Külm maa. Ann Cleeves

ja paberi ning pani ta laua taha istuma. „Kuidas ma sind aidata saan, Jimmy?”

      „Me püüame kindlaks teha selle naise isikut, kes elas Taini majas ja sai maalihkes surma. Sa helistasid ja teatasid, et oled teda võib-olla näinud.”

      „Jah.” Jane oli enne oma rühmatundi minekut Shetlandi Raadiost isikukirjeldust kuulnud ja impulsiivselt politseijaoskonda helistanud. Kõne ajal tuli Kevin kööki ja kui Jane kohatud naist kirjeldas, kortsutas mees kulmu.

      „Ma olin Jimmyga eile Tainis,” ütles ta.

      „Sa ei öelnud mulle midagi!” See tundus nii erakordse asjana – näha surnud naist, kelle mudavoog on maha jätnud nagu randa uhutud puunoti. Jane’ile tundus uskumatu, et Kevin talle ei rääkinud.

      „Ma läksin enne minema, kui Jimmy ta leidis,” jätkas Kevin. „Ma ei teadnud temast midagi, enne kui kiirabi kohale jõudis. Ma aitasin neile teed teha. Ja muide, see ei ole midagi, mida tahaks mäletada.” Tagasi mõeldes tundus Jane’ile, et nende eileõhtune tüli oli alanudki sellest, et Kevini peas keerles surnud naise pilt, mida ta hoidis enda teada, nagu oleks see midagi sellist, mida ta ei suuda jagada.

      Nüüd nägi ta, et Jimmy Perez ootab, et ta kirjeldaks oma kohtumist võõra naisega, ning Jane püüdis seda üksikasjaliselt meelde tuletada. „See juhtus Braes,” ütles ta. „Ma olin seal ja ajasin Ingirid Eunsoniga juttu. Mul on lootus, et ta saab mind sel aastal äriasjus aidata. Neil on ka paar kasvuhoonet. Võib-olla on tal võimalik mulle midagi kasvatada. Mul hakkab pind otsa saama.”

      Jimmy noogutas. „Kuidas äri läheb?”

      „Väga hästi!” Kui poisid koolis hakkasid käima, rajas Jane talusse omaenda ettevõtte. Ta kasvatas kilehooneis maitsetaimi, köögivilja ja salateid ning vaevalise alguse järel äri õitses. Ta varustas enamikku Shetlandi hotelle ja restorane ning talle oli tehtud ettepanekuid vedada oma tooteid ka Šotimaale ja kaugemalegi. Nüüd seisis tal majale kõige lähemal maatükil kolm hiiglaslikku kaarkatusega kasvuhoonet. Ta oli otsinud neile võimalikult tuulevarjulise koha, kuid sellegipoolest tuli Kevinil praegusel aastaajal aidata tal need katta maasse kinnitatud kalavõrkudega, et tuul kasvuhooneid minema ei puhuks.

      Jane jätkas oma juttu. „Pidasin Coopi poe juures kinni, et lõuna söögiks paar asja osta, kui nägin seda surnud naist. Ma olen kindel, et see oli tema. Ta ostis šampanjat.” Ta märkas ikka veel, millist alkoholi inimesed ostavad. See ei kadunud temast. Ta pidas vahet, sest talle torkas midagi pähe. „Kui ta elas Tainis, miks ta pidi sõitma siis põhja Braesse, et poes käia? Lerwickis on valik suurem ja see oleks talle palju lähemal olnud.”

      „Kas sa oskad teda kirjeldada?” küsis Perez vaikselt. Cassie teises lauaotsas ei paistnud tema sõnu kuulvat.

      „Väga tõmmu ja eksootiline,” vastas Jane, „ilusate mustade juustega.”

      „Kui vana?” küsis Perez kohvilt pilku tõstes.

      „Mitte noor. Võib-olla hilistes kolmekümnendates. Hästi säilinud neljakümnene? Juustes halli ei olnud, aga tänapäeval ei tähenda see midagi, tänapäeval saab värvi pudelist.”

      „Kas sa teda rääkimas kuulsid? Oleks väga hea, kui meil oleks aimu tema aktsendist.”

      Taas püüdis Jane ennast kujutleda tagasi Brae poodi. Seal oli palju rahvast, töötas kaks kassat. Ta seisis järjekorras ühe naise taga ja kiikas silmanurgast teist järjekorda, sest naine tekitas temas uudishimu. „Mitte Shetlandilt,” ütles ta lõpuks. Naine ei suhelnud kassas istunud noormehega pikalt, kuid šampanja kohta midagi räägiti. Poiss küsis, kas ta tähistab midagi.

      „Inglanna siis?”

      „Võib-olla. Ta murrak ei olnud tugev, aga ma ütleks, et lõunast.” Jane tegi pausi. „Aga ma ei saa siin midagi vanduda. Ta ütles vaid mõne sõna ja seal oli ümberringi palju lärmi. Ta võis pärineda mistahes maailma otsast.” Korrates peaaegu sõna-sõnalt Sandy eelmise õhtu kommentaarifoto kohta.

      „Kas ta maksis sularahas või kaardiga?” küsis Perez vaoshoitud häälel, kuid Jane sai aru, et küsimus on oluline.

      Ta raputas pead. „Anna andeks. Maksin samal ajal ise. Ei märganud.”

      „Kas sa panid tähele, kuhu ta pärast poest lahkumist läks?”

      Jane mängis sündmused mõttes veel kord läbi. Hommik otsa oli tibutanud, aga siis tuli äkiline paduvihmahoog. Tema seisis poe uksel, lootes, et see läheb üle. Ta oli poodi tulnud üksnes parkimisplatsilt, aga kui ta nüüd auto juurde tagasi jookseks, saaks ta läbimärjaks. Kas tõmmu naine ootas sealsamas?

      „Auto ootas teda.” Ta nägi seda täiesti selgelt: auto sõitis peaaegu poe ukse ette, tõmmu daam puges viisakalt teiste ootajate vahelt läbi, jooksis läbi vihmavalingu ja istus autosse.

      „Roolis oli keegi teine?” Perez oli hakanud märkmeid tegema. Ta tõstis pilgu.

      „Jajaa, ta läks kaassõitjauksest. Me teised tundsime kadedust. Teadsime, et saame märjaks, isegi kui läheksime parklasse jooksuga.”

      „Kas sa juhti üldse nägid?”

      Jane raputas pead. „Ta jäi meist eemale. Sõitis ette nii, et kaassõitjauks jäi poe poole.”

      „Aga sa usud, et tegemist oli mehega?”

      „Ma ei ole kindel,” vastas Jane. „Võib-olla lihtsalt oletasin. Šampanja tõttu. Sest valentinipäev oli tulemas.”

      Jimmy Perez naeratas, andmaks märku, et ta mõistab, mida naine mõtles. „Kas sa auto kohta oskad midagi öelda?” Ta pani pastaka käest ja koondas kogu tähelepanu Jane’ile.

      Too sulges hetkeks silmad, proovides mälupilti kinni püüda. „Tume,” kostis ta. „Keskmise suurusega pereauto. Aga vihma sadas nii hirmsasti, Jimmy, ja valgus oli nii vilets, et kõik värvid kiskusid tuhmiks. Ja marki ma sulle öelda ei oska. Mind autod ei huvita. Ma ei jõudnud numbrimärgi peale mõtlemagi hakata.”

      „Ma ei lootnudki seda,” lausus Perez laialt naeratades, kuid Jane sai aru, et ta on pettunud.

      „Sellel oli tagumise kapoti peal Shetlandi lipp!” kargas Jane’ile korraga meelde. „Valge rist sinisel põhjal, poest langes sellele valgus peale ja see oleks nagu hämaruses helendanud. Ja mina mõtlesin, et näe kui veider, sest ma olin järeldusele jõudnud, et see naine ei ole kohalik.”

      Talle tasuti naeratusega, mis Perezi näol äkki särama lõi. Jane mäletas Jimmyt sageli niimoodi naeratavat, kui Fran veel elus oli. Justkui oleks see kunstnikuhing andnud talle loa olla veidi tohm. Viimasel ajal oli ta aga muutunud taas tõsiseks ja asjalikuks.

      „Kas sa teda siin kunagi ei näinud?” küsis Perez pilku tõstes. „Sa olid tema lähim naaber. Võib-olla märkasid sama autot maja juures?”

      „Ei,” vastas Jane. „Mitte autot. Ja ega siit Taini õieti ei näe. Ta on seal mäenõlva lohus ja puude taga.” Ta vakatas ja püüdis meenutada. „Ma nägin ükskord seal valgust. Käisin rannal jalutamas ja tagasiteel lõikasin sealtkaudu.”

      „Kunas see juhtus?”

      „Umbes kuu aega tagasi. Hogmanay1 ja Up Helly Aa vahel.” Ta kirjeldas olukorda. Kell oli olnud umbes neli ja väljas oli juba pime. Jane kiirustas koju, sest samal õhtul oli grupi kokkusaamine ja ta tahtis tee keema panna, et jõuaks veel õigeks ajaks Lerwickisse. Siis märkas ta majakese aknast tulevat valgust. Tal oli hea meel, et see talle teed valgustas, aga ühtlasi tundis ta ennast halvasti, sest ta kõndis ju läbi kellegi teise aia.

      „Kas sa aknast kedagi nägid?”

      „Jah.” Ta oli akna alt kiiruga läbi läinud, et sees toimetavale inimesele mitte silma jääda. „Üht naist.”

      „Kas see võis olla sama naine, keda sa Braes nägid?”

      Jane noogutas. „Tal olid kindlasti tumedad juuksed. Pikad ja tumedad. Ma nägin ainult ta selga, mitte nägu.” Ta tahtis nagu jätkata, kuid tegelikult ei olnud enam midagi lisada.

      „Sellest

1

Šoti vana-aastaõhtu.