Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane. Olavi Antons

kentsakas on kogu loo juures see, et kui saabus vabadus ja Las Palmasesse pääsemiseks polnud enam vaja üle piiri põgeneda, siis oli mul korraga aega küll.

      Aga ta oli mul meeles, see mu Las Palmas. Ta oli lihtsalt ootel.

      Ja tundus, et nüüd oli aeg. Eike oli end küpseks töötanud ja tuli asuda unistust täide viima.

      Edasisest on mul meeles olulisi hetki, mis oleksid justkui äsja juhtunud.

      Palun reisikonsultantidel mulle silmapilkselt teada anda, kui peaks näppu jääma aasta viimaseks nädalaks soodsaid lende või reisipakette Gran Canariale. Et ma siis kohe ostan, kui on täiesti odavaks läinud! Ega kokkuhoid ole koonerdamine ja milleks raha pilduda.

      Hinnad aga ei taha langeda ja pole ka ime. Aastaid hiljem oskan targutada ja mitte loota teatud perioodidele odavhindu: jõulude ja aastavahetuse vahel saavad parematel (loe: vihmase suvega) aastatel kohad täis juba septembris. Kui tuleb nõmeda suusailmaga sügistalv otsa, siis ega keegi oma broneeringust eriti loobuma ka hakka...

      Aga tagasi aastasse 2007. Just siis, kui ma olen otsustanud mitte enam venitada, ootab mind Messengeris teade.

      „Sa olid mul meeles. Eile nägin veel seitset kohta, täna hommikul on üks alles, mis teeme?“

      Ainult üks? Meid on Eikega kaks. Sain, mis tahtsin. Mis vanarahvas tegelikult selle koonerdamise ja kokkuhoiu kohta ütles?

      Panen Messengeri aknasse nutta lahistava emotikoni, siunan ennast ega jõua veel plaan b-d koostamagi hakata, kui aknasse vupsavad järgmised sõnumid: „Tenerifele kolm kohta. Ainult lend. Sealt Las Palmasesse laevaga?“

      Ma ei küsi sedagi, mis maksab, vaid kirjutan „Võtan!“.

      Ja kuna ma olen õppimisvõimeline, siis kirjutan sinna kohe järele: „Kohe!“

      Saadan vajalikud andmed, maksan ja saan piletid. Selgub, et lennuk jõuab Tenerifele öösel ja Gran Canariale saab laevaga küll mitu korda päevas, aga nii hilisel kellaajal mitte. Seega tuleb esimene öömaja leida Tenerifel.

      Edasi teavitan Eiket, et Kanaarid on kindel, mingi aja oleme Tenerifel, ja Las Palmasega vaatame sujuvalt, kuidas kujuneb. Tema elevust see ei kahanda ja mina asun internetist öömaja otsima. Esimesel jõulupühal maksab Tenerife lõunakaldal kõige odavam hotellituba üheks ööks enam-vähem sama palju kui üürikorter nädalaks. Sest jõulud on.

      Ma valin üürikorteri nädalaks – heake küll, oleme siis seekord Tenerifel – ja otsustan sellega ära oma tuleviku. Ja tegelikult mitte ainult enda.

      PS. Las Palmasesse jõudsin ma aastaid hiljem, kui Eesti vabariigi aukonsuli juures uue passi järel käisin. Merekooli kutt ei olnudki pada ajanud – nii teksapükse kui Marlboro suitsu oli tõepoolest lademetes.

      Üks otsustav lause

      Tenerife ei hakanud võltsi külalislahkusega vaeva nägema – mitu korda üle kinnitatud transfeerautot meile järele ei tulnud, telefonid ei vastanud. „Tavaline Tenerife,“ võiksin nüüd öelda.

      Taksoga saime küll kohale. Unine portjee ei tahtnud alguses meist midagi teada, aga siis kutsus telefoniga kellegi, kes tuli poole tunni pärast, oli silmanähtavalt unerähmas ja rääkis ainult hispaania keelt. Aga kompleks ja apartement nägid välja samasugused nagu piltidel, palm õõtsus tuulekese käes kohe rõdu all ning puhkuse esimesel päeval põletasin ma (raudkülma veega basseini ääres) oma turja korralikult ära. Jõuluehted palmide küljes mõjusid veidralt, õlu oli joodav, kohv see-eest kohutav. Tavaline Tenerife. Mul ei olnud veel „klikki“ käinud.

      Ja siis... jõudis kätte päev, mil läksime Maarikaga saarele tuuritama. Meie kolmas puhkusepäev. Ma olin omal nahal (sõna kõige otsesemas mõttes) veenduda jõudnud, et päikesepuudust siin ei ole. Liikusime oma hotelli ümber ringi ka. Kes Costa Adejes korragi käinud on, see teab, milline on sealne maastik: hotell hotellis kinni, vahele jäävad restoranid ja poed. Turistilõks. Maarikaga päeval tiirutades nägime aga päris Tenerifet. Kuigi ta tahtis meid hirmsasti lund vaatama viia (kõrgeimal tipul, Teide vulkaanil oli lumi just maha tulnud), eelistasime me ikkagi saare põhjakalda linnu. Et minu talve käest lõunasse põgenemise ideeidu oli kahe viimase päevaga saanud rohkem sõnnikut kui kõikide varasemate reiside jooksul kokku, siis painasin ma teda hoopis argisemate teemadega. Palju üürid on? (Kuurordis kallid, kohalikes linnakestes Eestiga võrreldavad.) Kui suured on palgad? (Ehmatavalt väikesed.) Palju autod maksavad? (Odavamad kui Eestis.) Kuidas selle kurikuulsa bürokraatiaga siis tegelikult on? (Hulgaliselt läheb pabereid vaja.)

      Salvestasin kogu seda infot, ise segaduses. Kas see on see?...

      Läksime õhtusöögile. Ja siis ütles Maarika midagi, mille peale ma võpatasin. Küsisin nimelt homse ilma kohta.

      „Ilm?“ küsis ta vastu. „Ma ei tea ilmast midagi. Eestis vaatasin kogu aeg ilmateadet, aga siin, milleks? Eks hommikul paistab, mis ilm on. Nagunii on hea, võib-olla on mõned pilved, võib-olla mitte.“

      Vohhh. Seda palun mulle ka.

      Ja sel hetkel ma otsustasingi sisimas selle ära. Et siia ma kolin. Aga suu hoidsin ma veel kinni.

      Üks otsustav jõuluhetk

      Ma ei tea, kui suurt rolli mängis mu kliimapagulusotsuse juures üks pisike seik, aga tähtsusetu see ei olnud.

      Esimesele jõulupühale, mil me esimest korda Tenerifele lendasime, eelneb teatavasti jõululaupäev ja see tähendas seda, et lennujaama sõitsin ma Eike suguvõsa kaudu, et korralikult kombekohaselt praadi vitsutada, salmi öelda ja kinki saada.

      Kogu selle õhina ja jõulusagina ja piparkoogivaagna taustal mängis toanurgas tummalt televiisor, mida mitte keegi ei vaadanud. Peale minu, sest mind koheldi ju külalisena: „ei-ei, küll me ise toimetame ja sina istu-istu, kas sul õlut on, tahad äkki midagi kangemat?“. Ma siis istusin ja rüüpasin ja vaatasin seda tumma televiisorit.

      Sealt tuli meie riigi tähtsaima jõululaupäevase jumalateenistuse ülekanne. Teate ju küll, see teenistus, kus riigipea ja tema abikaasa kohal on, ja need teised ka, keda seisus kohustab. Puhuti liikus kaamera mööda pingiridasid, näidates televaatajale teenistusel osalejate nägusid.

      Ja ma mäletan ennast neid nägusid vaatamas ja mõtlemas: kuidas saab olla nii, et absoluutselt kõik – ühegi erandita, viimane kui üks nendest nägudest – on nii kuradima tusased?

      Ja siis panin ma selle tumma teleka kinni ja tumedalt ekraanilt peegeldus mu oma nägu. Üks ühele sama torssis.

      Ehk aitab nüüd virisevast meeleolust, teil on pilt klaar: ma olin sügavalt rahulolematu oma eluga ja süüdistasin selles Eesti kliimat. See kliima oli mind muutnud morniks mägraks (nii ma ise vähemalt arvasin) ja tegelikult olin ma juba hea kümme aastat mänginud mõttega kolida päikese kätte. Tenerife oli kliima poolest sobivatest kohtadest lihtsalt esimene, kuhu ma ennast peale vaadates ka ette kujutasin. Piisavalt euroopalik, kui lühidalt öelda. Ärge saage valesti aru, turistina kolistan ma võõrastes komberuumides heameelega ja lühiajaliselt ei ole mul ka nende järgi paindumisega mingeid probleeme, aga keskeas ma oma igapäevasesse ellu nii suuri muutusi ei soovi. Isegi kui auhinnaks on päike.

      Oli ainult üks murelikuks tegev asjaolu ja selleks oli hispaania keel. Puhkusenädala jaoks eeltööd tehes sain ma netist kümneid kordi kinnitust, et Tenerife puhkusepiirkondades saab hakkama ka inglise või saksa keelega. See ei vastanud tõele! Ainukeses selle nädala jooksul meie teele jäänud turismiinfopunktis käibis ainult espanjool. Mis mind sügavalt hämmastas ja nagu öeldud, tegi ka natuke murelikuks. Sest ma ju ei osanud espanjooli.

      Plaanid