Vilemees. Tess Gerritsen

Cathy. „Mis juhtus?” küsis ta. „Kas teil oli mingi õnnetus?”

      Mees hakkas rääkima, kuid tema vastuse katkestas ootamatu valgusesähvatus. Pingutanud end istuma, pöördus ta ja vaatas ainiti teise auto esitulesid nende taga. Tema sosistatud vandesõna sundis Cathyt ehmunult kõrvale vaatama.

      „Mis on?”

      „See auto.”

      Cathy heitis pilgu tahavaatepeeglisse. „Mis sellega on?”

      „Kui kaua see on meile järgnenud?”

      „Ma ei tea. Mõne miili. Mis siis?”

      Pingutus pead üleval hoida näis järsku talle liiast olevat ja ta laskis sel oigega tagasi vajuda. „Ei suuda mõtelda,” sosistas ta. „Kristus, ma ei suuda mõtelda…”

      Ta on liiga palju verd kaotanud, mõtles Cathy ja vajutas paanikasse sattunult jala tugevasti gaasipedaalile. Auto näis lausa hüppavat läbi vihma ja rool vibreeris metsikult, kui veepritsmed rataste alt valingutena üles paiskusid. Pimedus lendas uimastava kiirusega vastu tuuleklaasi. Aeglusta käiku, aeglusta käiku! Või ma tapan meid mõlemaid.

      Lastes gaasipedaali tagasi, vähendas ta spidomeetrinäitu kuni sobivama neljakümne viie miilini tunnis. Mees rabeles jälle, et end istukile ajada.

      „Palun hoidke oma pea all!” palus Cathy.

      „See auto…”

      „Seda pole enam seal.”

      „Olete kindel?”

      Cathy heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Ta nägi läbi vihma üksnes nõrka valgusehelki, kuid ei midagi nii selget kui esituled. „Kindel,” valetas ta ja nägi kergendustundega, et mees vajus aeglaselt taas seljakile. Kui palju veel? mõtles ta. Viis miili? Kümme? Ja siis tungis jõuga ta pähe järgmine mõte: ta võib surra, enne kui me sinna jõuame.

      Mehe vaikimine kohutas Cathyt. Ta pidi kuulma mehe häält, saama kinnitust, et mees pole teadvusetusse libisenud. „Rääkige minuga,” käis ta peale. „Palun.”

      „Ma olen väsinud…”

      „Ärge vaikige. Rääkige. Mis… mis teie nimi on?”

      Vastus oli pelk sosin: „Victor.”

      „Victor. See on suurepärane nimi. Mulle see nimi meeldib. Millega te tegelete, Victor?”

      Mehe vaikimine ütles, et ta on mis tahes vestluse arendamiseks liiga nõrk. Kuid tal ei saa lasta teadvust kaotada! Mingil põhjusel näis järsku eluliselt tähtis teda ärkvel, elava häälega kontaktis hoida. Cathy kartis, et kui see habras ühendusniit katkeb, võib mees täielikult siitilmast lipsata.

      „Hea küll,” ütles ta, sundides oma häält vaikseks ja rahulikuks jääma. „Siis räägin mina. Te ei pea midagi ütlema. Ainult kuulake. Kuulake pidevalt. Mu nimi on Catherine. Cathy Weaver. Elan Richmondi ringkonnas, San Franciscos. Kas teate seda linna?” Vastust ei järgnenud, kuid Cathy tunnetas mingit liikumist mehe peas, tema sõnade vaikivat teatavaksvõtmist. „Okei,” jätkas ta, täites hoolimatult vaikust. „Võib-olla te ei tea seda linna. Tegelikult ei ole see oluline. Ma töötan ühes sõltumatus filmikompaniis. Tegelikult on see Jacki kompanii. Mu eksabikaasa. Teeme õudusfilme. Tegelikult B-astme filmid, kuid toovad tulu. Meie viimane film oli „Reptiil”. Mina tegin eriefektide grimmi. Tõeliselt võigas värk. Palju rohelisi soomuseid ja läga…” Ta naeris – see oli kummaline paanikas heli, mis sisaldas eksimatut hüsteerianooti.

      Ta pidi enesevalitsuse tagasi saama.

      Valgusesähvatus pani ta järsult tahavaatepeeglisse vaatama. Paar esitulesid oli läbi vihma vaevalt märgatav. Ta jälgis neid mõne sekundi, pidades endamisi aru, kas Victorile midagi öelda või mitte. Siis sähvatasid tuled nagu viirastused ja kadusid.

      „Victor?” hüüdis ta vaikselt. Mees vastas arusaamatu ühmatusega, kuid sellest piisas veendumiseks, et ta on ikka veel elus. Et ta kuulas. Ma pean teda ärkvel hoidma, mõtles Cathy, meeled ringiratast laskmas, otsides mingit uut kõneainet. Ta polnud kunagi hea olnud selles soravat laadi tühjas lobisemises, mida filmitegijate kokteilipidudel nii kõrgelt hinnatakse. Mida ta vajas, oli nali, ükskõik kui rumal, seni kui see oli kas või ebamääraselt naljakas. Naer ravib. Kas ta polnud seda kusagilt lugenud? Et järjekindel komöödiarünnak võib vähkkasvajad kokku tõmbuma panna. No muidugi, noomis ta ennast. Aja ta lihtsalt naerma ja verejooks lakkab imeväel…

      Kuid olgu nii või teisiti, talle ei tulnud mitte ainsatki, mitte ühtki paganama nalja pähe. Seega pöördus ta tagasi teema juurde, millega oli alustanud: oma töö.

      „Meie järgmised projektid on määratud jaanuariks. „Guulid”. Filmime Mehhikos, mida ma vihkan, sest see kuradima kuumus sulatab grimmi alati üles…”

      Ta vaatas Victori suunas, kuid ei näinud mingit reaktsiooni, isegi mitte liikumisevõbinat. Hirmul, et mees sureb, sirutas Cathy käe välja, et tema pulssi katsuda, ja avastas, et käsi on maetud sügavale tuulejaki taskusse. Ta püüdis seda välja sikutada, kuid tema hämminguks reageeris Victor ta sissetungile viivitamatu ja metsiku vastupanuga. Järsult ärkvele tulles vehkis ta käega pimesi Cathy suunas, püüdes teda eemale tõugata.

      „Victor, kõik on korras!” hüüdis ta, püüdes autot juhtida ja samal ajal end kaitsta. „Kõik on korras! See olen mina, Cathy. Ma püüan ainult aidata!”

      Tema häält kuuldes Victori rabelemine nõrgenes. Kui pinge mehe kehast kadus, tundis Cathy tema pead aeglaselt oma õlale vajumas. „Cathy,” sosistas ta. Selles kõlas imestus ja kergendus. „Cathy…”

      „Just nii. See olen ainult mina.” Õrnalt sirutas ta käe ja lükkas mehe märjad juuksekahlud tagasi. Ta imestas endamisi, mis värvi võiksid need olla – mõte, mis tabas teda täiesti kohatult, ent sellegipoolest tungivalt. Victor võttis ta käe. Mehe sõrmed sulgusid tema omade ümber haardes, mis oli üllatavalt tugev ja rahustav. Ma olen ikka veel siin, ütles see. Ma olen soe ja elav ja hingav. Victor surus ta peopesa oma huultele. See žest oli nii õrn, et Cathyt jahmatas mehe raseerimata lõua karedus vastu oma nahka. See oli hellitus võõraste vahel, mis teda vapustas ja värisema pani.

      Cathy haaras roolist taas mõlema käega ja pööras oma täieliku tähelepanu teele. Victor oli jälle vait jäänud, kuid Cathy ei saanud tähele panemata jätta tema pea raskust oma õlal ega ta hingeõhu kuumust oma juustes.

      Valingud läksid üle aeglaseks, kuid järjekindlaks vihmaks ja Cathy tõstis auto kiiruse viiekümnele. Mööda vihises kohvik, luitunud väike majakarp üksiku tänavalambi all, ja ta nägi põgusas valguskumas vilksamisi Victori nägu. Ta nägi meest ainult profiilis: kõrge laup, terav nina, etteulatuv lõug, siis oli valgus kadunud ja Victor ainult vari, hingates vaikselt tema vastas. Kuid ta oli näinud piisavalt, et teada: seda nägu ei unusta ta iial. Isegi läbi pimeduse vaadates hõljus see profiil tema ees nagu mällu põletatud kujutis.

      „Me hakkame lähedale jõudma,” ütles ta samapalju enese kui Victori rahustamiseks. „Kus ilmub kohvik, järgneb kindlasti ka linn.” Ta ei kuulnud mingit vastust. „Victor?” Ikkagi ei mingit vastust. Neelanud oma paanika alla, tõstis Cathy kiiruse viiekümne viiele

      Kuigi nad olid kohvikust möödunud rohkem kui miil tagasi, võis Cathy oma peeglis ikka veel näha tänavalambi vilkumist. Tal kulus mõni sekund mõistmaks, et see polnud ainult üks valgus, mida ta jälgis, vaid kaks ja need liikusid – paar esitulesid, mis lookles koos maanteega. Oli see sama auto, mida ta oli varem märganud?

      Hüpnotiseeritult jälgis ta tulede nagu kahe lummutise tantsisklemist puude vahel, siis järsku olid need kadunud ja ta nägi üksnes pimedust. Vaim? imestas ta mõistusevastaselt. Ta ootas iga hetk tulede taastekkimist, nende viirastusliku vilkumise jätkumist metsas. Ta jälgis tahavaatepeeglit nii pingsalt, et oleks teeviida peaaegu märkamata jätnud.

      Garberville, Pop 5750

      Bensiin – toit – majutus

      Pool