Valede veski. Eet Tuule

silme ette ilmus tagasihoidliku meigi, ent ülimalt hoolitsetud soenguga brüneti väike sale kuju. Kolmekümne viie aastane pruunisilmne naine oli aktiivne suhtleja. Näiliselt südamlik, ent sisimas kaval ja eesmärgikindel manipulaator. Vajaduse korral oskas ta välkkiire maona ükskõik keda täpselt ajastatud hetkel salvata. Jõudnud nii karmi hinnanguni, mees võpatas ning lisas naise iseloomustusse ka meeldivamaid iseloomuomadusi.

      Vähemalt Oti silmis tundus Ines Prillopis kõik ebamaisena. Ta hõljus kui ingel surelike seas ringi. Seda naist oli Ott juba aastaid armastanud. Siiamaani ja lootusetult ning sinna polnud midagi parata. Targa naisena teadis Ines seda hästi. Seda enam, et kunagi ammu oli neil midagi väga ilusat tekkima hakanud. Ent just siis oli Inese, tollal veel lihtsameelse neiu ellu sööstnud seelikukütt ta oma võltssäraga pimestanud. Ja seejärel kadunud. Oti ja Inese imelisest romansist jäid alles vaid mälestused, Otil ka unistused …

      Oma praegusel ametitoolil istudes kasutas Ines Oti õilsaid tundeid armutult ära. Aeg-ajalt andis ta mehele õhkõrnu lootusi, ent need udused lubadused lükkusid raudse järjekindlusega muudkui edasi.

      Samal ajal ümbritses Otti täielik infosulg, sest Ines kinnitas, et kardab end kompromiteerida. Nad kohtusid küll ainult tööasjus, kuid ka siis salaja, siin-seal kõrvalistes paikades. Ja nendegi harvade kokkusaamiste piiramiseks mõtles Ines välja igasuguseid ettekäändeid. Veelgi enam: nutikas naine töötas välja lollikindla süsteemi, mis pani paika, kas ja millal Ott talle ülepea tööle või koju helistada võib. Neid võimalusi oli teadagi ülivähe: parimal juhul ainult paar korda kuus. Jälle üks kaunitest valedest!

      Ott hoidis mobiili ikka veel käes, ent mehe mõtted kandusid kaugemasse minevikku.

       Jah, kunagi olid ajad, millal me koos ajakirjandust õppisime … Mina jätsin pärast bakalaureusekraadi saamist ülikooli pooleli, Ines läks meie kursusega aga lõpuni. Ja mida me siis saavutanud oleme? Tema bilansis on edukas karjäär, ent ilmselt just seepärast kaks lühikest lörri läinud kooselu. Mina aga olen tähtsusetu tegelane, kes püüab end ka kuidagimoodi vee peal hoida, sest tööd mul hetkel pole. See-eest on igasugused arved ning lapsega naine. Minu kunagi nii õnnelikust abielust on saanud pigem õnnetus, sest praktiliselt on meie kooselu lõhki.

      Aga Inesele pean lähipäevil ilmtingimata midagi hankima, sest igatsen teda väga näha! otsustas Ott kindlalt ning lõpetas kasutud mõtisklused.

      * * *

      Seejärel üritas Ott Harrit veel kord kätte saada, aga sõber vaikis endiselt. Siis valis Ott järgmise numbri. Helle vastas kohe.

      „Kas sa täna tööl ei olegi, et nii kähku vastasid?“

      „Täna on ju kolmeteistkümnes ja reede,“ naerdi ilmselt Helle kodus, sest kass näugus sealsamas. „Võtsin vaba päeva.“

      „Oi pagan, seepärast mul täna kõikjal viltu veabki,“ läks Ott naise muretu lõõpimisega meelsasti kaasa.

      „Tule siis siia. Ehk minu juures veab sul paremini,“ naeris armuke kudrutavalt.

      Pagan võtaks, miks ka mitte! kihvatas Otil peast läbi. Seda enam, et seesugune naer mõjus mehele alati erutavalt: Helle andis märku, et täna ihkab ta armastust.

      Kaine mõistus andis nõu täna ilmtingimata koju minna, aga võidule pääses vajadus selle kirgliku naise helluste järele. Samuti soov kõik need igapäevased mured korrakski unustada. Ja ta langetas otsuse.

      „Tulen kohe, ole siis kodus.“

      „Muidugi olen. Ja ootan!“ ning kihistas taas seksikalt naerda.

      Sõidu ajal Oti süda küll kripeldas, aga ta rahustas end edukalt maha. Olen seal kolm-neli tundi, siis jõuan õhtuks koju.

      Tema esimene kohtumine Hellega leidis aset juba enam kui kolme aasta eest. Ott aitas Inesel ühe kahtlase firma tagamaid uurida ning töö käigus pidi ta ühte Helle Vendloo nimelist noort raamatupidajat küsitlema. Algul lihtsameelse naisena tundunud ülimalt ahvatlev blondiin osutus rahulikuks ning ettenägelikuks ametnikuks. Ega ta muidu poleks osanud peatselt pankrotti minevast firmast õigeaegselt jalga lasta.

      Kui nende keeruline, ent samas kompavalt avameelne jutuajamine lõppema hakkas, märkas Ott, kuidas just parajalt vormika naise suured rohekashallid silmad teda unistavalt seiravad. See pilk oli niivõrd ilmekas, et Ott tegi tollele saladuslikule nümfile teda ennastki üllatava ettepaneku:

      „Mis oleks, kui õhtustaksime täna koos? Saaksime kusagil hubasemas paigas palju meeldivamatel teemadel vestelda.“

      Naine mõõtis teda piinavalt pika pilguga ning vastas siis omapoolse küsimusega: „Pärast minu säärast pinnimist?“

      Ja uuris seejärel meest nii avaliku uudishimuga, et Otil hakkas kõhe.

      Seepeale nümf viimaks naeratas. „Ootamatu ja julge ettepanek.“

      „Miks julge?“

      „Mul olevat kobra pilk, mis praktiliselt igal mehel vere tarretama paneb. Teie talusite seda hästi – seega olete julge mees.

      Sellised mulle meeldivad! Miks ka mitte, olen nõus!“

      Restoraniõhtuga jäid mõlemad rahule. Oli päevselge, et vastastikune sümpaatia süvenes, ent sellega kõik piirduski.

      Mõlemad rääkisid avameelselt oma elust ning lahkudes lepiti järgmise kokkusaamise suhtes kokku. Ilm oli ilus ning nad jalutasid niisama ringi. Kuna Helle elas Nõmmel, siis selle linnaosa vaiksetel tänavatel ja Mustamäe männikus.

      Nende kolmanda kohtingu ajal ladistas sadada ja Helle kutsus Oti enda juurde. Üksi elaval naisel oli hubane kahetoaline korter, kus seni tagasihoidlikult käitunud naine otsekohe mehe juurde astus ning teda ühtäkki kirglikult suudles. Ott muutus hetke jooksul vahaks ja vähem kui poole tunni pärast olid nad juba voodis. Ott oli nooruses mõndagi läbi elanud, ent nii pöörast naist polnud ta varem igatahes kohanud.

      Järgmisel korral pidas Helle end hulga tagasihoidlikumalt üleval. Tegelikult ei teadnud Ott siiamaani, millal tollest saladuslikust naisest õhkab jäist hingust või millal ta taas ihast lõõmab …

      Helle oli nagu kameeleon, kes värvi asemel temperamenti muutis.

      Niipalju Ott oma armukest nüüd muidugi tundis, et täna võtab teda vastu meeletuseni kirglik naine. Ja mees ootas nende peatset kohtumist. Hirmu ja igatsusega …

      Nii oligi. Helle seisis ta ees praktiliselt läbipaistvas suvekleidis. Polnud ka ime – toas oli vähemalt kakskümmend viis kraadi sooja.

      „Sul täna siin lausa suvine kuumus ja vastav riietus. Palav hakkab,“ olid Oti esimesed sõnad, kui ta Helle korterisse sisenes.

      „Ongi hea – saame ilma riieteta olla,“ vastas kallim mehe vastu liibudes. Ott tundis, kuidas naise kaunid rinnad tema vastas vetrusid ning mehe teatud kehaosa hakkas kiiresti paisuma. Ott asus kohe kleidinööpide kallale. Helle kärsitud käed vabastasid samal ajal mehe pükstest ja alles siis tõmmati tal T-särk üle pea.

      Täna ma siit küll minema ei pääse, mõtles Ott, ent hetkel oli see ta viimane mure, sest naine juhtis mehe kätt oma häbeme juurde ning teise käega hellitas ta Oti mehelikkust. Seejärel läks ka mees erutusest pööraseks ja kõik, mis polnud seotud Helle kehaga, haihtus kuhugi kaugusse.

      – 2 –

      Kui Ott laupäeva hommikul virgus, taipas ta kohe, kus viibis – siin oli ta ju ennegi maganud. Ainult et nii ettevalmistamatult mitte, sest armuasju sai ka päevavalgel ajada. Ja kui Ott Helle juurde ööseks jäi, oli tal alibi ametliku abikaasa jaoks alati olemas.

      Seekordne aps lõhnas aga suure skandaali või millegi hoopis hullema järele.

      No on jama, mis nüüd küll saab! ahastas patune. Helle kolistas juba köögis ning mehel oli veel veidi aega. Ent mitte kauaks: tema silmarõõm marssis täies relvastuses – ihualasti – tuppa, klirisevad kohvitassid kandikul.