Eelmäng haigustele. Riina Raudsik

ligi kolme meetri kõrgusele lakke lennanud.

      Kiirabiarstidena töötasime kolm aastat, kuni 1981. aastani, aga aktiivset tööd haiglas alustasime entusiasmist juba 1980, sest palgalist kohta kohe polnud. Minu mälu järgi ei vormistatudki meid Tallinna Kiirabihaiglas alguses tööle anestesioloogidena, vaid hoopis neuroloogidena – neil oli hetkel veel täitmata kohti.

      Dr Tamara Raudsik 1958. aastal

      Vanaema Vilhelmine Marnevski, Kaarel ja mina

      4. kursuse üliõpilasena alustasin 1975. aastal tööd Tartu Kliinilise Haigla veresoontekirurgia osakonnas medõena

      1980. aasta aprillis koos legendaarse kiirabijuhi Rein Nõukasega Tallinna Kiirabihaigla kiirabijaamas

      1982. Anestesioloogid Marje Mikk ja Riina Raudsik

      1982. Südameoperatsioonilt saabunud patsiendi juures valves

      1981. Tiia Kelder

      Karin Kond õdede kutsekvalifikatsiooni võistlustel

      Esimene rida vasakult: Oivo Rein, Anton Kivik, Karin Kond, Ülle ja Ats Planken

      teine rida: Marje Mikk, Sirje Palm, Juta Kägo

      kolmas rida: Koit Kägo, Niina Koivonen, Irina Urmaker ja Nadežda Zimina (Doronina)

      Oivo Rein, Marje Mikk, Ülle Planken, Sirje Palm, Koit Kägo

      Dr Jüri Gross ning õed Kristiina Kurvits ja Elvi Matt

      Anestesioloog dr Jüri Samarütel koos kolleegidega Tartu Kliinilises Haiglas 1977. aastal

      Dr Toomas Sulling

      1984. aastal intensiivravi osakonnas

      Operatsioonil: vasakul ees Margus Alver, taga Ants Paapstel, paremal Tiit Meren ja operatsiooniõed

      Enamik meie arste, kirurge ja anestesiolooge olid Tartu ülikooli nimekirjas teadlastena ja seetõttu lausa kohustatud näitama teaduslikku produktsiooni. Materjali teaduslikuks tööks vedeles ümberringi lademes, kuid inimestel, kes töötasid iga päev praktilise arstina, oli raske siduda oma elu teadusliku tööga. Kahjuks soosis sellist pinget valitsev riigikord, arstidele polnud haiglas piisavalt ametikohti ja tuli kombineerida, et üldse tööd teha.

      Selline suur koormus hävitas palju andekaid arste. Kaheksast arstist, kes alustasid, on tänaseks kuus surnud ja nad kõik surid parimas tööeas, noorena. Võib tõesti öelda, et nad andsid endast kõik, et nii praktikute kui teoreetikutena edendada koronaarkirurgiat ja kardioloogia invasiivset suunda.

      Kui 1980. aastal algasid Tallinna Kiirabihaiglas südame-veresoonte ja suurte veresoonte operatsioonid, jagunes kardioreanimatsiooni osakond kaheks pooleks: ühel pool südameoperatsioonijärgsed patsiendid, keda valvasid anestesioloogid, ja teisel pool ägedad kardioloogilised haiged, kes toodi sinna Tallinnast ja Tallinna ümbrusest, ja kus valvasid meie kardioloogid. Anestesioloogide ja kardioloogide koostöö oli sujuv ja meeldiv, sellest oli kasu mõlemale poolele. Kardioloogid õppisid anestesioloogide kõrvalt viima haige vajaduse korral juhitavale hingamisele, rajama veenitee tsentraalse veeni kaudu (siis kasutati seda moodust), kateteriseerima põit, punkteerima arterit, mõõtma tsentraalset venoosset rõhku, selgeks saadi elustamise võtted, kopsu aktiivse drenaaži ülesseadmine ja palju muud.