Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö. Doris Kristina Raave

kelle töö on just Mehhiko narkoparuneid jälgida, ja mul on väga suur kiusatus pinnida temalt, ega neil juhuslikult sellise mehe kohta infot pole. Ilmselt saaksin vastuseks, et tegemist on konfidentsiaalse infoga – on avalikkusele teada ja tuntud narkoparuneid ja on neid, kelle kohta üldsusele veel infot ei anta –, aga kes teab, äkki välgataks tema näol kasvõi hetkeks reetvalt mõni äratundmishelk, kui ta Migueli nime kuuleks. Mis siis, kui too Miguel ongi tegelikult hoopis üks suur kokaiinikuningas? Või vähemalt uimastimaffias osalemises kahtlustatav? Ja neil seal salateenistuses on ju kindlasti infot ka kahtlusaluse kontaktide kohta. Mis siis, kui minugi nimi on seal järgmise informatsiooniga olemas: tüdruksõbra tööline, lendab sagedasti Mehhiko ja Euroopa vahet; riskifaktor: kõrge. See seletaks, miks mind USAst läbi lennates peaaegu alati põhjalikult kontrollitakse: pagas, riided, käed-jalad, kõik! Tegelikult ma ei teagi, kas selline võimalus tekitab minus rohkem hirmu või põnevust. Igal juhul on see tõesti teine äärmus, kui võrrelda Šveitsi üksluisusega.

      Jätan kõik küsimata, sest kes teab, äkki peetaks mind nii veel spiooniks.

      Oleks ma ometi muud riided valinud! Ah, keda ma lollitan, mul polekski olnud miskit, mida oleks siia selga panna sobinud.

      Olen šikis privaatklubis sandaalidega, mustades šortsides ja valges T-särgis. No vähemalt neutraalne värvivalik, kiidan ennast irooniaga. Kõik mu ümber on kontsadel ja kokteilikleitides. Ega mind poleks siia ilmselt Rosa ja Miguelita sissegi lastud. Ma märkasin küll seda turvamehe eksimatut halvakspanu minu vastu. Aga Rosal näib olevat ükskõik, mis mul seljas on. Võib-olla on ta juba nii harjunud kõiki varjutama, et polegi tegelikult vahet, kas kõrvalseisja on miss või hulgus.

      Loožis on neil sõbrad juba ees. Ma satun istuma ühe lühikese mehhiklase kõrvale. No vist tuleb ära harjuda, et siinne kontingent ikka minust lühem on. Olgugi et euronormide järgi olen täitsa tavalist mõõtu.