Valede veski. Eet Tuule

aga kõne allagi, sest mitmed valvsad silmapaarid olid teda kindlasti juba märganud. Korteriuksel oli võti seespool ees ja ta oli sunnitud uksekella andma.

      Ukse avas Martin, kes kohe hõikas:

      „Ema, Ott tuli!“

      Seepeale juhtus köögis midagi. Ilmselt purunes mingi alustass. Siis hüüdis Kerli: „Küsi, kas tal asja ka on? Miks ta tuli?“

      Vahendaja roll osutus poisile liiga raskes ning abikaasa ilmus ise esikusse. Kuivatas märjad käed kiiruga köögirätikusse kuivaks ja jäi mehele ainiti otsa vaatama. Kuna närvesööv vaikus venis, siis Ott prahvatas:

      „Tulin oma koju.“ Liiga ägedalt ja valjult küll, aga kõige muu kõrval oli see köömes.

      „Eks astu siis sisse! Keelata ma ei saa – ametlikult on see ju ka sinu kodu.“

      Ott nägi, kuidas Kerli nägu krimpsutades rätikut tihedalt vastu sõrme pressis – ta oli nüüdsama sisse lõiganud.

      „Haav on vaja ära puhastada ja korralikult kinni siduda,“ muutus mees jalamaid murelikuks. „Luba, ma aitan!“

      „Korter on ühine, aga veri on minu oma ja sina hoia oma käed sellest eemale!“ nuuksatas Kerli ning tormas kööki.

      „Sina mine oma tuppa!“ kamandas ema poega ning seekord Martin kuuletus.

      Kerli käed värisesid liiga palju ja viimaks lubas ta Otil vigastatud sõrme siduda ning isegi tänas abi eest. Ent lisas kohe: „Kõik sinu pärast! Kus sa siis jälle olid?“

      „Mängisin paadialust,“ ühmas Ott ning hoidis nuuksuvat Kerlit õlgade ümbert kinni.

      Seekord olen jah mina süüdi, aga mida sa varem ise teinud oled? mõtles ta nukralt. Pagana pärast, miks me ei oska elada? Ise täis

       kasvanud inimesed. Sisuliselt on mul praegu kaks naist. Ning ihaldan veel kolmandat. Aastaid juba. Aga niipea, kui pärast mingit tüli Kerliga ära lepin, tõuseb õige pea uus riid. Sageli eimillestki. Taas lepime ja jälle kakleme. Valetame, ja läheme uuesti kumbki oma armukese juurde. Neetud nõiaring …

      Kerli lõpetas nuuksumise ning vabastas end mehe embusest. Kiikas tema poole ja küsis:

      „Tahad vist süüa? Ütle ausalt.“

      „Kõht on tühi küll.“

      „Lõuna ongi valmis. Kutsu Martin siia.“

      Ott tõusis ning läks poisinaasklit söögilauda kutsuma. Ise ohkas kergendatult: vähemalt korraks valitses rahu ja mees tundis, et viibib oma kodus.

      * * *

      Perekondlik idüll kestis veel mõned päevad. Siis hakkas Kerli uurima, et kus ta iga päev käib. On küll lühikest aega ära, aga ikkagi …

      Ott seletas, et käib Veskimõisas Harri loomi toitmas.

      „Võta mind kaasa,“ palus naine ootamatult. „Tahan näha, kus ta elab.“

      „Kahjuks ei saa.“

      „Miks?“ imestas Kerli.

      „See võib ohtlik olla,“ pudenes tal kogemata suust.

      „Ohtlik?“ plahvatas naine. „Mis asju te seal ajate? Ja endal on sul pere …“

      Ott tahtis nii väga habrast kodurahu säilitada, et andis naise soovile järele. Viimastel kordadel on Kiltril rahulik olnud ja kaua me seal oleme, mõtles ta. Veerand tundi, mitte rohkem.

      Seekord läks aga kõik teisiti. Hea seegi, et pätid saabusid nende lahkumise eel ning nad jõudsid saabujate eest kadakate vahele joosta! Ja õnneks oli Ott auto igaks juhuks teisele teeharule parkinud. Metsatukk aitas autohäält summutada ja koer lõugas ka kui pöörane. Nii õnnestuski neil tasase sõiduga märkamatult eemalduda. Maanteel vajutas Ott gaasipedaali see-eest peaaegu põhja.

      Seda hullem torm Tule tänaval valla pääses. Kerli küttis end kiiresti üles ega valinud enam sõnu. Refrääniks kujunes lause:

      „Seda ma poleks sinust küll uskunud, et sa kurjategijatega mestis oled!“

      Ükskõik kui palju Ott asjaolusid selgitada või naist maha rahustada proovis, ei andnud need katsed tulemusi – Kerli karjus temast lihtsalt üle ja kogu lugu. Krooni pani pähe nüüdsama raadiost kuuldud värske ning kiiresti paisuv skandaal: keegi oli kusagilt ühe tuntud Eesti ärimehe vanad patud välja kaevanud.

      Ja millised veel! Tema semud lõid igatahes juba häirekella – eks peaaegu kõigil lasus nii üht kui teist südamel.

      Ines on ikka üle prahi naine! Ja julge pealekauba. Äkitselt sähvatas tal veel üks mõttevälgatus peast läbi. Ott jättis naisele vastamata ning asus mobiili näppima. Hurraa! Raha ongi laekunud. Ja tavalisest taksist kolm kord suurem summa. Korraks olen omadega mäel!

      Märganud Oti elevil nägu, tabas taibukas Kerli seose ära. „Olen kindel, et ka tolles loos on sinu käsi mängus!“

      Mees ei vastanud midagi. Sellest piisas. „Nüüd ma siis tean, mismoodi selliseid paljastusi tehakse – riskitakse nii enda kui ka lähedaste eluga!“

      Säärast süüdistust kuuldes Oti kannatus katkes. „Lõpeta ükskord oma hüsteeria! Need skandaalid tulevad ja lähevad, sest üha uued trügivad asemele. Veskimõisas oli tegemist sootuks teise asjaga, mis minuga üldse seotud pole.“

       Väga võimalik, et isegi on, aga Kerlil seda küll teada pole vaja.

      „Ütle, mis elu see meil säärane on,“ nähvas Kerli ja tormas nuuksudes magamistuppa. Ott teadis, et peaks samuti sinna minema ning naise maha rahustama, aga seekord lihtsalt ei suutnud.

      „Niipaljukest meil seda vaherahu siis oligi! Mulle igatahes aitab!“ karjus ta Kerlile järele. Rabas mõned kõige vajalikumad asjad kaasa ning läks ust paugutades jälle kodust ära. Teda saatis üheteistkümneaastase kasupoja vihkav pilk.

      Mida sina, Martin, täiskasvanute elust ka tead? kihvatas võõrasisal peast läbi, aga ega sina süüdi pole, vaid ikka meie – saamatud hüsteerikud …

      Kuhu siis seekord minna? Paljukest mul neid kohti valida on.