Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö. Doris Kristina Raave

et Mehhiko linnad ongi sellised: kahe peene tänava vahelt võib joosta üks, kuhu jalga tõsta ei maksa. Chile-mole-pozole, ütlevad kohalikud paikade kohta, kus võib ühiskonnaklasside erinevusi nõnda kõrvuti näha. Siin austatakse piire: seni kuni ma õigele tänavale jään, on kõik hästi, aga kui juhuslikult ise kogemata ümber nurga peaks pöörama, on minuga jutt läbi.

      Sellegipoolest luban endale, et püüan teha kõik, et mitte kunagi enam seda temperamentset vihapurset näha.

      Vantsin auto poole ja üritan ise – kas siis harjumusest või uhkelt ja põikpäiselt oma iseseisvust tõestada püüdes – auto ust lahti teha, enne kui minu uksepoiss reageerida jõuab, sest just samal hetkel jagab Rosa teisel pool autot vihaselt käsklusi. Tõmban küll ukselingist, kuid uks lahti ei tule. Vaatan nõutult enda ümber, sest auto ei saa ju lukus olla. Rosa ukski lahti veel! Tõmban uuesti, kuid edutult. Kui Rosa nüüd mind uksega võitlemas näeb, hakkab ta südamest naerma maailma kõige armsamat naeru. Autojuht kiirustab mulle ust avama – tal näib see küll lihtsalt käivat. Istun segaduses autosse. Ma ei saa ikka aru, miks mina seda ust kuidagi lahti ei saanud ja miks Rosa niimoodi naerab. Ka ühte meie autojuhtidest nägin oma muiet varjavat.

      „Oh sa väiksekene!“ ütleb mu boss helgelt. Lennujaama-Rosa on tagasi. „Auto on ju kuulikindel, need uksed on väga rasked!“

      Tuleb välja, et uksepoisid polegi tal luksus, vaid täielik vajadus.

      Eralennukile jõudes saab mu uudishimu minust taas võitu, ning paiskan just nii ebaviisakalt välja küsimuse, kuidas mu uuel ülemusel nii palju raha on. Minu õnneks Rosa vaid naerab mu pärimise peale ning vastab, et tegu on ta poiss-sõbra Migueli finantsidega.

      „Cristina, see, mida sa näed, on kõik võlts,“ ütleb ta käega enesele viidates. „Mul oli esimene iluoperatsioon juba keskkoolis.“

      Ausalt öeldes paneb see mind end paremini tundma. Ma ei maksaks võltsi atraktiivsuse eest. Olen läbi ja lõhki loomulik, isegi meigi kandmisesse ei usu.

      „Minu elutöö on olla ilus,“ jätkab Rosa. „Sul pole naisena siin macho’de maal lihtsalt muud võimalust, kui vähegi elamisväärset elu elada tahad. Mu ema on arst, aga ka terve elu tööd rabades ei jõudnud ta palgapäevast palgapäevani elamisest kaugemale. Ma teadsin juba väikesena, et sellist tulevikku ma ei taha. Ja ma olen selle suhtes aus. Ma ütlesin Miguelile kohe alguses, et on vaid kaks põhjust, miks ma temaga koos olen: tema raha ja värvilised silmad.“

      Mehhiklastele on silmavärv kui binaarne süsteem: eksisteerivad ojos marrones ja ojos de color, ehk siis pruunid ja värvilised silmad. Pean kahjutundega tõdema, et kui Eestis olin ma oma tutvusringkonnas peaaegu et ainus rosinasilmne, siis siin olen ma silmade poolest täpselt nagu iga teine. Kui mu elukaaslane esimest korda mu ema halle silmi näeb, on kohe veidi valuski, kui ta lootusrikkalt küsib, kas on mingigi võimalus, et meie lapsed võiksid need silmad pärida.

      „Ta ei meeldinud mulle tegelikult üldse,“ lisab Rosa igasuguse meelehärmita. „Ja sa oled blond. Usu mind, küll me sullegi siin kellegi leiame, ja siis ei pea sa enam kunagi muretsema,“ lisab ta mõne hetke pärast.

      Kui nüüd aus olla, siis selles teraslinnus šampanjat rüübates ja aknast alla Méxicole head aega lehvitades ei tundu mõte rikkast poiss-sõbrast mulle sugugi vastumeelt. Aga alles ma ju tahtsin sellest lihtsast elust hoopis ära põgeneda. Kas ma ei tulnud enda arust siia Ladina-Ameerikasse seda päris elu ilu ja valu kogema?

      1 En la tierra de los ciegos el tuerto es el rey. [ ↵ ]

      Rahaga saab ka koera tantsima^[1.]

      Lennukist väljudes võtab leitsak hinge kinni. Kas me põhja ei pidanud sõitma!? Tean Põhja-Mehhikost seni ainult seda, et see on tunduvalt jõukam kui Lõuna-Mehhiko. Piiriäärse alana on see piirkond täis suurettevõtteid, mis on miljardäriks teinud mitu üle riigi tuntud perekonda.

      „Põhja-Mehhiko on kõrb, vihma ei saja siin peaaegu et kunagi. Päeval on siin talumatu palavus ja öösiti võimatu jäisus. Temperatuurierinevus võib öö ja päeva vahel olla rohkem kui 20 kraadi. Näiteks talviti on siin öösiti vabalt null kraadi,“ selgitab Rosa mu imestuse peale. „Mehhiko rannikualad on palavad ja niisked. Mida rohkem lõuna poole, seda rohkem muutub ala džungliks. Seal sajab pool aastat ning pool aastat on kuiv. Kesk-Mehhiko, nagu México, on kõvasti jahedam, sest asub merepinnast nii palju kõrgemal. Ilm püsib 20 kraadi juures, öösiti on kümme kraadi või alla selle. Guadalajaras, kus meie elame, on ilm küllaltki tasakaalukas tänu lähedal asuvale Chapala järvele, mis on Mehhiko suurim järv. Päeval on alaliselt 20–30, talvel võib temperatuur aga langeda öösiti alla kümne kraadi. Sajab suvel. Näe, Miguel!“ Rosa hüüatab oma patrooni märgates.

      Miguel on lühike heledanahaline rohesilmne tüse mees. Olgugi et lühikese ja tõmmu, vuntside ja sombreeroga mehe kujutluspilt on stereotüüp, on sellel tõepõhi paljuski all. Aga nii nagu pole iga eestlane blond ja siniste silmadega, pole ka iga mehhiklane tõmmu või lühike. Siin on heledamaid ja tumedamaid, pikemaid ja lühemaid inimesi. Aga neil on ka segatud veri. Valged on Mehhikos eurooplaste otsesed järeltulijad. Nad pole asteekide või maiadega just eriliselt segunenud, ning moodustavad siin selle kõrgema klassi. Läbi evolutsiooni on nende rahaline seis lubanud neil otsesest päikese käes olemisest hoiduda, erinevalt moreno’st, siinsest tumedanahalisest, kelle toon siis mulatiga sarnaneb, või piel canela’st ehk kaneelitoonist, nagu siin hellitavalt võib öelda. Kui üldistada, siis – mida tumedam nahk, seda madalam klass. Päris mustanahalisi Mehhikos ei ole.

      Sotsiaalsed klassid on Mehhikos väga selgelt eristatud. Keskklassi on siin väga vähe, suurem osa rahvastikust asub äärmuses, peamiselt muidugi ekstreemses vaesuses. Kõrgemal klassil pole kombeks lävida madalama klassiga, nood on neil ainult personaliks. Kui mõni hele peretütar peaks moreno’st aednikku ära armuma, on kisa lahti kogu suguvõsas.

      Ja päikest püüavad vältida siin tõesti kõik.

      „See päevitus ei lähe nüüd tükk aega ära!“ ütleb üks mehhiklanna mulle peale rannas veedetud päeva kurvalt. Küll on tal üllatunud nägu, kui selgitan, et meil Eestis on päevitunud nahk jõukuse märk. See ju tähendab, et sai väljamaal käidud.

      Kui mu meheõde suvel Euroopas abiellub, on naljakas näha, kuidas kõik prantslased seisavad rõõmsalt päikese käes, samas kui kõik mehhiklased varjus redutavad. Minu ja mu elukaaslase definitsioon ilusast päevast on seega kategooriliselt erinev. Minusse on eestlasena sisse kodeeritud, et toas raisatud päikesepaisteline päev on patt mis patt, sellal kui mu elukaaslane äratab mu just hoopis haruldase pilves päeva hommikul suure vaimustusega: „Vaata, kui ilus ilm on! Mis sa täna teha tahad?! Läheme piknikule? Loomaaeda?“

      „Mida ma teha tahan? Terve päeva voodis vedeleda. Mida muud peaks keegi ühel hallil päeval teha tahtma?“ ei suuda ma kuidagi elukaaslase vaimustust jagada.

      Hermosillos plaanime isadepäeva puhul veeta aega Migueli pere ja lastega, kelle emale makstakse alimente ligi 10 000 eurot kuus. Võrdluseks toon välja, et miinimumpalk on Mehhikos päevas 80 peesot ehk 3,5 eurot, kuus teeb see siis umbes 1600 peesot või 70 eurot. Kui linnas elad ja 20 000 peesot ehk ligi 900 eurot kuus teenid, peetakse su teenistust piisavaks, et peret üleval pidada. Peale selle tuleb pilk peale visata ka Migueli kõikidele veel ehitusjärgus olevatele rannikuäärsetele majadele. Neid on juba ainuüksi selles piirkonnas umbes kümme. Miguelil on üle Mehhiko sadu ja sadu majasid, rääkimata jahtidest igas sadamas ja kolmest eralennukist.

      Miguel on oma sõnutsi ärimees. Alustanud meditsiinitehnika vahendamisest, on ta jõudnud nii kaugele, et on praegu „pangaks“ Mehhiko riigile endale. Näiteks on tema kapitaliga ehitatud mitu haiglat ja maanteed. Riik maksab Miguelile rahastuse eest intressiga tagasi ning peale selle laekub riigiasutusega tehtud tehingult teenitud tulust