Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö. Doris Kristina Raave

maal on kuningaks ükssilm^[1.]

      Kui lennujaamas oma bossi kohtan, ei peta ta mu ootusi. Ta näeb välja, nagu oleks just ajakirja esikaanelt välja hüpanud: ideaalne oma kreemvalges pükskostüümis ja sametist smaragdrohelistel kontsadel, käe hõlmas samas toonis ja samast materjalist Gucci käekott, punased huuled kontrastiks mustadele juustele.

      Ma tunnen end kohe nii palju... vähemana. Kuidagi puudulikuna oma lihtsas talutüdruku stiilis kleidikeses, kuid Rosa soe säravvalge pärlnaeratus paneb mind meie erinevusi unustama.

      „Cristina! Sa oled siin! Mul on nii hea meel! Lähme ruttu nüüd,“ ütleb see ilmutis mulle juba edasi kiirustades.

      Esimese ehmatusega ei oska ma midagi vastata. Ainult naeratan totralt.

      Ma ei tea ikka veel, kuhu end toonud olen. Ja ma pole ikka veel päris kindel, et mind narkodiileriks või prostituudiks ei smugeldata. Aga põnevus ja hirm on emotsioonid, mis sarnanevad teineteisega väga.

      México lennujaamast välja astudes kihutavad mu kleidisaba üles paisates mu ette kaks suurt toonklaasides Chevrolet’d. Endalegi ootamatult istun vaid sekundid hiljem juba sõitvas autos. Ühtegi nägu polekski nagu näha jõudnud. Hiljem õpin, et nii siin asjad käivadki: kui liiga kauaks tänavale koperdama jääd, oled paljaks röövitud, vägistatud või surnud enne, kui märgatagi jõuad. Tere tulemast Mehhikosse!

      Maasturitega läbi öise linna tuhisedes ja autoaknast linna endasse haarata püüdes märkan endast paremal suurt valgustatud reklaamplakatit. Oota, see on ju...

      „Rosa! Kas see oled sina?“ hüüatan ma üllatunult.

      ...Nagu oleks ta just ajakirja esikaanelt maha hüpanud. Seda ta ongi.

      Kõige peenemas restoranis, kuhu ma oma jalga eales tõstnud olen, tervitab personal mu uut ülemust kui kuningannat: „Señorita Rosa, kuidas teil läinud on? Kas tavapärane koht?“

      Hetk hiljem istume restorani privaatloožis isikliku mariachibändiga.

      „Nii, räägi mulle, kuidas su reis läks? Oh, ma olin nii mures kogu see aeg, kui sinust midagi ei kuulnud!“

      Nimelt otsustasin oma vahepeatust Kuubal pikendada, lend oli ju nagunii kinni makstud ja miks mitte siis võimalust ära kasutada! Aga Kuuba on maa, kus välismaailmaga suhtlemisse ei usuta. Kuubal puudub nii telefonilevi kui ka wifi. Seega olin kaks nädalat kui maa pealt kadunud.

      Jutu sees selgub, et oleme mõlemad Inglismaal elanud.

      „Ah, ma armastan seda maad! Ja kas Elizabeth pole lihtsalt imearmas?“ ohkab ta.

      „Elizabeth? Kuninganna Elizabeth?“ küsin ma kerges segaduses. „No ilmselt küll, aga ma ei saa öelda, et teda just piisavalt hästi tunnen,“ muigan.

      „Ah, ta meeldiks sulle väga. Me kohtusime mõned korrad, kui ma veel Williamiga käisin.“

      „Prints Williamiga? Briti printsiga? Nagu... kuningliku printsiga? Sellega, kes praegu Kate’iga abielus on?“

      „Jah,“ vastab Rosa mulle, kelmikas naeratus näol. „Ma läksin peale kooli Londonisse oma õnne ja, noh, oma muinasjuttu otsima.“

      Vau... mõtlen ma oma peas. Prints William...

      „Tead, ma ei rääkinud sõnagi inglise keelt, kui sinna jõudsin. Ja usu või mitte, ma sain kohe tööd, ühe ööklubi garderoobis. Ma ei osanud muud öelda, kui et „tasu on kaks naela“. Mida iganes minult küsiti, vastasin kui umbkeelne lollakas „tasu on kaks naela“. Aga siis ma kohtasin inimesi, ja nii ta läks. Sa ju tead, et kontaktid on siin ilmas kõik?“ lisab Rosa täie tõsidusega. „Igatahes, sa oled ilmselt väsinud. Me peaksime minema.“ No ma ei saa aru, miks tal alati kiire tundub olevat.

      „Kas said kõhu täis? Vaesekene, sa pidid ilmselt näljas olema, Kuubal on toit ju kohutav!“

      Ma ei näe, et Rosa võtaks rohkem kui nelja ampsugi, hoolimata sellest, et meie ees laual on ilmselt iga võimalik roog, mida siin restoranis üldse pakutakse. Ja ma pole jõudnud veel pooltki proovida! Aga juba ta tõuseb ning suundub väljapääsu poole. Aga me pole ju maksnudki veel? Otsin kohmakalt kotist rahakotti ja võtan värisevate sõrmedega välja krediitkaardi, mida ma pole veel kasutanudki. Annaks jumal, et see mu päevalimiiti ei ületa!

      „Oh, mis sa teed? Nad saadavad mu raamatupidajale arve,“ ütleb Rosa mind haledalt silmitsedes. Tunnen, kuidas mul põsed punaseks kisuvad.

      Kuid restoranist väljudes on mu mõtted juba mujal, ning purskan tahtmatult välja mind terve õhtu närinud küsimuse: „Rosa, miks meie autojuhid meil järel käivad?“

      Meil on neid kolm. Üks autos, kus oleme meie, ning kaks autos, mis meie järel sõidab. Ühtlasi on neil kahel ka uksepoiste roll.

      „Nad pole autojuhid, nad on meie ihukaitsjad.“

      No muidugi.

      „Aa, ja Cristina, Manueli ei tohi kunagi nendega üksi jätta, eks?“ lisab ta karmil toonil.

      Manuel on Rosa viieaastane poeg, kellele olen siia inglise keelt õpetama tulnud.

      Õigus, siin ei tohi kedagi usaldada. See oli esimene asi, mida Rosa mulle oma maa tutvustamiseks ütles. Ma ei tea muidugi, kui kaua ma tema arust nendele relvastatud Hulkidele vastu peaks saama, kui olukord nii kaugele läheks... Tuleb vist ikka kõvasti rohkem jõusaalis käia. Nagu hiljem selgub, ei jaksa ma praegu ju nähtavasti isegi ust lahti teha.

      Korterisse jõudmiseks tuleb liftis ennast sõrmejäljega tuvastada. Ja lift toob otse elutuppa; korter ise on mitmetasandiline, avar, valge ja vaatega üle pealinna. Ma loodan, et Rosa oma korter Guadalajaras on samasugune! Sellises poleks paha elada.

      Rosa poiss-sõbra koduabiline küsib mu uuelt ülemuselt, millise tiiva toas ta külaline viibida tahaks. Rosa pöördub vastust oodates minu poole.

      „Ee, põhja,“ kogelen muudest mõtetest hõivatuna esimese ilmakaare, mis pähe tuleb.

      „Põhjatiib on töötajatele...“ kommenteerib Rosa, ning lisab teenijannale hetk hiljem, et läänetiib on ideaalne.

      No mõistagi, kuidas ma siis ei tea, et põhjatiib on personalile.

      Oma spordisaalisuuruses magamistoas voodile istudes kargan aga kohe püsti. Kogu see ärevus magada küll ei lase! Helistan hoolimata kellaajast oma õele, ning enne kui ta halloogi öelda jõuab, hüüatan: „Ma olen siin nagu mingis filmis!“

      „Nii et jõudsid ilusti kohale?“ küsib ta naerdes.

      Oma toas edasi-tagasi marssides silmitsen seda üüratut tuledes linna ning jutustan õele igast viimsest kui detailist.

      „Kui ta ajakirjade kaantel on, siis ta pole ju ilmselt narkoparun, või mis?“ küsin ma õelt lõpuks murelikult.

      „Ilmselt,“ vastab ta, „aga kes teab. Hoia meid kursis igal juhul. Ja hei, see seal on juba midagi muud. Naudi!“

      Uinun, ning unes näen end mööda alleed Jimmy Choodel ringi klõbistamas, paparatsod sabas.

      Järgmisel päeval Chanelis Rosat oodates mõistan, kuidas mul sinna asja pole. Puht igavusest kannustatuna leian end allee peal ringi uitamas. Umbes viie minuti möödudes eeldan, et peaksin siiski viisakalt buduaaris oma bossi ootama.

      Tagasi jõudes leian eest aga maruvihase latiino. Tema ja see emalik naine, keda eelmisel päeval lennujaamas kohtasin, on kui öö ja päev.

      „Cristina, kus kohas sa olid? Sa ei saa siin lihtsalt minema jalutada, saad sa aru? Sa ei ole enam Euroopas. Kui sa siin valesse kohta satud, saad