Kreeka kangelased. Stephen Fry

sa teada tahtsid?”

      „Noh, ma nagu lubasin Polydektesele, et toon talle Medusa pea.”

      „Mida sa tegid?”

      „Saad aru, ta tahtis hobust, aga kuidagi tuli see Medusa jutuks ja korraga ma avastasin, et ütlesin, et toon talle Medusa pea…”

      „Sa lähed homme hommikul esimese asjana paleesse ja ütled Polydektesele, et ei tee midagi sellist!”

      „Aga…”

      „Ei mingeid agasid. Ma keelan selle, täielikult! Mis Polydektesel õige mõttes oli? See on ennekuulmatu! Nüüd mine ja maga veiniuim välja. Tulevikus ära joo kunagi rohkem kui kaks peekrit õhtu jooksul, kas on selge?”

      „Jah, emme.”

      Perseus vantsis voodisse, nagu kästud, kuid ärkas tõrksas tujus.

      „Ma ikkagi lahkun saarelt ja lähen ikkagi seda Medusat otsima,” kuulutas ta hommikusöögilauas ning Danae mingi keelitamine ei suutnud teda meelt muutma panna. „Ma andsin lubaduse, teiste ees. See on auküsimus. Ma olen juba piisavalt vana, et reisida. Seigelda. Sa tead, kui kärme ja tugev ma olen. Kui nutikas ja leidlik. Siin pole midagi karta.”

      „Räägi sina temaga, Diktys!” palus meeleheitel Danae.

      Diktys ja Perseus jalutasid suurema osa hommikust rannal. Kui nad tagasi tulid, ei olnud Danael millegi üle rõõmustada.

      „Kõik on nii, nagu ta ütleb, Danae. Ta on küllalt vana, et ise otsustada. Ta ei leia Medusat niikuinii. Isegi kui see on üldse olemas. Las ta läheb mandrile ja saab natuke sealset elu maitsta. Ta on õige varsti tagasi. Ta oskab väga hästi enda eest seista.”

      Ema ja poja jumalagajätt oli ühelt poolt pisarate- ja ahastuserohke, teiselt poolt aga üksainus käsivarrele patsutamine ja trööstimine.

      „Minuga ei juhtu midagi, ema. Kas sa oled eales näinud kedagi, kes minust kiiremini jookseks? Mida halba saaks minuga sündida?”

      „Ma ei andesta Polydektesele iialgi, mitte iialgi!”

      Asi seegi, mõtles Diktys.

      Ta viis Perseuse paadiga mandrile. „Ära usalda kedagi, kes pakub sulle midagi tasuta,” hoiatas ta. „Sa näed palju selliseid, kes tahavad sinuga sõbraks saada. Võib-olla on nad usaldusväärsed, võib-olla mitte. Ära vaata ringi, nagu näeksid esimest korda rahvast kihavat sadamat või linna. Tee igavlev ja enesekindel nägu. Nagu oleks see kõik sulle tuttav. Ja ära karda oraaklitelt juhtnööre paluda.”

      Kui suurt osa nendest suurepärastest nõuannetest Perseus kuulda võtab, ei olnud Diktysel aimugi. Ta oli poissi kiindunud, ja veel enam oli ta kiindunud tema emasse ning talle valmistas kurbust, et ta on sellises hulljulges ettevõtmises kaasosaline. Aga nagu ta Danaele ütles, oli Perseus kindlalt otsustanud, ja kui nad läheksid lahku pahaste sõnadega, oleks tema eemalolekut veel raskem taluda.

      Kui nad mandrile jõudsid, tundus Diktyse kalapaat Perseusele sadamas seisvate suurte laevade kõrval väga pisike ja vilets. Korraga tundus väga pisike ja vilets ka see mees, keda ta oli rääkima õppimisest peale isaks kutsunud. Perseus kallistas Diktyst raevuka kiindumusega ja võttis pihku poetatud hõbemündid vastu. Ta lubas, et üritab saarele sõna saata kohe, kui tal on mingeid uudiseid, mis on läkitamist väärt, ning seisis kannatlikult kaldal ja lehvitas Diktysele ja tema väikesele paadile järele, kuigi kibeles juba kohutavalt minema, et Mandri-Kreeka kummalist uut maailma uurida.

      KAKS VÕÕRAST TAMMESALUS

      Mandri kosmopoliitne virvarr hämmeldas Perseust ja ajas segadusse. Paistis, et kellelegi ei lähe korda, kes ta on, või kui, siis ainult selleks, et üritada talt tema vähesed hõbetükid välja petta. Tal ei läinud kuigi kaua, mõistmaks, et Diktysel oli olnud õigus: kui ta tahab naasta Polydektese juurde Medusa peaga, on tal vaja abi. Apolloni oraakli juurde Delfis oli kauge jalgsi minna, kuid vähemalt oli see kõigile tasuta.7

      Perseus asus pikka nõupalujate ritta ning pärast kaht pikka päeva leidiski end lõpuks preestrinna eest seismast.8

      „Mida Perseus soovib teada?”

      Perseus ahhetas vaikselt. Püütia teab, kes ta on!

      „Ma, noh, ma… ma tahan teada, kuidas leida ja tappa Medusat, gorgot.”

      „Perseus peab rändama maale, kus inimesed ei elatu mitte Demeteri kuldsest teraviljast, vaid tammepuu viljadest.”

      Perseus jäi veel paigale, lootes lähemat informatsiooni, kuid rohkem ei tulnud ainsatki sõna. Üks preester tõmbas ta eemale.

      „Tule juba, tule, püütia on rääkinud. Sa pead teisi kinni.”

      „Ega sina vist ei tea, mida ta silmas pidas?”

      „Mul on parematki teha, kui kuulata iga avaldust, mis tema suust tuleb. Sa võid olla kindel, et see oli tark ja tõene.”

      „Aga kus elatuvad inimesed tamme viljadest?”

      „Tamme viljadest? Sellist kohta pole olemas. Hakka nüüd juba minema, palun.”

      „Mina tean, mida ta silmas pidas,” lausus vanaeideke, üks paljudest püsikülastajatest, kes käis iga päev, istus rohul ja vaatas, kuidas palujate voor jalgu lohistades edasi nihkus, et oma saatust kuulda saada. „Ta tahtis sellega öelda, et sa pead minema Dodona oraakli juurde.”

      „Veel ühe oraakli juurde?” Perseus vajus norgu.

      „Sealsed inimesed teevad Zeusile pühendatud tammede otsast pudenevatest tõrudest jahu. Kuulukse, et need puud oskavad kõnelda. Dodona on kaugel põhjas, kullake,” kähistas eideke. „Väga kaugel!”

      Ja kaugel see tõesti oligi. Perseuse väike mündivaru oli otsas, niisiis magas ta põhja poole rännates teeäärsete põõsaste all ja toitus peamiselt ainult metsikutest viigimarjadest ja pähklitest. Ilmselt kujutas ta endast üsna õnnetut pilti, kui kohale jõudis, sest Dodona naised olid tema vastu lahked. Nad sasisid tema juukseid ja pakkusid talle imemaitsvat tammetõrujahust leiba, mida oli meega magusamaks tehtud ja millele oli määritud paksult teravamaitselist kitsekohupiima.

      „Mine varahommikul,” soovitasid nad. „Jahedatel tundidel enne pärastlõunast päikest on tammed jutukamad.”

      Järgmisel päeval, koidikul, kui Perseus tammesalu poole teele asus, rippus maa kohal loorina udu.

      „Ee, tere!” hõikas ta puudele, tundes end erakordselt tobedalt. Tammed olid kõrged, väärikad ja üpris võimsad, kuid neil polnud suud ega äratuntavate joontega nägu.

      „Kes hüüab?”

      Perseus võpatas. Täiesti kahtlemata oli kostnud hääl. Rahulik, vaikne naisehääl, kuid samas tugev ja selgelt võimukas.

      „Abi on kohal.”

      Veel üks hääl. Selles oli vaevu aimata põlgust.

      „Mina olen Perseus. Ma tulin…”

      „Oh, me teame, kes sa oled,” vastas varjust välja astuv noormees.

      Ta oli noor, jahmatavalt nägus ja ülimalt ebatavaliselt rõivastatud. Kui mitte arvestada niudevööd piha ümber, kitsa servaga kübarat peas ja tiivulisi sandaale jalas, oli ta täiesti alasti.9 Perseus pani tähele, et saua ümber, mis oli noormehel käes, väänlesid kaks elusat madu.

      Mehe selja taga ilmus välja naine, kellel oli käes kilp. Naine oli pikka kasvu, surmtõsine ja kaunis. Kui ta oma säravate silmade pilgu Perseusele tõstis, tundis nooruk temast hoovamas midagi erakordset, millele ta ei osanud päris nime anda. Ta jõudis järeldusele, et see omadus on majesteetlikkus, ja langetas kohaselt pea.

      „Ära karda, Perseus,” ütles naine. „Sinu isa saatis meid sulle appi.”

      „Minu isa?”

      „Ta on ka meie isa,” lausus võõras

7

Hilisema korra järgi tuli preestrinnale tasuda „konsultatsioonimaks”, millele lisandus vajalike ohvrite hind.

8

Preestrinna, keda nimetati PÜÜTIAKS, hoidis kinni pühast kolmjalast, mis ühendas teda maaga. Ta sai sõnumeid väävlirikka auru pilvedest, mis tõusid (ja tõusevad endiselt) Delfis maa alt.

9

Vähemalt meie mõõdupuu järgi. Kreeklase kohta oli ta keskmisest rohkem riides…