Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat. Triin Viilukas

      „Eee...“

      „Kaua sa oled Viinis olnud?“ jätkub sama hoogsalt.

      Alguses ehmatan ära. Nii palju küsimusi. Kuidas mul õnnestub pidevalt võõrastega vestlusse laskuda? Ma pole kunagi eriti hea suhtleja olnud. Pigem ikka kadestanud neid, kes osavalt ja kärmelt võõraste inimestega ühise keele leiavad, justkui oleksid ammused tuttavad. Aga siis taipan, et see ongi Viinis kombeks. Uus tulija, eriti kui ta on kaugelt, valatakse üle korraliku portsu küsimustega. Nad on selles tõesti osavad! See on nende viis märku anda, et oled teretulnud. Eestlasele tuttav mõttekäik „ta ei rääkinud ja ma ei hakanud igaks juhuks küsima ka“ on viinlasele võõras.

      „Millega tegeleb su ema? Aga isa?“

      „Kui vana sa oled? Kas sul peigmees on? Kas sa oled abielus?“

      Viinlane küsib julgelt, ta ei karda, et läheb liiga isiklikuks.

      Minu siinse sõpruskonna kõige väljapaistvam meister sel alal on jutukas Manuel, meie lauluseltskonna väsimatu pealik. Tumepruunide silmade ja sama tumedate juustega pikka kasvu noormees. Eestis ei paistaks tema kasv tegelikult silma, aga Austria keskmiste mõõtude järgi on ta pikk mis pikk. Loodus on talle andnud rohkem loomulikku suhtlusoskust kui koorijuhatamisannet, aga see pisiasi ei häiri laulupundirahvast kedagi. Ainus pisiasi, millest mööda vaadata ei saa, on see, kui ta kontserdi ajal meile mõnikord hääled valesti ette laulab: „E-c-g-c.“ Mille peale ma tavaliselt paaniliselt sosistan: „Manuel, ei-ei-ei... hoopis g-e-g-c.“

      Aga mõnikord jätan ma talle tema illusiooni osava koorijuhtimise kohta alles ning laulan salaja nii aldile kui ka sopranile kõrva õige helikõrguse, lootes, et meeshääled kuidagi ise orienteeruvad. Siiani pole me päris hätta jäänud ning tõsiasi on, et ilma Manuelita see lauluseltskond koos ei püsiks. Tema koorijuhatamisvõime on absoluutselt teisejärguline.

      Selles 18. Bezirk’i^[1.] tillukeses laulupundis, mida Manuel juhatab, on kõik omavahel lapsest saati sõbrad või vähemalt head tuttavad. Just sellesse seltskonda olen sulandunud ka mina. Suure lauluhuvilisena leian Viinis kiiresti tee Miku isa tutvuskonna laulupunti.

      Manuelist saab mulle üks esimesi sõpru siin kaugel maal. Kauge maa – just nii see tundubki! 1700 kilomeetrit on peaaegu kosmiline kaugus väikesest Eestist, mis selle üüratu vahemaa tagant mulle iga aastaga üha kallimaks ja armsamaks muutub. Kuidas ma sain varem küll arvata, et Austria on peaaegu kiviga visata?

      Igatahes... vaene Nele, kui Manuel otsustab oma viisakust tema peal üles näidata! Nele on mulle Eestist külla tulnud ning minu Viini sõpradega tutvust sobitamas. Istume ühes Viini pubis ja naudime üheskoos õhtut. Manuel on väga uudishimuliku natuuriga noormees ning ainus võimalus kõikidele pakilistele ja veelgi pakilisematele küsimustele vastus saada on otse loomulikult küsida. Nüüd ja kohe. Ilma keerutamata.

      „Kuidas teil seal kaugel põhjas naiste aluspesuga lood on?“ uurib ta Nelelt. „Pean silmas punast. Kas sina kannad ka punaseid rinnahoidjaid, Nele? Su noormehele kindlasti meeldiks.“

      Nele ei jõua veel mõtteid kogudagi, kui Manuel edasi vuristab: „Aga kas Eestis käivad naised mõnikord ka ilma rinnahoidjata? Näiteks suvel ja õhukese kleidiga? On teil üldse seal nii soojasid suvesid?“

      Nele diskreetsuspiirid on oluliselt põhjamaisemad kui minul ning Manueli otsekohesed küsimused on talle liig mis liig: vastuseks ei tule muud kui taevani kerkinud kulmud ja kergelt õhetavad põsed.

      Õhtu jooksul suudab Viini hõng ka Nele piire nihutada. Ning lõbusa olekuga Manuelil õnnestub üha tihedamini murda läbi sellest kargest tagasihoidlikkusest, mis on visa kaduma, ning saada oma põletavatele küsimustele ammendav vastus, et siis uute teadmiste võrra rikkamana elus edasi minna.

      Tõsi, tihti tuleb selgitada ka mõnevõrra geograafilisemaid, poliitilisemaid ja keelelisemaid aspekte: „Riia on tegelikult Läti pealinn. Eesti oma on Tallinn ehk kunagine Reval“ või „Meil on oma keel, eesti keel. Ei, sellel pole midagi ühist vene keelega. Noh, tegelikult see ei kuulu üldse slaavi keelte hulka. Isegi mitte indoeuroopa keelte hulka, kuhu enamik Euroopa keeli kuulub. Oleme hoopis Soome ja Ungariga samast hõimust“.

      Tegelikult on juba hästi, kui vestluspartner midagigi Eesti kohta teab. Ungarlaste ja soomlaste kõrval marisid või udmurte mängu tuua on lootusetu ettevõtmine ning mul tuleb lõpuks selles osas alla anda.

      „Marid – mis need on? Ah soo, hoopis kes? Põlisrahvas kusagil teisel pool maailma äärt?“ Fantaasiakirjaniku Terry Pratchetti^[2.] Kettamaailma lood kõlavad Viini kodanikule palju usutavamalt kui keskid müstilised ugrimugri marid kusagil Venemaa avarustes. Selle kõige kõrval tundub Riia Eesti pealinnana peaaegu geograafilise täppisteadusena, milles üsna hästi orienteerutakse. Täpselt nii hästi orienteerus 2015. aasta aprillis Eestile pühendatud vastuvõtul Linzis Ülem-Austria pealinnas ka sealse majanduskoja president.

      Järjekindlalt liigitavad austerlased Eesti Ida-Euroopa alla. Ainult need, kes ise on Eestis käinud või Eestiga lähemalt kokku puutunud, tunnistavad, et kultuuri poolest oleme tõesti pigem põhjamaa kui Ida-Euroopa või Baltikum. Nad on selle kogemusliku äratuse üle äraütlemata uhked, justkui oleks avastanud mõne uue füüsikaseaduse.

      Mõnikord jääb vestluspartneri pilk aga segaduses olevalt kaugeks, kui mainin, et tulen Eestist. Tal pole tegelikult õrna aimugi, kus Eesti asub. „Baltikum,“ lisan tavaliselt neil puhkudel täiendava informatsioonina.

      „Baltikum... Muidugi, te olete üks endisi Nõukogude Liidu riike,“ ilmub segaduses olnud ilmesse äkitselt äratundmismoment.

      Me oleme ikka palju enamat kui üks endine Nõukogude Liidu riik, mõtlen, ning asun siis tutvustama maailmasõdadevahelist Eesti ajalugu. Ning räägin keskaegsetest hansalinnadest.

      Õnneks on ka kõige pentsikumate küsimuste taga tegelikult heasüdamlik uudishimu.

      Ainult ühe küsimuse puhul on viinlaste ootused ettemääratud: ärge mõelgegi mainida, et teie lemmiklinn on tegelikult London. See peab olema Viin. Nende kaunis ja võrratu, rikkalikust kultuuriajaloost läbi imbunud linn. Kord on Lorenzo (üks mu romantilisi seiklusi) selle pärast pool päeva tujust ära, et minu aus vastus ei paita tema uhkust oma kodulinna üle piisavalt hästi.

      „Minu lemmiklinn on küll London,“ sõnan kord, kui jalutame mööda Viini vanalinna, aimamata, milline draama sellele järgneb.

      „Sa ei tohi nii öelda! Viin on maailma kõige ilusam linn,“ on Lorenzo südamepõhjani solvunud.

      Teen näo, nagu ma ei teaks, et tegelikult jumaldab ta hoopis Pariisi. London, Pariis, Viin – mis tähtsust sel lõpuks on! Kodurahu ikka eelkõige, mõtlen, ja üritan tema pahameelt kuidagi sulatada.

      Itaalia nimega, austria päritolu ja põhjamaiselt heleda välimusega Lorenzo on füüsikust muusik. Lorenzo oskus klaveril improviseerida teeb mind siiani kadedaks. Minu kui „kõige vingema muusiku“ positsioon kandus mu lapse silmis ruttu ja pöördumatult üle Lorenzole. Enne Lorenzot teatas Mikk ikka ja jälle õhinal, et tahab osata klaverit või kitarri mängida sama hästi kui mina. Järsku said aga uueks mõõdupuuks Lorenzo oskused. See, et mina ka klaveri taga päris saamatu pole, ei tulnud talle enam meeldegi.

      Lorenzo heledate juuste pärast on teda tihti Miku isaks peetud, kuigi Miku isa on tegelikult tumedate juustega. Minu ja Lorenzo tutvus sai alguse nagu suurem osa mu tutvusi Viinis – muusika kaudu. Ta oli nimelt meie soome-ugri vokaalansambli SUVI ühel jõulukontserdil klaverisaatjaks. Elu põneva krutski kohaselt nägin teda esimest korda alles kontserdipäeval. Kui ta kirikusse sisenes ja võlvialused oma müstilise auraga täitis... süda vist hüppas sees. Mitu korda. Ning nagu ikka, kui vastu jalutab prints – minul meik alles pooleli ja juuksed suurest kiirustamisest veel sassis. Hiljem selgus, et minu hommikune mina – see ilma meigita