Püüa mees võrku!. Gena Showalter

raputas pead, blondid lokid laubale langemas. „Teil on endast ilmselt väga hea arvamus.”

      „Tegelikult on mul meestest väga halb arvamus.” Siga, vandus Jillian mõttes, surudes samas maha tungi juukseid mehe näolt eemale pühkida. Mis tal viga on? Teda tuleks nende masohhistlike tungide pärast nahutada. Üks korralik, ülemeelik nahutamine, ja, oo jaa, üks.... Tobu. Lõpeta. „Darren ei alistu mitte sellepärast, et ta just nimelt mind tahab. Ta alistub sellepärast, et ta on kõndiv peenis ja kõndivad peenised ei suuda isegi anatoomiliselt loomutruule nukule ei öelda.”

      „Oleksin pidanud taipama, et te millegi säärasega välja tulete.” Marcus tõi taas kuuldavale ühe sügava, süngelt salapärase naeruturtsatuse. Tumedama kui šokolaad. Rammusama kui vahukoor. „Te olete meestevihkaja, on mul õigus, Lohuke?”

      Jillian hammustas nii kõvasti huuli, et suhu valgus metalne maiste. „Ma vihkan valetajaid ja ma vihkan petiseid. Nii et jah, ilmselt siis olen meestevihkaja.”

      „Võib-olla pole te veel kohanud õiget meest.”

      „Kas see mees peaksite olema teie, Mark-tark?” põlastas Jillian, väljendades sellega, kui naeruväärseks ta seda mõtet pidas. Jessas, ta polnud kunagi kedagi teist nii kiiresti ja nii tugevasti vihkama hakanud. Mees on jälk. Üdini jälk. Ja nii ihaldusväärne, et käed värisesid vajadusest teda puudutada. Temast on saanud masohhist, see on kindel. Imelik, et ta seda enne tänast polnud avastanud.

      „Te ei pea muretsema selle üle, et ma hakkan teile ligi tikkuma,” lausus mees. „Te ei ole minu tüüp.”

      „Ja milline see oleks?” libises Jillianil üle huulte.

      „Külm ja südametu. Ja mu nimi on Marcus.”

      „Kas te väidate, et mina olen külm ja südametu, või meeldib teile seda sorti naistega kohtamas käia?”

      „Teie.”

      Oh, kuidas ta ajas Jilliani vere keema, hõõguvpunaselt, kirglikult. Ta ei ole külm ja ta ei ole südametu. Kuid solvang tabas teda ja tabas kõige hellemasse kohta, sest mõnikord, aga ainult mõnikord, pelgas ta, et ta võib muutuda nii külmaks kui ka südametuks. Lõppude lõpuks aitas ta rikkuda inimeste elu ega tundnud kahetsust. „Miks te pagana päralt olete minu vastu nii õel? Kui te ei tea, mida õelus tähendab, selgitaksin seda meeleldi teie sokinukk Happy abil.”

      „Te olete naine, Lohuke.” Marcus seiras teda, pooleldi naeratus, pooleldi mõnitus kõverdamas tema meeldivat suud. „Sellest piisab, et mind paganama vihaseks ajada.”

      Jillian pilgutas hämmeldunult silmi. „Te ei salli mind, sest ma olen naine?” Mees on vist tõepoolest gei.

      „Ei, te meeldite mulle päris hästi. Vähemalt mõned osad teist.” Ta mõõtis himural pilgul Jilliani keha, peatudes naise rindadel ja jalgevahel, aeglaselt koorides naiselt tema niigi napi rõivastuse. Ärgitades naist väljakutsuvalt endale vastu tulema. Isegi justkui paludes seda teha.

      Otsekui laseks Jillian kunagi sellel seal ennast alasti vaadata. Ja mudida oma rindu. Ja veeretada oma rinnanibusid sõrmede vahel. Ja üleni limpsida oma keha. Ja... Jillian tõi kuuldavale kurgupõhjast kostva urina.

      „Naised on petised ja valetajad,” jätkas Marcus, „mitte mehed. Nad unustavad kergemeelselt kõlbluse, kui arvavad, et saavad orgasmi. Või suurema rahakotiga mehe. Või mehe, kes lolli peaga teeb kõike, mida nad tahavad. Sellel nimekirjal ei tulegi lõppu.”

      Jillian pilgutas uuesti silmi, otsekui oleks kae äkki ta silmilt langenud. Milline iroonia. Ta puhkes uskumatult naerma. Marcus Brody oli tema enda meessoost teisik. See meeletult kaunis mees arvab, et naised on sead. Uskumatu, mõistetamatu. Võrratu.

      „See ei ole naljakas,” lausus mees jäigalt.

      „On ikka küll.” Jillian vaatas meest uurivalt, sundides end rahunema. „Kui kaua te õieti olete selle tööga tegelnud?”

      Marcus surus huuled mässumeelselt kokku. Ilmselt ei kuulu nende vihkamise/vihkamise suhtesse isikliku informatsiooni vahetamine.

      „Noh?” käis Jillian peale.

      „Kaheksa aastat,” vastas mees viimaks. Ta heitis pilgu oma käekellale. „Ja nüüd on sellel vestlusel lõpp. Mul on vajalik info sihtmärgi kohta olemas. Te võite minna.”

      „Ma võin minna?” ahmis Jillian õhku. „Ma võin minna?”

      „Jah. Kas siin ruumis kajab?”

      Kas Jillian mainis juba, et ta vihkab seda meest?

      „Kohtume klubis kolme ja poole tunni pärast,” teatas mees. Ta tõukas oma suure tugeva keha toolilt ja suundus Anne’i kirjutuslaua poole. Ta potsatas Anne’i toolile.

      Jillian raputas pead, rabatuna mehe jultumusest. „Mida te enda arust teete?”

      Marcus hoidis pilgu pabereil. „See pole küll teie asi, aga Anne palus mul tunda end koduselt.”

      „Ma võin kihla vedada, et ta ei pidanud silmas oma kirjutuslauda.”

      Marcus nõjatus tooli seljatoele ja sirutas jalad luupeksetest ristatuna lauaplaadile. Ta vaatas Jillianile silma. „Kas te olite siin? Kuulsite meie vestlust pealt?”

      „Ei,” surus Jillian hammaste vahelt.

      „Järelikult te ei tea, mida ta silmas pidas, eks ole?”

      Ennasttäis tõbras. Jillian vihkas seda, kui temast võitu saadi, üle kõige – isegi rohkem kui mõistatusi ja rohkem kui seda meest. Ta tahtis, et Marcus kaoks Anne’i kabinetist, nii et tema ise saaks sorida lauasahtlites. Ta tahtis lugeda mehe toimikut, nagu mees oli lugenud tema oma. Ja mida kuradit oli Anne tema toimikusse pannud, et Jillian paistis seal küsitava moraalsusega?

      „Noh?” torkis mees. „Kui kaua te kavatsete siin istuda?”

      Olgu siis, otsustas Jillian järgmisel hetkel. Las ta jääb siia. Anne võib vihastada, kui teada saab, ja Anne võib mehe (palun jah, palun, palun) vallandada. Lisaks sellele erutas teda mehega vaidlemine. Enamgi veel kui varem. Ta nahk kuumas ja tuline verevoog tormas ta soontes kohutava kiirusega.

      „Jätke uks lahti, kui väljute,” lisas mees rahuloleval toonil.

      Jillian tõusis, silmad pilukile tõmbunud, veidi hingeldades. Parem juba lahkuda kohe, enne kui mees paneb talle külge nime – veelgi hullema – ja ta kargab mehele kaela. Mis minuga lahti on? mõtles ta – mitmendat? – tuhandendat korda?

      Ta sammus ukse poole, hõigates tehtud lõbususega üle õla: „Lähen koju ja roogin end puhtaks teie vastikusest. Kohtume klubis, Markie. Ärge unustage kaasa võtta sadat dollarit, mis te mulle võlgnete. Tahan oma tasu kohe, kui olete kihlveo kaotanud.” Ta lajatas ukse enda järel kinni sellise pauguga, et klaasid klõbisesid, ja kõndis mööda koridori minema.

      Kolm

      Vabandage, andke mulle oma telefoninumber, et saaksin selle anda oma sõbrale, et ta teaks, kust mind järgmisel hommikul leida.

      Georgia Carringtoni telefon helises samal hetkel, kui Jillian sõnagi lausumata, tagasi vaatamata majast välja tormas. Hästi. Mis juhtus? Ta polnud kunagi näinud oma sõpra nii ärritatuna.

      Kill, kõll, laulis telefon, kui Georgia püsti kargas, et Jillianile järgneda.