Pööritus. Annika Widholm

päikese eest,“ selgitas mees ja paistis kardinate ettetõmbamist kahetsevat, aga nüüd oli juba liiga hilja.

      Clara oli tänulik lillaka hämaruse eest, mis piirjooni mahendas.

      Mees istus teisele poole madalat diivanilauda tugitooli.

      Clara rüüpas lonksu veini. Tundis, kuidas higipiisad rindade vahele nõrguvad. Neelatas pingutusega, keel tundus paks.

      Mees rääkis taas. Ilmast. Uuesti. Sellest, kui tavatult soe on, ehkki suvi on varsti läbi.

      „On sul meie kontoris veel tööd teha?“ küsis Clara.

      Mees raputas pead.

      „Installatsioon on valmis, nüüd tuleb ainult taimede eest hoolt kanda.“

      Kui Clara esimest korda kuulis, et mees töötab maastikuarhitektina, olid ta vaimusilma ette kerkinud pildid lossiaedadest ja maal asuvatest lopsakalt rohetavatest maatükkidest. Aga nii see ei olnud. Mees töötas siseruumides ning kujundas hotellidele ja kontoritele elavaid hapnikurikkaid kohti. Nad kohtusidki siis, kui mees Clara töökoha valvelauas taimeseadet tegi. Paari nädalaga muutis ta alumise korruse fuajee oaasiks, kus üks sein oli üleni rohelusega kaetud ja kõrged potitaimed olid paigutatud kivipõrandale koos laudade ja toolidega, nii et külastajad saaksid keset rohelust istet võtta. Kui päike läbi klaaslae sisse paistis, nägi ruum välja nagu Lõuna-Euroopa turg.

      Nad olid köögis kohtunud ja mõne korra juttu ajanud – teretulnud paus tööpäeva sees – ning Clara oli teesklematu huviga kuulanud mehe juttu oma tööst: missugused taimed meelsasti õitsevad, missugused vajavad ellujäämiseks varjulisemat või valgemat keskkonda, missugused ei närtsi kergesti ja taluvad pikalt kuivust või missuguseid on kõige lihtsam pistikust paljundada. Ning ravimtaimedest ja mürgistest taimedest, mis võivad tappa, halvatuks muuta või hallutsinatsioone tekitada.

      Mehe liigutustes ja sõnades ning aeg-ajalt kuuldavale toodavas naerus, aga ka peibutavates pausides, kui tema pilk Clarat sihtis, oli mingi vaikne jõud ja elavus. Mehe olekus oli midagi unelevat, aga mitte säärasel hägusal moel nagu Clara enda juures täheldas, vaid kirglikumat, jõulisemat.

      Ta ütles, et mehe jutt on vaimustav, ning arvas, et miski tõmbab teda tõesti klorofüllist pakatava roheluse ja kaunite kroonlehtede poole, kuid ei lausunud sõnagi sellest, et omaenda korteris on tal taimede elushoidmisega raskusi. Kuidas ta ka ei püüdnud, sai vett alati kas liiga palju või liiga vähe. Tavaliselt närtsisid need paari nädalaga ja surid, kuivanud ja haprad lehed ajasid prahti maha ning maandusid viimaks prügikastis.

      Meest guugeldanud, avastas Clara, et too oli televisiooni hommikuprogrammis esinenud, saatejuhiga rääkinud ja aiaplaneerimise asjus nõu andnud. Ta oli seda klippi mitu korda näinud, aga kui nad töö juures kohtusid, et öelnud ta mehele selle kohta midagi. Üks Clara kolleeg oli rääkinud, et mehel on pere ja ta elab Södermalmil Hornstullis.

      Praegu tõusis mees püsti, astus mõne sammu diivani poole ja kummardus Clara kohale, et akent avada. Clara kallutas ennast kõrvale, kuni mees haagi kinni pani. Sellest ei tundunud abi olevat, õues oli õhk sama liikumatu ja kuum nagu kontoriski.

      „Nojah, see palavus,“ sõnas mees.

      Clara noogutas ja rüüpas jäävee ära, mõtles, et ei peaks siin olema. Mees vaatas teda tähelepanelikult ja Clarale kippus ühteaegu peale nii nutt kui ka naer, justkui oleks tema keha täis niite, mis kõik sissepoole kiskusid. Ta päästis naeru valla, naeris vaikuse peale, kurku kõdistas närviline kõkutamine. Mees naeratas, naaldus tahapoole.

      „Huh!“ pahvatas ta ja turtsatas.

      Clara vangutas pead.

      „Ma ei suuda ilmast ja sihukesest värgist rääkida,“ lausus ta.

      „Isegi oma tööst mitte?“

      „Isegi sellest mitte.“

      „Taimede väetamisest?“

      Clara muigas.

      „Millest sa siis rääkida tahad?“ küsis mees ja suunas pilgu nagu konksu Clarale, ei pööranud silmi ära.

      Clara mõtles hetke, enne kui vastas.

      „Ma ei usu, et meil oleks vaja rääkida. Ma arvan, et me teame nagunii,“ ütles ta siis aeglaselt, peaaegu kobamisi.

      „Oh!“ ohkas mees ja pani käed näo ette.

      „Mis on?“

      „Ma ei tea.“

      „Tegelikult pole midagi juhtunud,“ lausus ta, kuid mäletas mehe kätt oma seljal, kui nad välisuksel seisid, mäletas mehe sõrmi ja peopesa, mis libises tema ristluule, otsekui peaks seal puhkama. Küllap oli see mõte tema näost näha, sest mees jätkas tema lauset:

      „Igatahes mitte midagi tõsist.“

      Sõnavalik ja see, kuidas ta rõhutas „tõsist“, ajasid Clarale uuesti naeru peale.

      Mees näis hämmeldunud, peaaegu uje. Igatahes polnud ta nii enesekindel, kui Clarale oli töö juures kohtudes paistnud. Mehe üks silm vaatas natuke kõõrdi, Clara oli seda juba varem tähele pannud.

      Piirid olid nihkunud. Clara oli seal, seda ei saanud kuidagi olematuks muuta. Üle keha käiv judin pani ta värisema.

      Kõik üksikasjad, mis varem olid olnud ähmased, muutusid korraga teravaks. Ta pani tähele, et tema parem käsi tundus segaduses olevat, see oli jala peal ja sõrmed trummeldasid tasakesi lühikeste teksaste palistusel, tundmaks, et käsi kuulub temale, enne kui ta uuesti kummardus ja veiniklaasi pihku võttis. Rüüpas teadmisega, et see päev on muutunud saladuseks. Mitu lonksu, mis tema kehas olevaid pingul niite veidi lõdvemaks lasksid.

      „Veel veini?“ küsis mees ja kadus teise ruumi, enne kui Clara vastata jõudis.

      Mees naasis pudeliga ja valas selle tühjaks. Claral ei tulnud pähe vastu vaielda.

      „Ma ei suuda aru saada, et ma siin olen,“ sõnas Clara.

      „Miks mitte?“

      „Nii lihtsalt on ... lihtsalt nii ... tead küll. Kuigi ometi mitte.“

      „Mhm.“

      „Kas ma võin tualetis käia?“ küsis Clara ja teda ärritas, et see kõlas nagu küsiks ta luba, ta tõusis kähku püsti ja läks. Ta pissis, tõmbas vett, pesi käed puhtaks ja mõtles, kas mees kuulis neid hääli. Vaatas peeglisse, nägu õhetas ja tema heledad lahtised juuksed näisid kammimata. Ta tõmbas sõrmedega läbi juuksekahlude, palmitses need kokku ja mõtles, et peaks nüüd ära minema, veini eest tänama ja lahkuma.

      Ta oli kabinetis tagasi.

      „Kuule, see on ju ...“ alustas ta, ent vakatas, kui kogemata klaasi müksas, see veeres üle laua ja kukkus vaibale, kuid katki ei läinud. Imekombel ei pritsinud vein laiali. Küllap oli ta klaasi juba tühjaks joonud. Millal? Ta võpatas, kui mees tõusis, klaasi maast üles võttis ja lauale tagasi pani.

      „Kõik on korras, pole midagi. Ei mingit ohtu,“ pomises mees ja oli nüüd täiesti ligidal diivani juures ‒ Clara võttis uuesti istet. Käed ühel põlvel, vaatas ta ukse poole.

      Mees kordas vaikselt:

      „Kõik on korras.“

      Selle asemel et tagasi tugitooli istuda, vajus ta kähku Clara kõrvale diivanile, otsekui oleks keegi teda tõuganud. Ta pani käsivarre diivani seljatoele ja kummardus lähemale. Niidid tõmbusid kokku. Õhk oli palavusest ja valgusest raske. Iga üksikasi. Kogu hapnik.

      Sügavalt sisse hingates ajas Clara selja sirgu.

      „Ma peaksin minema.“

      „Jah,“ sõnas mees ja noogutas, kuid tema käsi vajus samal ajal peaaegu lõdva liigutusega Clara selja taha diivanile.

      Ootamatu tuuleiil pani kardinad kahisema. Clara vaatas sinnapoole ja päike paistis talle otse silma. Ta pani silmad kinni.