lõi välisukse pauguga kinni.

      Kui Clara üksi oli, siis korter muutus, otsekui vahetaksid toad jalamaid kuju, kui teised läinud on. See oli kuu aega tema kodu olnud ning argipäev oli lõhutud ja siis jälle uuel moel kokku pandud.

      Ta tõstis teesõela välja, võttis kruusi elutuppa kaasa, istus diivanile ja klõpsis natuke aega kanaleid ning mõtles, et peaks hommikust sööma ja kirjutamisega pihta hakkama.

      Lõhnaviirg ujus mööda nagu tugev lillelõhnaline parfüüm. Ta kergitas kruusi nina alla. Ei, see pole tee. Surus kampsunivarruka vastu nägu. Pesuvahend ka mitte. Tõusis ja läks vannituppa. Sinna oli jäänud šampoonilõhn, aga seegi polnud see. Kui ta ukse kinni pani, oli teine lõhn kadunud.

      Ta läks elutuppa tagasi, et tühi kruus kööki viia. Siis tundis ta seda jälle, sama parfüümi mis ennegi. Ta käis korteri läbi ja nuhutas, toad olid kõrgete lagedega ja valgeks värvitud, seal olid vanad kahhelahjud, lihvitud laudpõrandad heledaks peitsitud, strateegilisi kohti katsid hallides ja beežides toonides vaibad. Muidu enamasti valge eri varjundid: kreemikasvalge, munakoorevalge, lumivalge. Kõige tagumine oli tema ja Markuse magamistuba, selle kõrval kabinet ja väike tualett. Elutuba ja köök olid korteri keskel, seejärel esik, tüdrukute magamistoad ja suur vannituba. Köögist algas kitsas serveerimiskäik, kus lõhn nüüd tugevamaks muutus. Aeglaselt astus ta mööda käiku kuni söögitoa kahepoolsete suletud usteni, seda osa korterist polnud veel remonditud ja seepärast kasutati harva.

      Ta kõhkles, ent vajutas siis lingi alla ja avas ukse. Talle hoovas vastu nii tugev parfüüm, et lõi hinge kinni.

      Ta lükkas uksed pärani ja astus söögituppa. Siin valitses tõsine vaikus nagu harvakülastatavas muuseumis. See raske ja sünge tunne erines märkimisväärselt korteri teistest tubadest, mis suplesid heledate pindade ja läbimõeldud valgustuse energiat andvas valguses. Siin oli laudpõrand plekke täis ja kriimuline. Laes pragunenud krohvi ämblikuvõrk. Vana oliivroheline nägusa lilli meenutava mustriga tapeet mullitas ning oli ühes nurgas lahti tulnud ja alla vajunud nagu väsinud silmalaug.

      Ühel seinal laiutas kullatud raamis õlimaal, selle motiiv oli raskesti tabatav, kuid Clara arvates kujutas see tormist merd. Valged, hallid ja mustad plekilised ja kaootilised pintslitõmbed.

      Keset põrandat