Üksinda paaris. Fil

meeleolu üleval hoida. Nüüd juba teist päeva lihtsalt istub tugitoolis, läpakas süles ja arvab, et on äge."

      Keset kõikide ajude hullumeelset raginat, mida ilmselt isegi naabrid tajusid, otsustas Paul teha suhteliselt ootamatu liigutuse. Ta pani oma sülearvuti laua peale ja sulges selle. Vaatas seejärel hetkeks rahulolevalt kokku sulandunud noorte poole ning tõusis püsti. Paul liikus köögi poole, viskas pilgu pliidile, avas ahjuukse, pani selle uuesti kinni ning läks esikusse ja sealt vetsu. Veidi aega hiljem ta siiski naases, siis vaatas korraks külmkappi ja jäi selle juurde mõtlikult seisma.

      „Teeks süüa või mis," lendasid sõnad üsna vaikselt üle Pauli huulte. Järgnev aeg möödus taaskord vaikuses. Niivõrd-kuivõrd seda üldse avatud köögiga korteris olla saab, kui keegi süüa teeb. Igatahes oli noormees otsustanud teha grillkana risottoga. Söögitegemise ajal, kui tekkisid pausid, mil midagi tarka peale ootamise teha ei olnud, toetas Paul oma küünarnukid aknalauale ning jäi mõtlikult aknast välja vaatama. Seda iga kord, lausa lolli järjekindlusega. Bianca oli samuti vahepeal magama jäänud. Tema pea oli vajunud veidi varem kustunud Reinu pea vastu, kes endiselt, pooleldi neiu süles olles, lapselikult rahuloleval ilmel magas.

      Mõlemad ärkasid üles paar tundi hiljem Indreku nutu peale. Lapsel sai lõunauinak otsa ning nälg hakkas näpistama. Ilmselt tingis nii ärkamise kui ka tühja kõhu tunde ahjust tulev meeldiv aroom, mis isegi eelnevalt ennast täissöönud inimesel ilanäärmed tööle paneks.

      Suhteliselt kiiresti suutis Bianca last rahustada. Uue rahumeelse vaikusehetke tekke auks, võttis Paul ahjust välja suure panni, kus ilutses imeilus, kergelt pruunistunud kana. Ka risotto oli juba valmis ning eraldi suuremat sorti kaussi välja tõstetud. Kõik peale Pauli istusid söögilaua taha, et valminud toidul hea maitsta lasta. Paul aga vajus tagasi tugitooli ning püüdis süveneda oma töistesse tegemistesse. Küsimuse peale, kas Paul ise ei söögi, vastas noormees suunurgast naeratades, et pole oma päevaportsu veel välja teeninud.

      Nagu lõhna peale, tulid ka Silja ja Peeter täpselt söömise ajaks tagasi. Tegelikult said nad lihtsalt öösel vajakajäänud unenormi täis magatud ning pärast põgusaid ringutusharjutusi otsustasid tagasi Bianca juurde tulla, et viimane ei peaks väga kaua sisuliselt ikkagi võhivõõraste inimestega olema.

      Silja nägi, et Paul ei söö, seejärel uuris esmajärjekorras, kas ta on juba oma toitumisega ühele poole saanud. Saades sellele eitava vastuse, läks ta pikemalt mõtlemata pliidi juurde ning tõstis sealt eelnevalt haaratud taldrikule mehise portsu riisi ning kanaliha ja pani selle sõna otseses mõttes Pauli süles oleva arvuti peale. Viimane ei suutnud suust muud peale sooja õhu ja kohmetunud tänusõnade välja lasta. Veidi aega tagasi olnud olematu söögiisu tuli kiiremas korras kustutada. Nähes, et Paul enam vastu ei punni, liikus Silja söögilaua juurde tagasi ning hakkas viimasena sööma.

      Pärast rahulikku söömaaega, mille muutis värvikamaks see, kuidas väike Indrek toiduga mängis, läks kõik vanaviisi edasi. Bianca ja Silja mängisid Indrekuga, Rein vaatas seda pealt, püüdes ise ka kuidagi seltskonda sobida. Peeter ja Paul istusid kumbki oma arvuti taga ja arutlesid IT- temaatikal. Progressiks võib nimetada asjaolu, et mõlemad mehed suhtlesid, millega seni neil ohtralt probleeme oli. Aeg veeres omasoodu. Vahepeal pandi telekas mängima, seejärel jälle kinni. Siis püüti plaatidelt sobivaimat muusikat leida, aga sedagi tulutult. Õhtu saabudes hakkas aga pisipõnn vaikselt väsima ning tegelema endale omaste lollustega. Rein ei olnud ka kade poiss ning asus Indrekule kõikvõimalikke lollusi juurde õpetama.

      Kui Indrek lõpuks rampväsinuna magama jäi, siis otsustati üheskoos hakata kaarte mängima ja ühtlasi ka omale kergemas koguses meelemürki alkoholi näol sisse kallama. Mängiti suhteliselt kaua, kuigi ega see mäng seal küll oluline ei olnud. Palju enam emotsioone ja tegevust pakkus sõbralik lõõpimine ja lõpuks ometi tekkinud ühtsustunne. Kõik viis olid kõhuli põrandal maas. Ainus põhjus püsti tõusmiseks, oli tühjaks saanud klaasi täitmine.

      Lõbusas meeleolus ja kohati ülemeelikut juttu ajades, otsustati üksmeelselt pikk õhtu lõppenuks kuulutada. Väsimus tappis kõiki. Veel mõnda aega tagasi tajutavast energiast ei olnud alles enam midagi. Seda kohe mitte kellelgi. Selline rammestumine sai alguse tegelikult Siljast, kes ühel hetkel suhteliselt ootamatult lihtsalt püsti kargas, Peetri käest kinni haaras ning seejärel teda püsti tirima asus. Veidi hiljem olidki noored kadunud. Ka Bianca oli kustumise äärel ning hoidis jõuga silmalaugusid lahti. Seepärast otsustaski ta tagumiste tubade hämarustesse kaduda, et silm looja lasta. Nüüdseks oli ka Paul, kel eelmine öö vahele jäi, väsinud. Reinul oli küll energiat veel veidi, kuid üksi üleval olemine ei tundunud just kõige ahvatlevam tegevus. Seepärast otsustas temagi voodi poole hiilida, et end puhaste linade vahele ära peita.

      Hommik oli igav ja üksluine. Pärast ärkamist söödi üheskoos Bianca valmistatud makra-salatit ning joodi hommikukohvi. Tõsi, kohvi joomiseni jõudis vaid Paul. Rein ja Bianca lihtsalt kumbki kohvi ei joo. Seega nemad jäid mahla peale. Pärast lühiajalist kõhutäitmist istuti veel veidi aega niisama ja lobiseti, kuid õige pea hakati end ka sättima. Rein, kes sai enne Pauli omale vajaliku välja mineku varustuse selga ja jalga aetud, nõudis head aega kallit. Seda saades, keeldus noormees aga neiust lahti laskmast. Eks lopsakate rindade vastu naaldumine meeldib igale meesterahvale. Igatahes pikale veninud kallistus kulmineerus kerge põsemusiga, mispeale õnnestus Biancal partnerit vahetada. Paul võttis vaid hetkeks ühe käega Biancal ümbert kinni ning tegi kohe siis minekut. Bianca läks veel akna peale vaatama, kuidas noormehed autosse istusid ja ära sõitsid.

      „See oli ikka huvitav kohtumine! Kaks sõpra, kellel tundus nii palju ühist olevat, on tegelikult indiviididena täiesti erinevad inimesed. Omamoodi toredad on nad mõlemad. Esmapilgul tundus nagu Rein oleks selline pealiskaudne ja kõiki asju lihtsakoeliselt võttev, samas Paul vähese jutuga süvitsi mõtleja, kelle jaoks ka kõige pisem detail omab enneolematut tähtsust," vajus Bianca mõttesse.

      Ta püüdis veel enda sisemuses aru saada, kas noormehed vastasid ta ootustele, kuid kuna ta ei suutnud oma mälusopist kuidagi välja meelitada eelnevaid ootusi, siis see võrdlus jäigi tegemata. Küll aga sai selgeks, et neiu tutvusringkonda on siginenud kaks uut tuttavat.

      Äratuskell

      Pärast külaskäiku veeres kõikide elu vanaviisi. Ka suhtlus piljardisaalis oli sarnane eelnevale, nagu mitte midagi ei oleks vahepeal toimunud. Ega inimeste omavaheline kohtumine ei peagi alati nende suhtlust, võrreldes eelnevaga, muutma. Ometi tavaliselt mõjutavad sellised tegurid küllaltki tugevalt kõikvõimalikke suhteid ja suhtumisi.

      Paul lisas Bianca endale MSN-i. Reinul oli neiu juba pikemat aega seal olnud, kuid erilist suhtlemist nende vahel siiski ei toimunud. Viisakusest ja kergest huvist uue tuttava vastu, hakkas Paul päev-päevalt aina enam Biancaga suhtlema. Nad vahetasid ka telefoninumbrid, et teineteisele sõnumeid saata või helistada. Bianca võttis kõike toimuvat külma rahuga. Tema hingeseisund oli veendunud, et ühtegi meest lähitulevikus tema ellu ei tule. Samas suhelda erinevate huvitavate inimestega on siiski üllatavalt tore.

      Paar päeva pärast kohtumist, tekkis Paulil kiusatus veidikene flirtida. Peamiseks motiiviks oli kombata piire, kuhu maani kellegagi minna annab. Piljardisaalis jutustades hakkas noormees aina enam neiust huvituma, pärides kõikvõimalikke isiklikke, aga ka täiesti ebaolulisi asju. Enne magama minekut tegi ta veel neiule ettepaneku, et viimane helistaks hommikul ja ajaks üles. Kokku sai lepitud ka kindel kellaaeg.

      Bianca, kes üldiselt tagasihoidlik ja sõnaaher piiga, oli endalegi ootamatult kõigega päri. Tema tööpäev algas ju niikuinii poole öö ajal, millest tingituna äratuskell heliseb tavaliselt kusagil poole kuue paiku. Asi see siis mitu tundi hiljem mõneminutiline kõne teha, et kedagi üles ajada. Paul seevastu, kes töötab vabakutselise näitlejana, ei olnud üldsegi valmis selliseks meeldivaks üllatuseks. Ta oli täiesti kindel, et neiu lubadus hommikul helistada oli rohkem üle huulte lipsanud kergemeelselt, niisiis täitmisele see ei kuulunud. Seekord noormees siiski oli sunnitud tunnistama oma eksimust. Bianca helistas täpselt pool kümme, nagu kokku oli lepitud:

      „Tõuse ja sära!" olid esimesed sõnad, mis unise noormehe kõrvu kostusid. Pauli üllatus oli aga niivõrd suur, et viimane muutus üsnagi kohmetuks. Midagi segast vastu pomisedes, püüdis