Valede veski. Eet Tuule

      Toimetanud Aili Saks

       Kujundanud Anu Ristmets

       Autoriõigus: Eet Tuule ja Eesti Raamat OÜ, 2020

       ISBN 987-9916-12-005-7

       ISBN 978-9916-12-006-4 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      – 1 –

      Ott vaatas närviliselt kella ja tõusis. Mulle aitab! Naistega on niigi pidevalt jamad kaelas, nüüd veab sõber ka veel alt, siunas ta südamest. Kuid kirumine ei aidanud, sest hinge pugenud rahutus aina süvenes. Olgu see Harri, kes ta on, aga sõna ta peab.

       Vähemalt minu ees. Liiatigi ise ta mind siia kutsus. Huvitav, miks just kohvikusse?

      See polnud tõesti Harri komme – tavaliselt olid nad kusagil mujal kokku saanud. Viimasel ajal Harri juures maal, sest nad mõlemad eelistasid omaette olla, neile kummalegi ei meeldinud liigselt uudishimulikud silmad ja kõrvad.

      Mees lõpetas tulutu ootamise ning kiikas viimast korda ringi. Peale ühe üleliia värvitud naise ei viibinud kohvikus ühtegi tuttavat.

      Ott noogutas tollele silma tegevale daamikesele ja astus tänavale.

      Helistas veel korra, ent taas tagajärjetult. Egas midagi, ohkas Ott,

       tuleb sama targalt koju minna.

      Majaesisel platsikesel oli üks koht imekombel vaba. Ta parkis auto kähku sinna ning ronis vastumeelselt trepist üles. Kerli oli muidugi raamatukogus, aga viimaseid päevi kümnene Martin miskipärast kodus.

      „Miks sa täna koolis ei ole?“

      „Aga miks sa ise tööl ei ole?“ sai ta ninaka vastuse.

      „Oled ema kombed üle võtnud?“ nähvas Ott tujutult vastu, kuid poiss ei pannud võõrasisa turtsakust tähelegi, vaid päris muudkui edasi: „Mida sa mulle kingid?“

      Ott kangestus. Pagana pihta, Martini ülehomse sünnipäeva unustasin sootuks ära. Ja Kerli ei jäta mind niikuinii rahule. Pole parata, tuleb jälle vanemaid külastada – vähemalt poisi kingi jaoks peaks nad ikka raha andma.

      „Sa ei öelnudki, mida mulle kingid?“ ei jätnud Martin järele.

      Täitsa emasse! „Jäägu see esialgu saladuseks,“ seletas ta tähtsa näoga. Tegi endale paar võileiba, kugistas need ruttu alla, rüüpas kohvi peale ning kiirustas ukse poole.

      „Kuhu sa lähed?“

      No on tüütus! „Asju ajama.“

      „Aga ema tahab pärast kindlasti teada.“

      „Ütle, et Koppelmaale, vanaisa ja vanaema juurde.“

      Vanadele Kerli nagunii ei helista, sest nad on järjekordselt pahuksis. Mina aga ei võta kõnet vastu. Niiviisi mõeldes istus ta oma Opelisse ning suundus piki Tule tänavat Kanama viadukti poole.

      Täna on juba kahekümne neljas jaanuar, mõtles Ott troostitut maastikku vaadates. Ainult et sügisilm püsib visalt edasi. Praegugi on viis kraadi sooja.

      Seejärel kandusid ta mõtted vanematele.

       Elame ju nii lähestikku ja telefonikõned ei maksa kaasajal peaaegu mitte midagi, aga me suhtleme omavahel häbematult vähe. Eks need lõputud probleemid ja kuhjuvad hädavaled teevad oma töö. Näiteks tänagi pean mingi ootamatu olukorra välja mõtlema. Vastasel juhul tuleb suu rahast puhtaks pühkida.

      „Tere, Ott!“ hüüatas ema teda nähes rõõmsalt. „Ei tea kohe, kuhu peaks risti tõmbama.“

      „Miks?“

      „Noh, et leidsid aega ka meid vaatama tulla.“ Tolle tüütuseni tuttava väljendiga rikkus Sooviku Siiri poja tuju otsemaid ära. Ja Ott ei suutnud end vaos hoida:

      „Sa võtad mind alati ühtede ja samade sõnadega vastu. Niimoodi tänapäeval enam ei räägita.“

      „Tohoh, kas nüüd peab Ülejõe talus pojaga rääkimiseks sõnu valima hakkama!“ pahandas toast kööki komberdanud Märt pahuralt.

      Pagana pihta, kukkusin liigselt lõugu lõksutama ja rikkusin vist kõik ära – täna näivad nad mestis olevat. Tavaliselt vanemad ühel meelel ei olnud ning siis oli Otil lihtsam oma tahtmist läbi viia.

      Aitas isal ema taga kiruda või vastupidi ja tänutäheks sai poeg oma tahtmise. Ott andis endale aru, et säärane manipuleerimine oli alatu, aga maailm tema ümber kaasinimeste ärakasutamisega ainult tegeleski ja miks pidi tema siis erand olema. Vahel süda küll piinas, ikkagi oma vanemad, aga mis sa hädaga teed. Kummatigi see süsteem ju toimis …

      Täna töötas see aga tema vastu. Ilmselt on nad mind vahepeal ühiselt taga kirunud, arvas Ott, sest praegu ei suutnud ta vanadega ladusa jutu peale saada ning oli sunnitud ilma eelsoojenduseta laenu küsima. Reageering oli ootuspärane.

      „Mis siis jälle juhtus?“ uuris Märt.

      „Käite ju mõlemad tööl,“ toetas ema elukaaslast.

      „Käime küll, kuid Kerli palk raamatukogus on nadi ja mina pole juba kolm kuud raha saanud.“

      „Lasti lahti või?“ kukkus ema hädaldama.

      „Ei, lihtalt tööd pole,“ tunnistas Ott vastumeelselt.

      „Ma ei mõista,“ ärritus Märt. „Tööl käid ja raha ei saa.“

      „Käin seal vaid vaatamas, et ehk on äkki mingi tellimus sisse antud ning materjali tulnud,“ nohises poeg. „Aga ei ole. Nõudlus on väike, pakkujaid see-eest palju.“

      Seepeale sai Märt lõplikult vihaseks. „Siis tuleb sul sealt niinimetatud firmast ära tulla ja kusagil tõsiselt tööle hakata.“

      „Ütle, kus praegu tööd tehakse,“ laiutas poeg käsi. „Igal pool ainult mängitakse töötegemist. Tegelikult polegi kuhugi minna.“

      „Või pole kuhugi minna? Põllule, kurat võtaks! Kasvõi sitta laotama.“

      „See kõik nüüd puha traktoristide rida.“

      „Siis õpi see amet ära. Tulen mina oma vigase jalaga toime, tuled sina kahe tervega ka.“ Ja läks longates tuppa, kust tuli peagi rahakotiga tagasi.

      „Palju sul siis vaja oleks?“ küsis ema vaikselt.

      „Viissada kuluks ära.“

      „Viissada, püha ristike!“ ehmus ema. „Me ei saa nii palju penssigi. Kas vähemaga toime ei tule?“

      „Ega ei tule küll. Martinil ka ülehomme sünnipäev, pole kingirahagi. Süüa on ka nagu vaja.“

      „Poisil lööb alles üksteist ette ja meil on samuti süüa vaja,“ torises Märt. „Sada saame anda, mitte rohkem. Kui ei jätku, vaadake mujalt juurde. Teil seal inimesed ümberringi, meie siin metsas omaette nagu kaks vana kändu.“

      Ausalt öeldes oli Otil piinlik raha vastu võtta, aga häda oli suurem. Vähemalt kingi saab ära osta ja tsipa jääb ülegi, mõtles ta kergendatult. Söögilauda istumisest Ott siiski keeldus. Tänas ja tegi kähku minekut.

      * * *

      Vana mõisahoone juures pidas Ott auto kinni. Esmalt helistas ta Inesele. Too vastas alles kolmandal katsel.

      „Olen kinni,“ teatas naine napilt. Ja jätkas uurivalt: „Või on sul midagi pakkuda?“

      „Momendil veel ei ole, aga lähiajal loodan hankida.“

      „Siis hangi! Kui aega saan, helistan tagasi.“

      Seepeale krimpsutas Ott nägu, sest aega leidis Ines reeglina ainult siis, kui Otil midagi pakkuda oli. See oli ka arusaadav, sest kui hunti toidavad jalad, siis vabariiklikus ajalehes uurivat ajakirjanikku ja toimetajat lugejale huvi pakkuvad uudised. Eriti teretulnud olid salajased faktid ning pikantsed ja