Külm maa. Ann Cleeves

oli Willow esimene inimene, kellele ta pärast James Grieve’iga rääkimist helistas. Kõnele vastates tundus ta hääl kauge ja pisut tüdinud.

      „Reeves kuuleb. Raskete kuritegude osakond.”

      „Tere, Willow, siin Jimmy Perez.”

      Järgnes paus. Perez ei teadnud, mida sellest arvata. Kas tal oli hea meel Perezi häält kuulda? Või ärritas see teda?

      „Tere, Jimmy, millega ma sind aidata saan?” Kollegiaalselt sõbralikult, kuid väga professionaalselt.

      Perez selgitas olukorda. „Oletasime, et see oli õnnetu surm. Miski ei osutanud esialgu muule, ehkki ma oleksin võib-olla pidanud märkama roosatähne.”

      „Sa oled uurija, mitte teadlane, ja ma kahtlen, kas ka professor ise oleks neis tingimustes paremini hakkama saanud.”

      Perez tundis, et naeratab. Willow’l õnnestus alati tema enesehinnangut tõsta. „Nüüd on asjalugu sulle teada. Mõtlesin, et ehk võtad selle juhtumi vanemuurijana üle. Kui sa pole millegi tähtsaga seotud.”

      Taas paus. Perez küsis endalt, ega ta midagi valesti ei öelnud; võib-olla pidanuks esitama ametlikumat laadi taotluse või selgelt mõista andma, et ta hindab kõrgelt nii Willow’ asjatundlikkust kui Shetlandi head tundmist. Ta poleks mingil juhul tahtnud Willow’d solvata. Nüüd ootas ta hinge kinni pidades, taibates ühtlasi, kui väga ta soovib, et Willow Reeves oleks tema juures Shetlandil. Ta ei suutnud ette kujutada, et teostaks seda uurimist koos mõne teise politseinikuga.

      „Sa ainult püüa mind takistada, Jimmy Perez.” Korraga kõlas Willow’ hääl nagu lapsel, kes on saanud koolist vaba päeva. „Ma tulen esimese lennukiga, mis põhja sõidab.”

      „Ei!” ütles Perez kiiruga, et jõuda enne, kui teine toru ära paneb. „Oota homseni. Selleks ajaks peaks vähemalt üks Sumburghist põhja suunduva maantee sõidurada olema vabaks tehtud. Praegu tulevad kõik lennud Scatstasse ja seal on kohutavad hilinemised. Kui sa tahad juhtumiga tegelema hakata, siis me pole siiani ohvrit tuvastanud. Majas leidus kiri kellelegi Alisile. A-L-I-S. Ebatavaline nimi. Ilmselt lühendatud. Võib-olla saad oma inimesed praamifirma ja lennukompanii juurde saata, et nad uuriks, kas see klapib mõne reisijaga. Oleks suurepärane, kui saaksime tema perekonnanime. Eeldan, et ta on võõras ja tulnud siia võrdlemisi hiljuti. Kõik mu alluvad siin on seotud katastroofi tagajärgedega. Osa inimesi on ikka veel ära lõigatud. Elektrit pole. Ja selline uurimine võtab aega.”

      Perez taipas, et see kõlas nagu vabanduse otsimine enda tegevusetusele. Taas mõtles ta, kas on üle piiri läinud. Polnud tema asi öelda kõrgemas auastmes politseinikule Invernessis, mida teha.

      „Muidugi, Jimmy. Panen paar oma meeskonna liiget sellega tegelema. On veel midagi, mis sa tahad, et ma teeksin, kuni ma siin peakorteris oma aega surnuks löön?”

      Perez mõistis, et Willow õrritab teda.

      „Saaksid ehk küsida, kas Vicki Hewittil oleks võimalik sinuga kaasa tulla? See sündmuskoht on üks õudusunenägu. Maalihe sõitis otse läbi maja ja siis tuli kohale tuua rasketehnika, et kaevata maja juurde teerada ning tühjendada suurem osa siseruumidest. Ja sajab siiani. Aga ma tahaksin, et tema koha üle vaataks. Maja seestpoolt ja siis selle rämpsu, mille pidas kinni kiviaed seal, kust me laiba leidsime.”

      „Jimmy, kas sa saad e-kirjaga mulle fotod saata?” Nüüd oli ta juba töörežiimil. Tõhus. Energiast pakatav. „Ja kõik, mis sul veel on.”

      „Pane omale homseks esimese Sumburghi lennuki peale koht kinni,” ütles Perez. „Ma tulen sulle lennujaama vastu.”

      „Ma võtan kaasa ühe Uisti linnaseviski, mis sulle maitseb.” Ta vaikis hetke. „Kas on veel midagi, mis ma sulle tsiviliseeritud maailmast tuua võin?”

      Perez oleks peaaegu midagi nõretavat öelnud. Too ennast – sellest on mulle küll. Kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. „Neh,” ütles ta, „paluks ilmamuutust. Enne kui ta terve saare minema uhub.”

      7. peatükk

      Perez helistas parajasti siis, kui Sandy oma autot Brae Coopi kõrvale parkis. Üle tee asus kool ja lastel oli keskhommikune vahetund; hõredast vihmast hoolimata olid nad kooliõuel, ajasid üksteist taga ja kisasid. Hullem vihm oli üle ja Sandyle meenutasid nad pika talve järel valla pääsenud vasikaid – lustakaid ja pisut peast segi.

      „See naine ei surnud õnnetusjuhtumi läbi,” ütles Perez. „Maalihke ajaks oli ta juba surnud. James Grieve tegi kindlaks, et see oli mõrv.”

      Sandyl kulus natuke aega uudise seedimiseks. „Aga tapja ei võinud maalihkest ju teada.”

      „Muidugi mitte.” Sandy sai aru, et Perez kasutab oma kannatlikku häält. Tähtsamad isikud, kes Sandyt hästi tundsid, olid tema puhul kasutanud sama hääletooni sestpeale, kui ta poisike oli. Mitte et ta oleks rumal olnud, kuid nad mõistsid, et talle tuleb jätta aega asjad läbi mõelda. „Võib-olla kavatses mõrvar laibast vabaneda, kuid maalihe segas vahele. Või siis jäeti tapetu Taini – paistab, et seal ei käinud regulaarselt külastajaid ja mõrvar võinuks surnukeha avastamise ajaks Shetlandist kaugel olla. Me ei tea kindlalt sedagi, kas ta tapeti majas.” Perez pidas vahet. „Aga nüüd on tegemist mõrvajuurdlusega, Sandy. Ohvri identifitseerimisega on seega veel suurem rutt. Nii et tegutse põhjalikult ja ära lepi iga prahiga, mida ärijuht sulle pakub. Tule tagasi ja too mulle nimi.”

      Nii et ei mingit survet.

      Koolikell helises, kui Sandy autost välja astus, ja lapsed jooksid sisse tagasi. Pood oli suur ja kaupa täis. See teenindas tervet peasaare põhjaosa. Tee äärde oli ehitatud uus suur hotell naftameeste jaoks ja Sandy oletas, et seegi tuleb ärile kasuks. Riiulite vahel kõndis paar naist ja kassas seisis noor mees, selja taga riiul kallimate veinide ning kangete jookidega. Ta luges leti varjus ajakirja ja nägi välja nagu inimene, kes loendab minuteid oodates, millal töökaaslane ta lõunaks välja vahetab. Sandyle ta tuttav ei olnud.

      „Kus on ärijuht?”

      Poiss tõstis pilgu. Ta nina oli ohtratest vistrikest moonutatud. Korraga näis ta maailma vastu rohkem huvi tundvat. „Kas sa oled politseist? Colin ütles, et sealt tullakse.”

      „Colin?”

      „Ärijuht. Colin Sandford.”

      Seda nime Sandy teadis. Ta oli koos Coliniga mõne hooaja viiemehe-jalgpalli mänginud, kuni töö seda segama hakkas või siis hakkas õhtune väljaminek üle jõu käima.

      „Saan ma temaga rääkida?”

      Poiss vajutas nuppu ja ütles mikrofoni: „Personali teade. Härra Stanfordi palutakse kassade juurde.” Sõnum kajas läbi kaupluse ja kassiiriabi lõi näost särama. Oma hääle kuulmine oli talle suurim elamus terve tööpäeva jooksul.

      Sandy juhatati kappi, mis oli ülendatud Colini kabinetiks. Selle uksel oli tema nimi ja laua all hunnikute viisi tualettpaberit.

      „Kas sa leidsid 12. veebruarist selle kaardimakse? Meie teada pidi see olema keskpäeval, kuid mu ülemus tahtis, et sa vaataksid kindluse mõttes läbi ka tund aega enne ja pärast seda.” Colin polnud Sandyle kunagi meeldinud. Ta kuulus nende inglaste hulka, kes pidasid end saarerahvast ülemaks ja rääkisid pikalt-laialt, millest kõigest nad Shetlandil viibides ilma jäävad. Ta elukaaslane oli tulnud Sullom Voesse tööle ja Colin tuli koos temaga. Lõunas oli ta töötanud kiiskavas autode müügisalongis ja tal õnnestus tavaliselt sokutada vestlusse fakt, et ta valiti kolm aastat järjest aasta müügimeheks. Ja et tal on firma Beamer.

      „Ma vaatasin,” naeratas Colin tehtult. Tal oli samasugune ilme kui Clickimini vabaajakeskuses pärast iga värava löömist, kui ta ennast ringi keerutas, nagu ootaks olematult publikult aplausi. „Ainus kaardimakse nende kahe tunni jooksul oli liittellimuse eest.” Ta vaikis ja kui Sandy pidi juba uue küsimuse esitama, lisas: „Ükski kunde šampanjat ei ostnud. See pidi olema sularahamakse.”

      „Kas sa olid sel päeval tööl?”

      „Jah, aga ma ei olnud kogu aeg müügisaalis.”

      Vaid