Vilemees. Tess Gerritsen

Veerand miili edasi juhatas punane silt Kiirabi ta mööda sissesõiduteed kõrvalukse juurde. Jätnud Victori eesistmele, jooksis ta läbi tühja ooteruumi sisse ja hüüdis laua taga istuvale õele: „Palun aidake mind! Mu autos on mees…”

      Õde reageeris silmapilkselt. Ta järgnes Cathyle välja, heitis eesistmel kägarasse vajunud mehele üheainsa pilgu ja hüüdis abi järele.

      Isegi turske kiirabiarsti abiga oli neil Victori autost väljatõmbamisega raskusi. Ta oli libisenud küljele ja ta käsivars oli kiilutud käsipiduri alla.

      „Hei, preili!” käskis arst Cathyt. „Minge teiselt poolt sisse ja vabastage ta käsivars!”

      Cathy läks juhiistmele ja jäi kõhklema. Ta peab manipuleerima mehe vigastatud käsivarrega. Ta võttis Victori küünarnuki ja püüdis seda käsipiduri ümbert lahti tõmmata, kuid avastas, et mehe käekell oli tuulejaki taskusse kinni jäänud. Pärast kellarihma lahtitegemist võttis ta Victori käsivarrest kinni ja tõstis selle üle pidurikangi. Victor vastas puhta valuoigega. Käsivars langes lõdvalt põrandale.

      „Okei!” sõnas arst. „Käsivars on vaba! Nüüd lükake teda lihtsalt minu poole ja me võtame ta siit vastu.”

      Cathy juhtis Victori pea ja õlad ohutult käsipidurist mööda. Siis ronis ta autost välja, et aidata haavatu ratasraamile tõsta. Kolm rihma kinnitati pannaldega ümber raami. Kõik muutus lärmi ja liikumise virvarriks, kui ratasraam läbi kahepoolsete uste hoonesse veeretati.

      „Mis juhtus?” haugatas arst Cathyle üle õla.

      „Ma andsin talle autoga löögi… teel…”

      „Millal?”

      „Viisteist… kakskümmend minutit tagasi.”

      „Kui kiiresti te sõitsite?”

      „Umbes kolmekümne viiega.”

      „Oli ta teadvusel, kui te ta leidsite?”

      „Umbes kümme minutit – seejärel ta vist minestas…”

      Õde ütles: „Särk on verd täis imbunud. Tal on klaasikild õlas.”

      Selles hullumeelses sööstmises räigete fluorestsentstulede all sai Cathy heita Victorile esimese selge pilgu ning ta nägi kõhna poritriibulist nägu, kandilist lõuga ja laia otsmikku, mida katsid niisked helepruunid juuksed. Mees sirutas käe välja, otsides Cathy kätt.

      „Cathy…”

      „Ma olen siin, Victor.”

      Mees hoidis tal tugevasti käest kinni, keeldudes kontakti katkestamast. Victori sõrmede surve oli peaaegu valus. Valust ähmase pilguga keskendus mees tema näole. „Ma pean… ma pean teile rääkima…”

      „Hiljem!” nähvas arst.

      „Ei, oodake!” Victor pingutas, et teda enda kõrval vaateväljas hoida. Ta võitles, et rääkida, piin söövitas jooned tema näole.

      Cathy kummardus lähemale, haaratud meeleheitest tema pilgus. „Jah, Victor,” sosistas ta ja silitas mehe juukseid, igatsedes tema valu leevendada. Side nende käte ja nende pilkude vahel tundus olevat sepistatud ajatust terasest. „Rääkige mulle.”

      „Me ei saa enam viivitada!” nähvas arst. „Viige ta operatsiooniruumi.”

      Victori käsi vabastati otsekohe Cathy peost ja ta veeretati traumaosakonda, luupainajalikku roostevabast terasest ja pimestavalt eredate tuledega ruumi. Ta tõsteti kohe operatsioonilauale.

      „Pulss 110,” ütles õde. „Vererõhk kaheksakümmend viis, viiskümmend!”

      „Paneme talle kaks tilgutit,” käskis arst. „Määrame veregrupi ja kanname üle kuus ühikut verd. Ja võtke ühendust kirurgiga. Meil läheb abi tarvis…”

      Häälte kuulipildujatuli, kappide, tilguti tugiritvade ja instrumentide kõlin oli kurdistav. Keegi ei paistnud märkavat Cathyt ukselävel, kust ta jälgis kohutatud lummuses, kuidas õde noa tõmbas ja Victori veriseid riideid seljast maha koorima hakkas. Iga korraga paljastus üha rohkem ihu, kuni särk ja tuulejakk olid ribadena seljast tiritud, tuues nähtavale tiheda pruuni karvastikuga laia rinna. Arstidele ja õdedele oli ta lihtsalt veel üks keha, mille kallal vaeva näha, veel üks patsient, keda päästa. Cathy jaoks oli ta elav ja hingav inimene, mees, kellest ta hoolis kas või ainult seepärast, et nad olid jaganud neid viimaseid täbaraid hetki. Õde pööras nüüd oma tähelepanu püksirihmale ja tegi pandla kiiresti lahti. Mõne kindla tõmbega kooris ta püksid ja aluspüksid jalast ning heitis need kuhja teiste määrdunud rõivaste juurde. Cathy vaevalt märkas mehe alastust või õdesid ja tehnikuid, kes temast mööda rühkisid. Tema vapustatud pilk oli fokuseeritud Victori vasakule õlale, millest nõrgus lauale värsket verd. Ta mäletas, kuidas mehe kogu keha oli resoneerinud valust, kui ta sellest õlast kinni oli haaranud; alles nüüd ta mõistis, kui väga ta pidi olema kannatanud.

      Hapu maitse ujutas Cathy kurgu üle. Ta tundis tugevat iiveldust.

      Iiveldusega võideldes õnnestus tal kuidagi eemale komberdada ja lähedal seisvale toolile vajuda. Ta istus seal mõne minuti, unustanud enda ümber keerleva kaose. Alla vaadates märkas ta õudusega verd oma kätel.

      „Seal te oletegi,” ütles keegi. Õde oli operatsiooniruumist välja astunud, käes pundar patsiendi rõivaid. Ta kutsus Cathy oma laua juurde. „Me vajame teie nime ja aadressi juhuks, kui arstidel tekib veel küsimusi. Ja politseile tuleb teada anda. Olete neile helistanud?”

      Cathy raputas tuimalt pead. „Ma… ma vist peaksin…”

      „Võite kasutada seda telefoni.”

      „Tänan.”

      See helises kaheksa korda, enne kui keegi toru võttis. Hääl, mis talle vastas, oli unest kähe. Ilmselt pakkus Garberville vähe hilisöist tegevust isegi kohalikule politseile. Valvepolitseinik pani Cathy teate kirja ja lubas, et nad võtavad temaga hiljem ühendust, kui nad on õnnetuspaiga üle vaadanud.

      Õde oli avanud Victori rahakoti ja lehitses info leidmiseks mitmesuguseid ID-kaarte. Cathy vaatas pealt, kuni õde patsiendi vastuvõtmise kohta blanketti täitis. Nimi: Victor Holland. Vanus: 41. Eriala: biokeemik. Lähim sugulane: teadmata.

      Niisiis oli see tema täisnimi. Victor Holland. Cathy vaatas ainiti ID-kaartide virna ja keskendus ühele, mis näis olevat Virateki-nimelise kompanii turvakaart. Värvifoto näitas Victori rahulikku tõsist nägu, rohelised silmad vaatasid otse kaamerasse. Isegi kui Cathy poleks seda nägu kunagi näinud, oli see täpselt niisugune, nagu ta oleks teda kujutlenud: näoilme alistumatu, pilk kõikumatult kindel ja otsekohene. Ta puudutas oma peopesa, kuhu Victor oli teda suudelnud. Ta mäletas ikka veel, kuidas mehe habe oli tema nahka torkinud.

      Ta küsis vaikselt: „Kas temaga saab kõik korda?”

      Õde jätkas kirjutamist. „Ta on kaotanud palju verd. Kuid ta paistab üsna vintske vend olevat…”

      Cathy noogutas, mäletades, kuidas isegi raskelt vigastatuna oli Victor kusagilt jõudu ammutanud, et jätkata liikumist läbi vihma. Jah, ta teadis, kui vintske mees ta on.

      Õde ulatas talle pastapliiatsi ja infolehe.

      „Palun kirjutage oma nimi ja aadress sinna lõppu. Juhuks, kui arstil tekib veel küsimusi.”

      Cathy otsis käekotist Sarah’ aadressi ja telefoninumbri ning pani formularile kirja. „Mu nimi on Cathy Weaver. Saate mind kätte sellelt numbrilt.”

      „Kas te jääte Garberville’i?”

      „Kolmeks nädalaks. Olen siin ainult külas.”

      „Oh. Suurepärane moodus puhkust alustada, ah?”

      Cathy ohkas ja tõusis, et lahkuda. „Jah, tõesti suurepärane.”

      Ta peatus operatsiooniruumi ees, kujutledes, mis seal sees praegu toimub, ja teades, et Victor võitleb oma elu eest. Ta mõtles, kas mees