Üksinda paaris. Fil

siiski maha ei kukkunud. Enne seda sai igavikuna tundunud, kuid vaid viivu kestnud hetk läbi. Neiu lükkas raamatu kaaned koomale, vaatas naeratades oma kaaslasele otsa ning võttis suuna kassa poole. Esimest korda tundis Paul, et tuleb vaid kaasa minna ja lasta neiul end juhtida ja suunata, kuhu tahes.

      Kassast läbi minnes, viskas neiu korraks pilgu kellale. See pani teda muigama. Noored olid raamatupoes „jalutanud" peaaegu tund aega. Trepist alla liikudes märkasid nad, kuidas Rein parasjagu asju kokku pakib. See tähendas vaid üht. Peagi on lahkumise aeg. Reinuni jõudes tegi Paul ettepaneku ka väikeseks lõunaks. See jäi aga ära, kuna Biancal olevat järgmine kohtumine kokku lepitud ja tal hakkas juba kergelt kiire. Nii otsustatigi minna autode juurde. Tehti tagasihoidlik head aega kalliring ning hakati autodesse istuma. Rein istus rooli, pani automakist muusika põhja ning jäi peeglist jälgima, kuidas Bianca Pauliga hüvasti jätab. Näitemäng oli ilmselt veenev. Igatahes ei kiirustanud Rein kordagi oma sõpra tagant.

      Pärast mõneminutilist kallistust, otsustas Paul hakata auto ukse poole minema. See tal siiski ei õnnestunud. Neiu haaras viimasel sekundil noormehe kätest kinni ning tõmbas tagasi, et veel korra tugevalt kallistada. See plaan neiul siiski ei õnnestunud. Tagasi tõmmatud noormehe huuled tabasid otse neiu omi. Tahtmatult või plaanides, aga nad suudlesid esimest korda. Pärast pikki hellushooge, jagas Paul Biancale veel ohtralt musisid nii laubale, põsele kui ka kaelale. Ka see muside ring lõppes järjekordse suudlusega. Noored olid mõlemad kui ekstaasis. Kõik näis lihtsalt kuidagi üle ootuste ilus olevat. Ja mis kõige kummalisem- mitte ainult ei näinud, vaid ka oli.

      Pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid teineteisest eemalduda, see siiski lõpuks ka õnnestus. Paul istus autosse ning sõitis minema, endal õnnistunnet väljendav nägu peas. Biancagi istus autosse, kuid ei säranud just nii palju kui tema kaaslane. Neiul oli tekkinud hirm tuleviku ja võimalike uute haiget saamiste pärast.

      Pärast teist

      Noortevaheline suhtlus arenes edasi. Mõnda aega hiljem, julges Paul esimest korda välja öelda, et on armunud. Bianca küsis kohe kiuslikult vastu, et kuidas see küll juhtus. Koheselt ei osanudki Paul sellisele küsimusele vastata, kuid veidi järele mõelnuna vastas:

      „I-le pani punkti peale see, kui me autode juures ei suutnud kuidagi teineteisest eemalduda ja kuidas me terve päeva ringi jalutasime, käest kinni hoides ja kordagi lahti laskmata. Ja imeline oli ka hetk, kui ma seal raamatupoes sul ümbert kinni võtsin ja sa toetusid minu peale. Aga kindel on see, et kui me seal Otepääl kokku saime ja kui sa ei oleks mul käest kinni võtnud tol hetkel, kui ma vaikselt oma peo sinu poole libistasin, siis me ei oleks tänasel päeval need, kes me oleme."

      „Niisiis- minu käest kinni haaramine määras kõik ja sealt sai meie lugu alguse," jätkab neiu kiusamist.

      „Algus oli siiski varem. Mind näiteks üllatas tõsiselt see, et ühel hetkel sa hakkasidki mulle hommikuti helistama, et mind üles ajada. See oli nii ootamatu ja armas ja samas ka nii ilus. Ma arvan, et sellest sai kõik alguse ja jätk tuli meie aina pikematest telefonikõnedest. Aga, millal sinusse armusin, seda kindlat hetke on raske määratleda, lihtsalt aja jooksul selgus, et nii see on. Päris kindlasti olin ma sinusse armunud enne teist…"

      Topeltmõrv

      Seitse aastat tagasi olin ma veel noor. Nii sisemiselt kui väliselt. Seda viimast ilmselt veidi vähem, aga ikkagi oli uhke tunne, kui seadusandluse järgi nooreks kvalifitseerusin. Ma ei ole inimene, kes kahetseb. Alati, kui midagi läheb valesti või olen ise midagi mingil põhjusel teinud vigaselt või kehvasti, siis ma lihtsalt löön käega. Ju siis pidi nii minema. Pole mõtet ju taga halada seda, mis oli. Elama peaks siiski tuleviku perspektiive silmas pidades ja tänasel päeval rohkem mõtlema sellele, kuidas homme parem oleks. Ometi on läbi elatud seike, mis vaatamata elulistele veendumustele sunnivad ikkagi aeg-ajalt mõtlema olnule ja kahetsema. Täpsemalt ise teadmatagi, mida ja miks.

      Oli kaunis kevadpäev. Mõned kuud tagasi olin üle saanud eelmisest suhtest, mis lihtsalt kokku varises, nagu kaardimajake. Pühendusin sajaprotsendiliselt tööle ning otsustasin, et lähitulevikus mitte ühtegi suhet ei tule. Kuna palgatöölisena ei pakutud mulle nii palju tegevust, kui mu hing sel hetkel vajas, otsustasin teise töökoha veel vastu võtta. Mõlemad kohad olid võimalusega kodus töötada, lihtsalt oluline oli, et kõik tehtud saaks. Nii oli kõik palju lihtsam ja keegi ei vaadanud imelikult, kui hommikust õhtuni ja mõnikord ka kogu öö istusin töö juures kontoris ning ajasin omi asju. Peamiselt siis tööalaseid.

      Mõned kuud hiljem tekkis väikefirmas vajadus suurema tööjõu järele. Vähem kui kuuga suurendasin töötajate arvu neljalt inimeselt kahekümne peale. Kõik tundus sujuvat õiges suunas. Üks neist uutest töölistest, kelle endale tööle võtsin, tuli administraatori töökohale. Päris aus olla, siis ma ei saanudki aru, miks ma ta endale palkasin, kuid neiu oli nii huvitatud uuest kohast ja tundus, et teema, millega tegeleme, oli ka talle südamelähedane. Seega otsustasingi, et las olla meie kontori nii-öelda rõõmurull. Optimismist ja eneseusust tal küll puudust ei olnud. Vähemalt alguses mitte.

      Mingil kahtlasel põhjusel jäi see särasilmne noor neiu mulle iga päev aina enam silma. Ma usaldasin teda täielikult. Teadmata tegelikult, mis inimesega tegu on. Lihtsalt vaist ütles, et teda võib usaldada. Mõne aja möödudes, hakkasin talle järjest enam andma ülesandeid, kus ta midagi tegema pidi. Sisuliselt oli asja mõte järjest enam piigale näidata välja usaldust tema suhtes ning nõnda aina enam neiu tähelepanu pälvida. Kõik läks plaanipäraselt. Täpselt nagu kõikide teiste asjadega. Minu eneseusk kasvas kõrgustesse, lihtsalt kõik sujus kuidagi ootamatult kergelt.

      Veidi hiljem tegin talle lõõpides ettepaneku, minna koos ühele peagi tulevale kontserdile. Minu suurimaks imestuseks haaraski neiu lõngaotsast ning üllatus-üllatus, kontserdile me koos läksimegi. Tegelikult ei läinud, vaid saime seal kokku. Tegu oli vabaõhuüritusega. Vist mingi valimiseelne muusikaüritus või midagi taolist. Igatahes istusime suhteliselt tagareas, ajasime veidi juttu maast ja taevast ning kuulasime head muusikat. Laval olid järjest erinevad folgibändid esinemas, mis meid mõlemaid köitsid. Ja mina, vana känd, arvasin, et olen ainus hull, kes folki naudib. Oma varasema tegevuse tagajärjel, tundsin peaaegu kõikide bändide liikmeid. Nii juhtuski, et mõni tundis mind laval olles ära ning tervitas laulude vahele üht või teist lugu rääkides. Haarasin esimest korda neiul käest ning tirisin ta lava juurde. Pärast järjekordse bändi lavalt alla tulekut, tutvustasin oma kaaslast bändi liikmetele. Mõned minutid sai vahetatud soojemaid sõnu ja seejärel otsustasime sellest kohast eemale minna. Kell näitas päeva eelviimase tunni esimesi minuteid. Mul oli kõht tühjaks läinud ning tahtsin minna koju vaaritama. Kutsusin ka oma kaaslast enda juurde.

      Edasine oli midagi müstilist. Ilmselt meist kumbki ei olnud võimeline panustama mõtlemisele ning lihtsalt lasime kõigel minna nii, kuidas parasjagu sel hetkel kõik minna tahtis. Igatahes neiu keeldus. Kuidas ta ikka oma ülemuse juurde nõnda tuleb. Siis läksime vanalinnas mingisugusesse söögikohta. Mina ei tellinud midagi, kuna olin otsustanud, et veidi aja pärast teen juba ise midagi head ja maitsvat närimist. Neiu tellis endale ühe kahtlase väljanägemisega kartuli, mis oli suur nagu sangpomm ja seest kõikvõimaliku põnevaga täidetud. Nägi ahvatlev välja. Neiu suutis sellest suurest kartulist ära süüa heal juhul veerandi, kui väitis, et kõht on täis ja tema enam ei jaksa süüa. Kella vaadates, hakkas tal ka koju kiire.

      Kartul pakiti talle kaasa. Jalutasime veidi kiirendatud sammul bussipeatuse poole, kui täiesti ootamatult hakkasime rääkima kõiksugusest köögitehnikast. Millest selline teema valik? Tont seda teab, ju pidi nii minema.

      Bussi oodates hakkas ta kurtma, et tal on kodus vann, milles käia ei kõlba ja et peab isa juures end pesemas käima. Samuti oli probleemiks see, et ei saa kodus teed ega kohvi teha, kuna pole majapidamises ei veekeetjat ega kohviaparaati. Ma jäin hetkeks mõtlema, et kas ma olen tõesti nii kehv ülemus ja maksan nii vähe palka, et ta ei suuda endale mingit sajakroonist veekeetjat osta? Ise just ennist mõtlesin, et see neiu on põhjendamatult lihtsalt üle makstud, aga näe, mis välja tuli. Äkki peaks talle firma poolt hoopis veekeetja kinkima? Samas, see oleks selline labane liigutus. Liiatigi veel teda häbistav. Ootamatult tabasin end ikka veel võõra naise heaolule mõtlemas.

      Buss