Sinine Majandus 3.0. Gunter Pauli

summa, samas kui lineaarne mudel on enamasti vaid täpselt selle komponentide summa, millele on lisandunud veel soovimatud või varjatud kahjud.

      Uutmoodi meetodit kasutades on võimalik luua süsteem, mis katab kõikide põhivajadused. Taoline kaasav optimeerimismudel viib meid märksa suurema ressursside ja kasude kogumi loomi-seni, muudab hõlpsamaks kõikide kaasamise nagu ka laiapõhja-lise kokkuleppe liikuda ühiselt edasi win-win-win loogika alusel. Optimeerimisele sel moel lähenemine on läbipaistev ja juhib meid avatud dialoogi – kaasavasse mudelisse, mis võimaldab kindlaks määrata, millised on üksikud prioriteedid ja kuidas allsüsteemid määratlevad oma optimume, ning samas kohandada tegevust vastavalt saadud tagasisidele nii, et süsteemi teiste osade täiusta-miseks ja kõigi jaoks parima võimaliku tulemuse saavutamiseks vabaneks üha rohkem ressursse. Üldise tulemuslikkuse ideaalset taset reguleeritakse pidevalt nii, et see saaks areneda koos ole-masolevate ressursside ning üha kasvava ja mitmekülgsema kogu-

      20

      konna soovitud rahuloluga. Sellise kogukonna, mis rahuldab aina suuremal määral oma põhivajadusi ning avastab aina enam oma sisemisi võimalusi.

      1.3. Suurenda vastupidavust mitmekesisuse kaudu

      Konkurentsiturgudel, kus toimib mastaabisääst, on kasumi maksi-meerimise võti sisendite ja väljundite, globaalse hanketegevuse ja üleilmsete kohaleveosüsteemide standardimine täpseks timmitud hankeahelas. Kõige lihtsustamine kergendab juhtimist, muudab tulemused prognoositavaks ja vähendab ebakindlust, piirates sellega äririske. Kaubamärgid pakuvad oma toodete ja teenuste täiuslikke koopiaid kõikjal maailmas – maitse ja välimus, nagu ka teostus ja teenindus on täpselt samad, vastates klientide osavalt määratletud ootustele ettemääratud hinna, teostuse ja kvaliteedi osas. McDonald’s on selles saavutanud säärase virtuoossuse, et The Economist nimetab oma indeksit, mis võrdleb sarnaste kau-pade ja teenuste ostukorvi hindu eri riikides, Big Maci indeksiks! Lähenemine jäigale standardimisele nõuab toodete ja teenuste prognoositavuse tagamiseks rangelt juhitud tarneahelaid. Ehkki see vähendab tarbijale tajutavaid riske, on kogu süsteem äärmiselt habras. Ainus võimalus on tegevused täpselt piiritleda ja tõmmata selga hullusärk, mis jätab manööverdamiseks ja tarbija käitumise mõjutamiseks ruumi vähe, kui üldse. Liiati lahkub suurem osa, kui mitte kõik, loodud tulust kohalikust majandusest kiiresti, jättes kasutamata võimalused selle arendamiseks.

      Looduslikud süsteemid töötavad väga teistmoodi – aluseks on mitmekesisus, sõltuvus peamiselt kohalikest aine-, toitainete- ja energiavoogudest, kusjuures tagatakse, et kõike vajalikku on või-malik hankida mitmest allikast. Terviksüsteem, mitte üksikmän-gija, suudab tagada toorainetega varustamise, vahendajad, lõpp-

      21

      toodangu ja teenused ning säilitada reserve ka rasketes oludes. Katkemise korral suudab süsteem põhivajadusi ümber suunata, tagades sel moel ökosüsteemi ellujäämise. Sinise majanduse meetod järgib sama loogikat. Vastupidavust ei saavutata rangelt reguleeritud struktuuri loomisega, milles kõiki muutujaid täpselt juhitakse ja kontrollitakse. Vastupidavus tekib mitmekesisuse omaksvõtust, millega luuakse omavahel seotud ja vastastikku toetavate süsteemide võrgustik.

      Sinise majanduse meetodi puhul tagame me juba aluspõhimõt-tena, et looduse kõik kuningriigid moodustavad osa kohalikku majandust ümbritsevast aine-, toitainete- ja energiakaskaadist. Kuigi sinisel majandusel põhinevad tööstuslikud süsteemid ei pea ökoloogilisi süsteeme matkima üks-ühele, toimib samasu-gune loogika. Bioloogiateadus ütleb, et elu Maal koosneb viiest eraldiseisvast peamisest kuningriigist: bakterid (monera), vetikad (protistid), seened, taimed ja loomad.2 Ökosüsteemides liiguvad ained, toitained ja energia pidevate voogude ja puhvritena. Mida suurem on elu mitmekesisus ökosüsteemis, seda tõhusamaks ja vastupidavamaks süsteem muutub. Kui ökosüsteem tugineb vaid piiratud arvule liikidele, mõjutab neist ka üheainsa kadumine kogu kogukonda. Streik ühes tehases võib seisatada toodete mon-teerimise kogu maailmas. Ökosüsteem, mille aluseks on laialdane bioloogiline mitmekesisus, on võimekam pidama vastu pingele ja taastuma rasketest olukordadest. Enamgi veel, ökosüsteemid on lõpmatul evolutsioonilisel ja sümbiootilisel teel, otsides ellujäämi-seks üha uusi ja paremaid viise.

      Näidet looduse kuningriikide edukast astmelisusest alustame seente kasvatamisega kohvi kui taime valmistamise jääkidel. Nagu

      2 Tänapäevane taksonoomia kasutab selle, 1969. aastal kasutusele võetud

      süsteemi asemel mõnevõrra teistsugust jaotust (tõlkija märkus).

      22

      me raamatus näitame, algab protsess kohvijääkide kasutamisega seente kasvusubstraadina, mis on kohvi valmistamise käigus juba steriliseeritud, säästes sel moel energiat. Pärast seente koristamist moodustab kasutatud substraat aminohapetega rikastatud loo-masööda. Loomad söövad nüüd seeni ja taimi ning väljutavad ideaalset toitu nii aeroobses kui anaeroobses keskkonnas elavatele bakteritele. Bakterid saavad loomsetest jäätmetest kätte veelgi enam toitaineid. Läbiseeditud materjal on nüüd mineraliseeru-nud ning muutub söödaks bakteritest ja loomsetest jäätmetest toituvatele mikrovetikatele. Lõpmatult jätkuv kaskaadide jada aitab meil mõista, kuidas oleks võimalik ümber planeerida farme, tapamajasid ja pagaritöökodasid. Lihtne on näha, kuidas kasv, külluslikkus ja areng vastupidavuse suunas toovad kaasa üha suurema tootlikkuse. Efektiivsus energiakasutuse ja toitainete pakkumise seisukohalt on kordades suurem, kui võiksid ligilähe-daseltki saavutada mistahes toiduga varustamise süsteemid, isegi need, mis põhinevad kõige kaasaegsematel GMO-tehnoloogiatel.

      Selline loogika ei kehti üksnes bioloogilise materjali kohta, seda võib kasutada ka vähese reageerimisvõimega inertsete materjalide puhul. Võtame näiteks klaaspudeli ümbertöötlemise klaasvahu valmistamiseks (kasutades reagendina CO2), ehitus-materjalide tootmiseks, vesikultuuride substraadi või puidult värvi eemaldamiseks vajaliku liivapaberi tegemiseks. Klaasvahu kasutamine tagab väärtuse pideva loomise, sest see asendab kae-vandatava toorme, mida tuleb transportida teiselt poolt maakera. Niisugune ümbertöödeldud klaas võib lõpetada vajaduse tuletõk-kematerjalide või koguni värvi järele ning loob lisaks tõhusama tootmise ja tarbimise võrgustiku (mille plussiks on mürgiste ainete kõrvaldamine, millega inimesed igapäevase kasutamise käigus kokku puutuvad). Mõlemad kirjeldatud juhtumid, nii inertse kui bioloogilise materjaliga, näitavad mitmekesisuse võimekust ning

      23

      jätavad tuumiktegevuse loogika kaugele maha.

      Selle asemel, et keskenduda üksnes ühele väljundile ning sundida kõiki kärpima kulusid ja lihtsustama tarneid, vähendab võimalus mitmekesistada ning luua kohapeal olemasolevate res-sursside baasil rohkem väärtust nii vajadust hoida varusid kui ehitada logistikakeskusi. Lisaks alandab see ka riske ja suurendab vastupidavust. Mitmekesisusest tuleneva vastupidavuse loogika tugineb võimel võtta arvesse mitmeid erinevaid toorainevooge, mitmeid tooteid ja teenuseid, samuti kohaliku majanduse mitmeid tootmisjääke, mille süsteemi erinevad osalised väärtuse allikatena kiiresti kasutusele võtavad.

      Need uued seosed tekitavad süsteemi, mis luuakse mängijate ja osaliste arvu järjest suurendades. See annab võimaluse rahuldada paljusid põhivajadusi kohalike ressurssidega, teha seda kõike kan-devõime piires, asendades mittevajaliku (ja mürgise) ning luues rohkem väärtust sellest, mis olemas on. Nii vähendame riske ja suurendame vastupidavust – ja see ongi see, mida õpetavad meile ökosüsteemid oma märkimisväärse suutlikkusega luua midagi näiliselt mitte millestki.

      1.4. Uuri esmalt füüsikat

      Kaasaegne tööstus on liigagi tihti toetunud ülemäära palju ainu-üksi keemiale, luues peamiselt naftakeemiatoorme põhjal sadu tuhandeid erinevaid molekule. Keemia panus kaasaegses ühis-konnas on