Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane. Olavi Antons

      Autoriõigus: Olavi Antons ja Petrone Print OÜ, 2019

      Toimetaja: Epp Petrone

      Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp

      Kujundaja: Heiko Unt

      Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

      Küljendaja: Aive Maasalu

      Makett: Madis Kats

      Albumi fotod: erakogu

      Trükk: Greif OÜ

      ISBN 978-9949-651-75-7 (trükis)

      ISBN 978-9949-651-76-4 (epub)

      ISBN 978-9949-651-77-1 (epub)

      www.petroneprint.ee

       Pühendan emale ja isale.

      Saateks

      Ma ei ole kindel, kas ma oleks selle raamatu kirjutamist ette võtnudki, kui kunagi poleks lahvatanud üht üldrahvalikku ja tükati kirglikuks kiskunud diskussiooni. Süüdistada lodevuses ja mugavuses neid, kes on üldjuhul majanduslikust kitsikusest pääsemiseks pagulusse siirdunud, et seal elu nullist üles laduda? See tundus võõrsilt vaadates nii eluvõõras, koguni koomiline.

      See raamat võiks anda aimu, et piimajõed ja pudrumäed ei oota isegi neid, kes on astunud veel pikema sammu kui üle Soome lahe ja päikesejanus loonud uue kodu paradiisisaarele. Vabalt võib olla, et paradiisis on putru ja piima kõige vähemgi, sest järjekord on värava taga ning selles tõukleb kogu issanda loomaaed.

      Minu lugu on kohanemislugu saarel, kus reservaati pole surutud mitte põlis-, vaid uusasukad, kus eestlased peavad lätlasi peaaegu omadeks, venelased lähevad viinalt üle veinile, soomlased naeratavad võõrastele, sakslased peavad kalendrit ületähtsustatuks, hiinlased räägivad hispaania keeles, hindud ei olegi gurud ning ainult inglased söövad jäärapäiselt sedasama mida kodumaal.

      Tenerife turistina avastamiseks on „Minu“ sarjas ilmunud peaaegu sama pealkirjagi kandev suurepärane raamat Mart Normetilt. Teist samasugust „Minu Tenerifet“ ei ole mõtet kirjutada, soovitan kõigil lugeda ka Mardi teost! Kui soovite aga saada mosaiigitäie killukesi ühe kliimapagulase kohanemisest ja äri ülesehitamisest tosina aasta jooksul, siis... tere tulemast ja tulge kaasa minu Tenerifele!

       Saaremaal,

       kevad-suvi 2019

      Kuhu kadus kass?

      Aasta 2008, üks aprillikuu öö. Telefon helises. Maarika helistas viimase poole tunni jooksul kolmandat korda.

      „Ega sa välja tulemas ei ole? Ma seisan ikka siin paha koha peal. Kui politsei tuleb, siis pean ära sõitma.“

      „Ma ei ole Pšoltit kätte saanud.“

      „Ikka veel? Kus ta on siis?“

      Kui ma vaid teaks, kus ta on! „Kui politsei su ära ajab, siis sõida kuhugi, kus seista tohib! Kui ma Pšolti üles leian, siis helistan sulle ise!“ Vajutasin telefoni kinni, endal nutt kurgus.

      Pšolti on kass. Paksuvõitu, punane ja karvane jõmmiolekuga kõuts, keda ma nägin viimati Tallinna lennujaamas, kui ta koos transpordipuuriga mundris ametniku kätte usaldasin. Mulle öeldi, et sihtpunktis ehk Tenerifel tuuakse ta mulle pagasilindi juurde ära. Ärgu ma üldse muretsegu, tal ei ole lennu ajal külm ega ole tal puudu ka hapnikust, ja kõik on kontrolli all, loomade lennutamine on tavaline asi.

      „Jah, pagasilindi juurde. Jah, sinna, kuhu teie kohvridki. Ärge üldse muretsege.“

      Hea öelda. Tallinnast asusime lõuna ajal teele kolmekesi – mina koos kahe kassiga, aga kuna reeglid lubavad salongi kaasa võtta inimese kohta ühe lemmiklooma, siis tuli üks nendest ajutiselt loovutada lennufirma hoolde. Et Pšolti on alati olnud Titist häälekam, siis olin kaasreisijate kõrvakuulmise huvides juba varakult ära otsustanud, et Titi tuleb koos minuga kabiini ja Pšolti läheb sinna, kus tahes see kasside hoidmise koht seal lennukis on.

      Ja ma üritasin väga mitte muretseda.

      Nüüd oli lugu selline, et meie lennuk maandus juba tund aega tagasi, kaasreisijad olid ammu oma pagasi kätte saanud ja transfeerbussidega minema vuranud, esimesed neist olid ilmselt juba hotellideski, mina aga olin ühe suure kohvri ja ühe kassikastiga absoluutselt inimtühjas hiiglaslikus lennujaama saalis, kus kõik pagasilindid ammu seisid... Mina ka seisin, ja mu üks kass ehk Titi pikutas uimaselt oma kastis. Ja mu teist kassi lihtsalt ei olnud.

      Ma olin juba käinud väljapääsu juures uurimas ja kindlaks teinud, et kui ma otsustanuks siit lahkuda, siis tagasi ma enam ei saanuks – reisija saab siit ainult väljuda ja kui tahtnuksin uuesti sisse, siis kellegi abile mul ka loota ei olnud, sest siin ei olnud ju kedagi. Kellelt ma siin siis abi palun? Aga ära minna ma ei julgenud, sest mulle öeldi selges eesti keeles, et oodaku ma pagasilindi juures. Ja ärgu ma üldse muretsegu.

      Aga just muretsemisega ma hetkel ametis olingi. Mul oli selgelt mõtlemisega küll raskusi, aga ma arutlesin umbes nii: kui neil oli tõesti olnud plaanis Pšolti mulle pagasilindi juurde tuua, oleks see juba juhtunud, sest me jõudsime siia ju tund aega tagasi. Telefon piiksus. Maarikalt tuli SMS: „Sain koha, ootan.“

      Ma olin talle tänulik, et ta ei helistanud, vaid saatis sõnumi, ja arutlesin edasi. Nii. Kuna Pšoltit siia ei toodud, siis on suures plaanis kolm võimalust. Esiteks – Pšoltit ei võetudki lennuki peale ja ta on ikka veel Tallinnas. Järelikult polnud mul siin enam passida ja oodata mõtet. Teine võimalus – Pšolti ei ole Tallinnas, vaid ta pandi hoopis mõne teise lennuki peale ja on praegu näiteks Bulgaarias, Rootsis või Türgis. Samuti polnud pointi siin kükitada. Ja kolmas võimalus on, et ta ikkagi lendas koos meiega ja polegi Türgis, lihtsalt kasse antakse üle ja võetakse vastu Tenerife lennujaamas kuskil mujal. Aga mina tammusin siin nagu mingi idioot.

      Selle mõtteni jõudnud, hakkas mul kiire. Ma kiskusin kohvrilt lohistamisvarre välja, krabasin kasti Titiga ja jooksin. Kui ma sellest ainult ühelt poolt avanevast uksest läbi sain, leidsin ma ennast ooteruumist, kus polnud samamoodi nagu eelmises hingelistki. Uskumatult inimtühi avarus. Autorentijate luugid kinni, lennufirmade omad – ka kinni, kohvikud suletud, isegi ühtegi koristajat ei paistnud. Rääkimata lahkelt naeratavast ametnikust kassipuuriga.

      Ma kärutasin kohvri seina äärde, jätsin Titi oma kastis seda valvama ja tuiskasin otsima kedagi, kes midagigi teaks. Kohtasin oma otsingutel kolme inimest. Kõik nad olid lennujaama töötajad ja ükski nendest ei rääkinud sõnakestki inglise või saksa keelt. Kui ka kolmas, kelleks osutus üks sõbralik kõhukas onuke, kahetsevalt pead raputas, plahvatas mul viimaks, et hispaania keel on mul ju ainult telefonikõne kaugusel, ning ma peatasin juba minekule pöörduva onkli võib-olla liigagi järsult ja koukisin taskuid mööda telefoni otsida. Koos telefoniga tulid välja ka lennukipilet ja pagasikviitungid ja ilmselt ka natuke mõistust, sest mul oli lõpuks ometi oidu näidata onklile pagasikviitungit ning teha sinna juurde nõutut ja paluvat nägu. Kui see kõik selge meeleheite alt välja paistis. Onkel takseeris mu piletit, küsis mult midagi hispaania keeles, lõi siis käega ja võttis varrukalt raadiosaatja mikrofoni. Järgnes raginate ja viledega pikitud keskustelu, mille vältel luges onkel midagi mu kviitungilt ette, vaatas mind pealaest jalatallani, kommenteeris siis ilmselt midagi minu kohta, siis nad mõlemad naersid higistava ja talvepalitus välismaalase üle (vähemalt ma arvan, et see olin mina), siis riputas ta mikri varrukale tagasi ja ulatas mulle mu kviitungi. Ja võttis mult varrukast kinni ja keeras mu näoga teisele poole. Ise osutas käega kuhugi terminali lõppu, vahetpidamata rääkides ja vaba käega žestikuleerides muudkui vasakule ja paremale, üles ja alla.