Püüa mees võrku!. Gena Showalter

midagi muud veel peidus olema.”

      „Millele te vihjate?” surus mees läbi kokkupigistatud hammaste. „Et ma olen Anne’i lõbupoiss?”

      Leidnud end äkitselt kaitseseisundis, ajas Jillian selja sirgu. „Noh, kas olete siis?”

      „Olgu see teile teadmiseks, Lohuke. Mul pole veel kunagi näpud nii põhjas olnud, et oleksin pidanud ülemusega voodisse minema.” Ta lisas, hääletoon iga sõnaga käredam: „Ehkki te ilmselgelt olete kõva peaga, ma tõesti loodan, et te saate mu järgnevatest sõnadest aru ja ma ei pea sokinukk Happyt välja otsima. Pange tähele. See võib olla kontrolltöö. Anne. Tahab. Äritegevust. Laiendada. Jutul lõpp.”

      Jillian tõmbas silmad kissi. Tugev põlguselaine – just nimelt, põlguse ja mitte mingi muu ajudeta emotsiooni laine – uhkas temast üle. Mõned inimesed leidsid juba esimesel kohtumisel ühise keele, mõned mitte. Nemad ilmselt mitte. Ja iga koosveedetud hetk suurendas vastumeelsust – just nimelt vastumeelsust ja mitte mingit muud ajudeta emotsiooni.

      Kontrolli olukorda. Ära näita talle, kuivõrd palju ta sulle mõjub. „Minu küsimused ja mured olid õigustatud,” vastas ta, püüdes rahu säilitada.

      „Ei olnud,” raius mees vastu.

      „On täiesti loomulik, et teie ei mõtle samamoodi.” Jillian naeratas mehele magusasti. „Te ei ole sugugi mõistlik.”

      „Ja teie olete kindlasti rõõmurull oma – töös,” vastas mees ja siis pomises: „Loodan, et ma ei pea vahele astuma, et kustutada tuld, mille te täna kindla peale süütate. Kuulsin, et olete juba mitu kähmlust põhjustanud.”

      „Süüdistage Raevutseva Riistvara Vennaskonda,” sõnas Jillian endiselt lääge naeratusega, „mitte mind.”

      „Kas te sellepärast oletegi praegu nii tusane, Lohuke? Kardate, et piiran täna teie tegutsemisvabadust ja takistan teie ligipääsu kõigile neile riistvaradele?” Selles ainsas lauses oli rohkem jälestust, kui Jillian oli kunagi kelleltki kuulnud. „Ilmselt saate te orgasmi sellest, kui õnnestub sihtmärk kiima ajada ja ise minema kõndida.”

      See oli alatu. Nii alatu. Jillian küll ei armastanud seda osa oma tööst, kuid polnud midagi teha, lõpptulemus on ohvrile truuduserikkumise tõestamisel oluline. „See on naljakas tähelepanek, Mark. Eriti veel teie huulilt. Kas te just äsja ei võtnud vastu tööd, mille puhul peate naisi üles erutama ja siis minema kõndima?”

      „Mu nimi on Marcus,” lausus mees rõhutatult. „Ma reageerin ainult siis, kui mind kutsutakse Marcuseks.” Kas mehe silmis ei välgatanud mitte süütunne? Ei, kindlasti mitte. Pigem uhkus. Tõenäoliselt patsutab endale mõttes õlale. Jillian kehitas õlgu. „Mida iganes, Markie.”

      Möödus kaua aega, mille vältel Marcus silmitses Jilliani pingsalt. Siis lausus: „Minu sõnad riistvarade kohta olid sobimatud,” võttis ta vastu tahtmist omaks.

      Jillian raputas pead, pilgutas. Kas ta söandab uskuda, et mees palus temalt vabandust? Tema isa oli seda teinud. Isegi endised kallimad olid seda teinud. Kuid nende sõnad polnud kunagi varem üle ta naha libisenud tulise kallistusena. Need sõnad polnud iial teda üdini mõjutanud ega tekitanud sundi andestada.

      „Hakkame parem tööle,” sõnas ta köhatades, teadmata, mida muud öelda. Ta sundis oma tähelepanu Marcuselt fotole, mille Anne oli talle andnud. Hea teemamuutus. Mees, keda ta täna peab võluma, oli veidi üle neljakümne. Tema juustepiir oli kergelt taandunud, tal olid kenad, ripsmetest ääristatud pruunid silmad, tugev lõug ja teravad põsesarnad. Üldiselt päris kena välimusega siga.

      Homme on ta senine elu kokku varisenud.

      Võib-olla on Jillian emotsionaalselt aher või midagi, sest enamik inimesi oleks tundnud veidi kurbust, veidi süüd. Võib-olla oleks see pannud neid tööst isegi loobuma. Jillian aga tahtis, et mehe kallim teaks täpselt, missuguse jobu jaoks ta on keetnud ja koristanud, kellega maganud ja kelle peale oma aega ning energiat kulutanud.

      Sarnaselt Georgiaga oleks ka Jillianile meeldinud kohtuda laitmatult ausa mehega, kes ei pudeneks koost keelatud kiusatuse veetluse ees. Kohtuda mehega, kes peab armastust tähtsamaks kui seksi.

      See tõi ta mõtted tagasi mehe juurde, kellest ta ei tahtnud mõelda, kuid ei suutnud olla ka mõtlemata, kuna tahtis teada, mis inimene on tema. Jillian ei uskunud, et tema oleks suutnud meest auravast sitahunnikustki eemale kiskuda. Kas tal on sõbratar? Kas ta kohtleb kõiki naisi samasuguse põlgusega või ainult teda?

      Kuidas ta käituks naisega, keda armastab?

      „Mida te teate Darren Sawyerist, tänasest sihtmärgist?” Asjalikuks muutudes nõjatus Marcus vastu seljatuge ja ristas käed kõhul. Liigutuse mõjul tõmbus särk ta tugevatel lihastel ja sametisel nahal pingule. „Mul pole olnud juhust veel ta toimikut lugeda.”

      „Tema sõbratar ütleb, et tal on keskea kriis.”

      Marcus vakatas, kahvatublond lokk langes kulmudele. Kena, ometi kuidagi tervenisti mehelik. „Kas see on sõbratari arvamus? Või teie oma?” Ta toetas küünarnuki ülestõstetud põlvele ja lõua peopesale. „Teie hääletoonist võib järeldada, et mehe üle on juba kohut peetud ja ta süüdi mõistetud. Me peame olema objektiivsed, eks ole?”

      „Ei,” põlastas Jillian. „Me ei pea olema objektiivsed.”

      „Ja miks mitte?”

      „Mis tähtsust on objektiivsusel? Mees kas petab või ei peta.” Jillian lehvitas toimikuga. „Darren vahetas oma Toyota Cobra vastu. Ta veedab kaks tundi päevas võimlas, selle asemel et vestelda oma sõbratariga nagu varem. Ja igal nädalavahetusel on ta käinud ööklubides. Tõenäoliselt on ta otsustanud vahetada oma praeguse sõbratari uue vastu, aga praegune ei tea seda. Veel.”

      Juba tuttavlik vastikusläige ilmus Marcuse silmi, tungides naisest laserikiirena läbi. „Ah et uus auto, treeningud ja tantsimine võrduvad keskea kriisiga, Lohuke? Võib-olla tahab mees saada täiuslikumaks?”

      Pagan, mehe aktsent on nii eriskummaliselt seksikas. See tekitas temas pakitsuse. Vaatamata sellele ta vihkas, vihkas, vihkas viisi, kuidas mees lausus sõna lohuke. Kõlas lausa hellitusena, eks ole? Aga mitte tema huulilt. See kõlas pigem sajatusena. „Ja võib-olla oli ravikuur ka see, kui ma üksipäini suure pitsa korraga nahka pistsin.”

      „Mina sõidan paganama Jaguariga. Ma käin trennis. Kas see tähendab, et mul on see pagana keskea kriis?”

      Kaks vandesõna. Oli Jillian ehk puudutanud hella kohta? „Noh, eks me näe.” Ta toksis sõrmega lõuga ja teeskles, et mõtleb hoolega oma järgmiste sõnade üle. „Kas te vahetasite oma vana auto uue vastu, mida te ei suuda endale lubada?”

      „Ei,” vastas mees kangelt.

      „Kas te lasite endale äsja tätoveerida sõnad „Ma põlen”?”

      „Ei,” vastas mees veelgi jäigemalt.

      „Sõbratari sõnul on Darren Sawyer teinud nii seda kui teist. Kas teie arvates võttis ta võlgu ja märgistas igaveseks oma naha ainult selleks, et saada täiuslikumaks? Või – ja ma tean, et seda ette kujutada on pingutav, aga palun kannatage pisut, Mark, – vahest üritab ta hoopis mõnd tihket kuuma peput kätte saada?”

      Marcus tõmbas keelega üle hammaste. Ta oli nagu allasurutud põrgutuli, valmis plahvatama. Temal polnud tarvidust tätoveeringu järele kuulutamaks maailmale, et ta põleb. „Sada dollarit selle peale, et Darren ei võta täna vedu.”

      Jillian tõmbas silmad kissi. „Kas kavatsete mind saboteerida?”

      „Vaevalt küll. Mul on lihtsalt härra Sawyerisse usku. Minu arvates te eksite tema suhtes. Ma arvan, et ta lihtsalt püüab ennast väljendada. Talle piisab ühestainsast pilgust teile, et vastassuunas jooksu pista. Selle peale võin julgelt kihla vedada.”

      Mida Marcus silmas peab? Et ta ei suuda meest võluda, isegi sellist, kes on saagi peal väljas? Jilliani käed tõmbusid fotot kortsutades