Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane. Olavi Antons

tärkas, et äkki ikka pole nii, et kuskil Türgi lennujaama katakombis tõmbab vaene Pšolti aina rohkem ja rohkem selja küüru. Kurjad ametnikud igas küljes tema peale röökimas, miks ta nende niigi kassideküllasesse riiki (ma tean, ma olen korduvalt käinud) ilma viisata siseneda on üritanud. Kui ma lõpuks läbi ikka veel inimtühja terminali teise otsa jõudsin, tekkis mul tahtmine endale peksa anda. Miks, oh miks, ma vana loll, telefoni välja ei võtnud ja Maarikal tõlkida ei palunud, kui onkel mulle teed juhatas? Nüüd oli hilja, enesepeks pidi ootama ja meenutades kramplikult, millises järjekorras onkel vasakule ja paremale osutas, pressisin ma ennast esimesest uksest läbi.

      Ma mäletan sellest teekonnast eredalt ainult ühte detaili. Peale mitut ust ja treppi ja pööret leidsin ma ennast koridorist, mis oli nii pikk, et ma olin vahepeal sada korda kindel, et ma olen kindlasti absoluutselt vales kohas ja see asi lõppeb veel halvasti, sest see kõik ei olnud üldse seda nägu, et kuskil võiks rippuda silt „võõrad lahkelt teretulnud“. Aga just siis, kui mulle hakkas tunduma, et ma olen varsti Tallinnas tagasi, sai seegi koridor otsa. Ja vastupidi minu veendumusele ei olnudki metalluks selle lõpus lukus. See avanes ruumi, mille täiest suurusest ei saanudki ma hämaruse tõttu aimu, igatahes oli see väga suur ja kõrge. Selle hiigelruumi ühes seinas haigutasid hiiglaslikud üles avanevaid garaažiuksi meenutavad avaused, neid oli vähemalt kolm, aga võib-olla rohkem, ning neid avausi katsid suured ülalt alla rippuvad mustad kummiribad, nagu neid ladude ustel pruugitakse.

      Ja kõikidest avaustest ulatusid nagu ammuli suudest välja keeled – samasugused transpordilindid nagu need, mis reisijatele terminalis nende kohvrid kätte toovad, aga lihtsalt niipalju suuremad, et ilmselt mahuks ka merekonteiner vabalt peale. Ja keskmise lindi keskel oli üks kast, mis tundus eemalt vaadates selle lindi röögatute gabariitide pärast tikutoosisuurune. Aga tikutoos ei saanud see olla juba seepärast, et tikutoosid ei tee häält, need äärmisel juhul krabisevad. Selle kasti seest kostis hoopis mjäu. Ja siis veel üks. Ja veel. Mulle nii tuttava intonatsiooniga mjäud. Pšoltit ei saadetudki Türki! Äigasin silmad kuivaks, haarasin kasti ja asusin tagasiteele. Huvitaval kombel oli see koridor teistpidi palju lühem.

      Kui me terminali tagasi saime, oli vahepealne justkui ulmefilmist pärit inimtühjus läbi saanud ja paar bussitäit liiga palju päikest saanud turisti sagis ringi. Kõik, kes olid nooremad kui 15 aastat (ja mõned vanemad ka), olid ennast Titi kasti ette sisse seadnud. Need õnnelikud, kes istusid kastile lähemal, üritasid läbi uksevõre Titile pai teha. Ma panen selle möödunud lennureisi ja väikese sinise tableti arvele, et sel öösel Tenerife lõunalennujaamas mõnele neist kiirabi tarvis ei läinud – kui meie tutvus Titiga oli veel värske, hammustas ta mu labakäest krõmpsuga läbi, nagu oleks see olnud salatileht. Ootamatud ja ebamugavust tekitavad situatsioonid lahendas Titi nimelt alati vägivalla abil, kuna kasside puhul on see otsetee lahenduseni. Igatahes oli pere jälle koos, mul oli enda ees oma vahepealsete paanikahoogude pärast piinlik.

      Ja keegi oli veel, kelle ees piinlikkust tunda.

      Nüüdseks oli Maarika meid juba poolteist tundi oodanud. Ma hiivasin kohvri ja kassid Maarika autosse ning vihisesime kiirteel läbi öö koju. Maarika koju, sest meie oma ootas veel leidmist.

      Kassidel on pohmell

      Maarika elas Adejes, mis on rajoonikeskus Tenerife lõunaosas ning mille järgi on saanud endale nime siinne kuulsaim turismipiirkond – Costa Adeje ehk Adeje rannik.

      Nagu kohaliku rahva asulad enamasti, ei asu Adeje mitte ookeani kaldal, vaid sellest mõned kilomeetrid eemal, mis tähendab Tenerife reljeefiga arvestades kohe ka kõrgust merepinnast paarsada meetrit. Maarika lapsed veel ei maganud – üks onu tuli ju Eestist ja veel kahe kassiga. Paraku pissis Pšolti lastelt laenuks saadud voodi hommikuks täis. Mitte meelsusavaldusena, vaid vaeseke oli lihtsalt pohmellis. Sellise võimaluse eest hoiatas mind ka loomatohter, kelle juures käisime vajalikke vaktsiine saamas ning kes andis mulle kaasa need sinised rahustavad tabletikesed, mis ma jeekimitele viimasel hetkel Tallinnas sisse söötsin. Mõjusid küll ja sümptomid olid nagu inimesel – vett larbiti öösel ja veel hommikulgi meeletult ja söök ei läinud kohe üldse.

      Me olime nüüd kohal ning meie teise päeva suurim ülesanne oli leida omale kodu.

      Eeltöö oli Maarikal tehtud ja kuna ma ei saanud esimese hooga üldse aru, mis asi on Viña del Mar (kompleks) ja mis on Palm-Mar (küla), siis loobusin ta monoloogi detailidesse süvenemast ja tegin ettepaneku minna neid Marisid lihtsalt vaatama, ja paluks alustada odavamatest! Istusime autosse, sõitsime mäest alla ja valgete majade vahele. Maarika orienteerus selles betoonirägastikus imetlusväärse kindlusega ja peatselt leidsime end ühe kõrge maja ees, mille fuajees oli lett ja selle taga portjee.

      „Kas see on hotell?“

      „Jah, aga siin on korterid ka,“ rahustas Maarika.

      Logistasime liftiga neljandale korrusele.

      „Palju see maksab?“

      „400 eurot üür ja 400 fianza.“

      Mida fianza tähendab, seda ma juba teadsin. See on korteriomanike nõutav tagatisraha – tavaliselt ühe kuu üür, vahel kahe. Nii tark olin ma juba ka, et teada: üldjuhul leiutavad Tenerife korteriomanikud igasugu riukaid, et seda mitte tagasi maksta.

      Neli sotti. See oli mulle jõukohane. Aga korter... „peldik“ oli see sõna, mis mul peas tiirles. Lõunamaale kohaselt olid kõik põrandad plaaditud ja kunagi ilmselt lapiga ülegi käidud, aga vuugid nende vahel olid kui hallituste ja viiruste uurijate unelm. Rooste, kestendav värv, lääpas kapiuksed ja tohletama läinud märja kaltsu lehk. Ma tean nüüd, et see ongi Tenerife vanemate majade keskmine tase ja selline käestlastus on siin norm. Tihti koos prussakatega. Aga ma olin ju välismaale elama tulnud!

      „No ma ei tea...“ venitasin ma ringi vahtides.

      Maarika noogutas. „See on kõige odavam, lõunas odavamalt ei saa.“

      „Palju järgmine maksab?“

      „450 ja siis üks 480 ja üks on viis sotti. Palm-Maris. See on väga korralik, ja koos kuludega, kui üle 50 ei lähe.“

      See tähendas seda, et üüri sees on juba kommunaalid, aga kui rentnik vee ja elektriga laamendama hakkab, siis nõuab omanik üle 50 euro minevad summad talt välja.

      „Ja see Palm-Mar on kus?“

      „Umbes kümme kilomeetrit.“

      „Sõidame!“

      Jälle kiirtee, siis kiirteelt maha, siis kiira-käära mööda kohalikke teid, ma jõudsin märgata silti „Campo de Golf“ ja tee äärde jäävaid banaanistandusi, edasi paistis taamal üle kõnnumaa tee kohale ehitatud valge kaar, millel kiri „Palm-Mar“.

      Me jäime ühe värava ette seisma ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Läbi värava paistis mustmiljoni lillepeenraga aed, milles looklesid plaaditud rajakesed, kõik oli puhas, kuskilt ei koorunud värvi, see oli lõpuks ometi välismaa moodi! Maarika sudis käega läbi väravavõre müüri ääres kasvavas põõsas, otsides väravat avavat nuppu, aga lõpuks loobus ja valis jälle telefonil numbri. Värava lukk hakkas surisema ja me sisenesime. Mööda looklevat rada majani, liftiga teisele korrusele ja kutsuvalt avali korteriuksest sisse.

      „Lynn.“ Mulle ulatati käsi. Jälle pluss – ei tikutud kallistama. (Ma ei ole selle lõputu kallistamisega ka järgnevate aastate jooksul ära harjunud. Talun selle ära, aga olen tänulik, kui võõrad mind embama ei tiku.)

      Elutuba kööginurgaga. Külmkapp. Terrass pesumasinaga. Taamal paistis üle aia ja basseinide tuttuus maja, mille ümber loivas paar unist töömeest ja katusel röökis raadio. Lynn viipas käega solvunult uusehitise poole ja kaebas, et need