Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat. Triin Viilukas

Mitte keegi ei tundnud grammigi huvi!

      1 Bezirk – kvartal, piirkond. Muide, ükski kohalik eestlane ei ütle siin linna- osa või linnajagu, ikka Bezirk. (saksa k) [ ↵ ]

      2 Inglise kirjaniku teoste Kettamaailm toetub kosmoses hõljuvale hiiglaslikule neljale elevandile, kes omakorda toetuvad hiigelkilpkonnale, kes kogu selle kraamiga muretult läbi kosmose triivib. [ ↵ ]

      Balkani süda ja rööpakoletis

      „Ma ei julge vaadata! Kohe on peeglid läind. Aaah...“

      Selliselt kõlab minu iga kolmapäeva õhtune karjatus laulukaaslase autos kõrvalistmelt, kui soome-ugri ansambli proovist koju sõidame. Siiani on küljepeeglid õnneks alles ja muud jubinad ka. Aga oh sa poiss, seekord oli tõesti napikas. Millimeetrite mäng. Päris kindlasti kohe.

      Ise roolis olla pole nii hull kui kõrvalistmel. Siis tundub, et füüsikareeglid ei kehti ja peeglid oleks ammu pidanud korraliku paugu saatel kokku raksatama ja minema lendama. Viinis on tänavad nimelt nii kitsad ja tänavaääred nii täis pargitud, et tihtilugu võib tõepoolest näha autosid, millel küljepeegel õnnetult rippumas. Keegi on selle lihtsalt maha sõitnud.

      Viinis on väga palju ühesuunalisi teid. Samuti selliseid tänavaid, mis oma kitsuse tõttu peaksid ühesuunalised olema, aga ei ole. Praktikas tähendab see seda, et kui vastu tuleb teine auto, peab sellest kuidagi mööda saama. Ah et ei saa? Ega’s midagi, tagurpidikäik sisse ja osava manööverdusega tagasi tee algusse.

      Minu ema, kes Eestis igapäevaselt autoga sõidab ja üldiselt midagi ei karda, ei julge Viinis rooli istuda. Ta potsatab kõrvalistmele, hoiab kramplikult kinni käetoest ning on veendunud, et hästi see lõppeda ei saa, pidades silmas liiga lähedalt mööduvaid küljepeegleid.

      Minu vend, kõige vingem vend maailmas, kes on ühtviisi osav nii maismaasõidukite kui ka purjepaatidega, vabatahtlikult Viinis autorooli ei istu.

      Ainsaks erandiks on Ago, minu sugulane ja hea sõber, kellele on uus olukord liikluses põnev proovikivi. Tema kõrvalistmel meenutan ma ilmselt väga oma ema: hoian kramplikult käetoest kinni ja olen veendunud, et kohe-kohe on minu auto ühe peegli võrra vaesem.

      Õnneks on Viinis head autokoolid. Professionaalsete õpetajate käe all harjutades (ja Miku vanaisaga lisatunde tehes) saan taskusse elu esimese juhiloa – ametliku tõenduse, et Viini tänavad on mulle käkitegu. Kuidas siis veel nimetada seda, et satun keset põhiringteed vastassuunda? Keeran spetsiaalselt trammidele mõeldud rajale? Käkitegu, ma ütlen! Sest koogitegu see igatahes ei ole.

      „Ma ei aja autot maja eest ära. Muidu pean tagasi tulles vähemalt pool tundi uut parkimiskohta otsima,“ teatab Anna ühel õhtul pärast väsitavat jalgsimatka ülesmäge. „Pagan teab, kui kaugelt ma selle leian.“

      Anna on praktilise meelega inglihäälne tüdruk. Tema seisukoht vallandab diskussiooni teemal auto omamise varjuküljed ehk elu parkimispõrgus. Oleme Manueli laulupundiga kogunenud harjutama Babsi juurde, 18. Bezirk’i mäepoolsesse otsa, rohelust täis eramajade piirkonda, mille pärast 18. Bezirk’i nii väga hinnatakse, aga kuhu trammid ei vii ja buss sõidab harva. Autoga saab sinna kenasti, kuid tagasi linna poole koju jõudes pole lootustki kergelt pääseda, parkimiskohti lihtsalt pole. 18. Bezirk’is asub ka ühele Viini jõukamapoolsele perekonnale kuuluv kodustuudio, kus me mõnikord proove teeme ja salvestame.

      18. Bezirk on minugi kodu-Bezirk. Siin tasulist Kurzparkzone’t pole, kuigi paljudes Viini linnaosades on. Kurzparkzone tähendab lühiajalist parkimist: kahe tunni möödudes tuleb koht vabastada. Õnneks on viinlased agarad protestijad ning kui toimus küsitlus, hääletas meie piirkonna rahvas napilt, aga edukalt tasulise parkimise vastu. Kõrval-Bezirk’i elanike arvamust ei küsitud. Seal muutus parkimine tasuliseks. See kahjuks tähendab seda, et kõrval-Bezirk