Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat. Triin Viilukas

ema oli ühe mu ansamblikolleegi parim sõbranna. Lorenzo ise on orelit ja hääleseadet õppinud samas konservatooriumis ja samade õpetajate juures kui mina. Ta on juhuslikult laulnud samas kooris Lauraga ehk Upsiga, ühe Viini eestlannaga, kes on minu hea sõber. Sellessamas kooris koos Lorenzo ja Lauraga on laulnud ka Margit, üks mu eesti keele tudengitest. Bartholomäus, üks mu teine tudeng, on Lorenzo endine paralleelklassivend. (Erinevate poliitiliste vaadete tõttu ei olnud nad üksteisele kuigi sümpaatsed.) Kui teil tekkis nüüd mõte, et see on täpselt nagu... just! Viin on umbes nagu Eesti – alati tunneb keegi kedagi, kes tunneb kedagi, keda sina juhuslikult samuti tunned.

      Jah, ühel viinlasel võib vabalt olla nimeks Lorenzo, Vincent või Bartholomäus. Kuigi üldiselt on nad oma nimetraditsioonidele truud: Christian, Florian, Christoph, Lukas ja Thomas on sama levinud kui Maria, Hannah, Birgit või Barbara ehk Babsi.

      Ühel päeval saan juhuslikult tuttavaks ühe meditsiinitudengiga. Ta kuuleb mind tänaval telefoniga rääkimas. Kasutan parasjagu ära ülikoolist koju jalutamise hetke ning panen Ruthiga telefoni teel järgmise nädala lauluplaane paika. Oleme Ruthiga sõbrad juba Eesti päevilt. Ka teda toob Viini armastus Austria noormehe vastu ja ka tema on parajalt laulumaias. Muidugi räägime eesti keeles. Rääkimise ajal mõtlen, et miks too sinises T-särgis noormees mu ees nii aeglaselt käib. Väljas on küll ilus kevad, aga see teelõik pole just kõige atraktiivsem laisalt jalutamiseks. Pärast kõne lõppu otsustan temast kiire sammuga mööduda. Jõudnud noormehega kohakuti, pöördub too aga ootamatult minu poole: „Vabandust, mis keelt te just rääkisite? Kas see oli soome keel?“

      „Kas ma rääkisin tõesti nii kõvasti?“ küsin vastu.

      (Võib-olla on Mikul siiski õigus, et ma räägin telefonis liiga valju häälega: „Emme, teised kuulevad sind niisama ka, sa ei pea sinna sisse karjuma.“)

      Ning lausun siis ilma vastust ootamata: „Peaaegu, see oli eesti keel.“ Ise päris uhke, et teine nii õigesse suunda pakkuda oskas. Jutu käigus selgub, et tegemist on Viini lähedalt pärit noormehega, kelle emapoolsed juured on Ungaris ja kellel nimeks... Thomas. Tahtmatult venib minu naeratus plaanitust laiemaks – alati on Viinis kusagil mõni Thomas. Isegi keset suurt kevadet, kui oled teel koju.

      Viinlased on tõepoolest meisterküsijad. Otse loomulikult eeldavad nad, et kõik teised on ka. Parim näide selle kohta on Bartholomäus, minu endine eesti keele tudeng. Seesama, kes oli Lorenzo paralleelklassivend. Oleme Bartholomäusiga jäänud suhtlema ka pärast kursust. Tema õlgadeni juuksed teevad kadedaks peaaegu iga naisterahva – tõeliselt tihedad ja paksud šatäänid kiharad. Ja milline läige! Kui veel oleks lokkis ka... Bartholomäusi sportlik vorm, mis kindlasti tuleneb vähemalt osaliselt aktiivsest rattasõidust, innustab pedaale tallama vist ka kõiki tema tuttavaid. Bartholomäus on õppinud ülikoolis maastikuplaneerimist ning tudengiajal oli ta ühel suvel vabatahtlikuna Lõuna-Eestis praktikal. Eestis tutvus ta oma praeguse abikaasa Heleniga, kes oligi põhjus, miks Bartholomäus eesti keelt õppima tuli.

      Olen Bartholomäusil ja Helenil parajasti 2. Bezirk’is külas. Nende pisike korter on Viinile tüüpilises vanas kõrgete lagedega ja ilma liftita kuuekorruselises majas. Viini lõbustuspark Prater on sealt kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Nagu ikka, vestleme maast, ilmast ja inimestest.

      „Eesti... imeline loodus. Aga inimesed ei tundnud mu vastu üldse huvi?!“ kurdab Bartholomäus, kui meenutab oma esimest külaskäiku Eestisse.

      „Miks sa nii arvad?“ pärin.

      Üks välismaa poiss keset soid ja rabasid tekitab eestlases kindla peale uudishimu. Võin oma surfilaua panti panna, et see nii on.

      „Nad ei küsinud minult kunagi, millega ma tegelen või kes ma olen,“ kõlab lihtne tõde.

      Klassika! Selgitan Bartholomäusile, et eestlased polegi suuremad küsijad, ole sa kasvõi ta tütre peigmees. Kunagi ei või ju teada, mida sobib küsida ja mida mitte. Aga huvi tunnevad nad küll, selles võib täitsa kindel olla. Eestlane ootab, et sa ise räägiks.

      Bartholomäus on veidi kahtleva moega. Teda veenda pole sugugi lihtne, eriti kui ülejäänud kaks külalist Fabian ja Alex Bartholomäusi jutu peale agaralt kaasa noogutavad. Fabian ja Alex on samuti Eestis käinud, nii et mõlemad teavad, millest Bartholomäus räägib.

      Alles seepeale, pärast kümmet aastat Viinis elamist, taipan ma midagi väga olulist.

      Jutukad viinlased pajatavad iseendast hea meelega, aga... alles siis, kui on saanud selge märguande, et vestluspartner on valmis neid kuulama. Maakeelde tõlgituna tähendab see muidugi seda, et lihtsa wie geht’s’iga kaugele ei jõua. Peab küsima rohkem ja konkreetsemalt.

      Järsku saab mulle selgeks, miks minu kohvitamised Lisaga alati ühtmoodi lõppevad: sel ajal, kui me kiirustades naudime oma jahtunud kohvi viimaseid lonkse, üritab Lisa vuristada ette kõik oma uudised. Terve see igavik, mil meil oli ees veel kuum kohvitass, kulus minu uudiste peale. Toreda sõbranna ja viisaka inimesena on Lisa hea kuulaja ning oskab vestlust oma küsimuste ja kommentaaridega toetada. Minu jutumootor saab sellest hoogu juurde ja põriseb muretult edasi. Lahkame olukordi minu elust küll ühe ja teise nurga alt. Samal ajal tiksub sees eestlaslik teadmine, et kui Lisa tahab oma uudistest rääkida, küll ta siis seda ka teeb. Aga Lisa uudised pääsevad paisu tagant välja alles hetkel, kui kohvist pole rohkemat järel kui paar leiget lonksu.

      „Aga räägi, mida põnevat sinul vahepeal juhtunud on?“ poetan tagasihoidlikult, et mitte liiga peale käia.

      Kui te vaid teaks, kui jutukaks ta ühtäkki muutub! Ja nii kipuvadki meie kohvitamised lõppema Lisa jutuvurinaga, saateks kõik mu küsimused, milleks enam päriselt aega pole. Need peavad jääma järgmiseks korraks. Ainult et siiani on iga järgmine kord olnud täpselt samasugune. Võib-olla ühel päeval...

      Lisa on avatud ja lahke natuuriga algklassiõpetaja, kelle kirglik hobi on muusika: klaver, trompet ja lõõtspill. Ning muidugi laulmine. Saimegi tuttavaks meisterküsijast Manueli lauluansamblis.

      Hoopis teisiti kulgeb kõik, kui kokku saab Wööt – meie eesti vokaaltrio Viinis. Wööt oleme mina, Ruth ja Liisbet. Tihti on meie proovides rohkem võidujutustamist kui laulmist, sest keegi meist ei vaevu ootama, et temalt midagi küsitakse. Kui on midagi uut ja põnevat, siis see esimesel võimalusel ka välja hõisatakse. Ning esimene võimalus on alati enne, kui keegi küsida jõuab.

      „Appikene, teate, mis minul juhtus...“

      Õnneks oleme kõik väga osavad, kui vaja omaenda lugusid teise jutule vahele pikkida, nii et mosaiikidest saab lõpuks kokku kolm selget pilti.

      Oma mõtete teise inimese jutule vahele pikkimise oskus on vist eestlase pärisosa. On märk sellest, et vestluskaaslasel pole igav.

      End ikka ja jälle Viini küsimuste kiirteelt leides ei pane ma tähelegi, millal täpselt olen omaks võtnud kohalikud kombed ja osa neist ka endaga Eestisse kaasa võtnud. Mõni aasta tagasi kutsuti üht mu head sõpra Eestis Pakri saarele matkale.

      Väike seltskond, peamiselt telemajarahvas, koguneb hommikul kell kümme Kurkse sadamasse. Ruumi on ja mina mahun ka kaasa. Pole kunagi Pakril käinud. Nii põnev. Kas see on rohkem nagu Prangli või Osmussaar? Kui Väike-Pakri on suurem kui Suur-Pakri, miks siis on nimed segadusse ajavalt ümber pööratud? Kuna kõik omavahel tuttavad pole, tehakse enne paati astumist tutvustusring. Ütlen kõval häälel, et olen Triinu, elan Viinis ja õpetan sealsetele tudengitele ülikoolis eesti keelt. Ei mingit reaktsiooni. Küllap tunnevad huvi hiljem, mõtlen. Paadisõidu ajal mootor põriseb ja sisuka vestluse võimalused on nullilähedased. Vesi on mere kohta erakordselt sile, ilm päikeseline ja mõnus. Korraga