Eelmäng haigustele. Riina Raudsik

valve ei olnud raske, kuid me olime öö läbi haige voodi läheduses ja jälgisime, et temaga oleks kõik hästi. Silmad olid monitori jõllitamisest punased ja jalad valutasid voodi kõrval seismisest. Kell kolm öösel hakkas väsimus murdma, kuid tajusime pealinna arstide teravat pilku oma kuklas ja kogu meie meeskonnal ning seega tahtsime anda endast parima, et aidata kaasa teiste aastatepikkuse töö edukaks jätkamiseks Tallinnas. Esimese valvekorra ajal tundus vastutuskoorem eriti suurena.

      Samal ööl kutsus valvearst mind teise osakonda kirurgia intensiivravi palatisse. Ta oli selgelt irooniline ning rõhutas mitu korda, et „teie olete need kuulsad südamearstid Tartust“, eks te nüüd siis öelge, kuidas ma pean seda meespatsienti ravima, kellel süda peksab mis hirmus. Voodis lamas kahvatuvõitu noorem mees, kes oli võetud sisse maoverejooksuga, kuid teda ei saanud opereerida, sest ta süda töötas liiga kiiresti ja hemodünaamika oli ebastabiilne.

      Vaatasin haige üle, südamelöökide sagedus 119 korda minutis, arteriaalne vererõhk 110/70 mmHg. Südametoonid olid tasased, regulaarsed ja kopsudes kuulatlusleid korras. Vaatasin ravilehte. Patsiendil oli eelmisest õhtust väljaheide must ja nõrkustunne. Veeni oli üle kantud ainult soolalahust, sisuliselt vett. Ütlesin, et patsient kaotab verd ja südame liiga kiire töö tuleb sellest, et organism püüab verd kiiremini kudedesse pumbata. Südametööd pärssivaid ravimeid pole mõtet kasutada, sest see oleks kompensatoorsete mehhanismide mahavõtmine. „Tehke talle vereülekanne ja asuge lõikust ette valmistama,” ütlesin.

      Valvearst vastas: „Mis te arvate, et ma ise ei saa aru, et tal verejooks on? Ma kannan ju talle kogu aeg lahust veeni ja pealegi on tal hemoglobiin täitsa korras!”

      Olukord muutus närviliseks. Püüdsin selgitada, et haige vajab vereülekannet ja verekaotuse likvideerimist, mitte südameravi ega füsioloogilise lahusega uputamist. „Ta kaotab täisverd ja sureb maha ka normaalse hemoglobiiniga,” ütlesin ärritunult. Ausalt öeldes läksime tülli ja mul oli paha tunne. Hommikuks oli haige opereeritud ja palatis tagasi. Ja muidugi… südametegevus normaalne, 72 korda minutis.

      Valvekorrad opereeritud südamehaigetega olid alati pingelised. Polnud ettekirjutusi või soovitusi, kuidas tegutseda. Kõik oli uus ja raske. Igas valves juhtus midagi, mis pani keha tarduma ja südame pekslema, aga andis loomulikult uusi kogemusi. Me tunnetasime vastutuse koormat, sest iga opereeritud haige puhul oli tegemist lisaks tema isiklikule tervisele ka kogu meie meeskonna ühise tulemusega, ja öösel jäi vastutus ju meie, anestesioloogide-reanimatoloogide kanda.

      Kui operatsioonid õnnestusid ja ka postoperatiivses palatis kulges kõik ootuspäraselt, siis tavaliselt kella kahe paiku öösel, kui paari tunni jooksul happe-aluse tasakaalu näitajad püsisid omahingamisel normis, sai patsiendid juhitavalt hingamiselt maha võtta. Esimesel operatsioonijärgsel ööl olid nad veel narkoosist uimased ja polnud selgelt orienteeritud, mistõttu oli väga tähtis neid pidevalt jälgida.

      Narkoosi all patsiendid saabusid palatisse meie valve ajal ning kui nad üles ärkasid, siis valvas juba teine arst, mistõttu polnud neil meie olemasolust aimugi. Sellest ajast hakkasin tähtsustama ja hindama anestesioloogide ja reanimatoloogide ametit, kuna nemad ei kuule paranenud haigete tänusõnu ega saa tunda sooja käepigistust-kallistust. Edaspidi, kardioloogina, viisin alati ka anestesioloogidele kommikarpe ja lilli, mida meie ühised patsiendid tänutäheks mulle olid kinkinud. Nii oli minu arvates õigem ja süda rahul.

      Neil aastail hoiti südameoperatsioonilt tulnud patsiente mitu päeva, isegi nädal intensiivravipalatis, enne kui viidi üldpalatisse. Tänapäeval on kõik mobiilsem, sest arenenud on tehnika, arstid on kogenud ja patsienti on võimalik ka üldosakonnas intensiivsemalt jälgida.

      Pärast operatsiooni on haige võimalikult kiire liikuma saamine kogu operatsiooni õnnestumise võtmeküsimus, muidugi ka tervise alus üldse. Operatsiooni tulemus on parem neil, kes on motiveeritud ja võimelised oma tahtejõudu mobiliseerima ning ei looda ainult arstide tegevusele.

      Kõik Sullingu meeskonna arstid-kirurgid olid välja kasvanud veresoontekirurgia erialalt, mistõttu Tallinnas levis kiiresti teadmine, et nüüd saab ka õnnetuses kaotatud käsi-jalgu uuesti otsa panna. Tõsi, niisuguseid õnnelikke õnnetusi juhtus, kuid mitte sageli.

      1981. aasta talvest meenub üks väljakutse loomaaeda. Kihutasime tulede vilkudes ja sireenide huilates Lasnamäe veerul Mäekalda tänaval asuvasse Tallinna loomaaeda.

      Tiigripuuri ees lamas noormees, kes oli teadvusel ja kellel oli käelaba otsast rebitud. Veri oli valu ja ehmatuse tõttu kinni jäänud ja verekaotus polnud väga suur, kuid noormees hakkas šokki minema, käed-jalad olid külmad, pulss vaevalt tuntav. Veeni tabamine oli raske, mistõttu punkteerisin morfiini süstimiseks reieveeni. Tõstsime noormehe raamil autosse ja hakkasime juba tagasisõiduks valmistuma, kui autoraadio hakkas kahisema ja dispetšer karjus paaniliselt, et me võtaksime noormehe käe kaasa, meil nüüd ju veresoonte kirurgid olemas.

      Vaatasin ringi ja nägin, et käelaba oli tiigri juures puuris, kes seda uudishimulikult nuusutas ja käpaga togis. Selle puurist väljaõngitsemine oleks võinud viia uue katastroofini, lisaks oli käsi juba liiga armetus seisundis. Helistasin dr Kaarel Tammele, kes kinnitas, et kärbunud kätt ei saa enam otsa panna. Tiiger jälgis meie lahkumist majesteetlikult oma trofee kõrval istudes.

      Pealtnägijate ütluste järgi oli noormees loomaaias ringi liikunud ja samal ajal alkoholi tarvitanud. Tiigripuuri juurde jõudes oli ta roninud üle ohutusbarjääri, torganud käe õllepudeliga läbi võre puuri ja hakanud kiisut sellega enda poole meelitama. Ilmselt oli alkohol igasuguse ohutunde ning reaktsioonikiiruse maha võtnud ja nii juhtuski õnnetus. Looma reaktsioonid on alati inimese omadest kiiremad.

      Noormeest opereerisid Uuno Linn ja Kaarel Tamm. Ta paranes hästi ja hiljem pandi talle käeprotees.

      See juhtum tekitas Eestis palju furoori. Helistati ajalehtedest ja raadiost. Mõned kuud hiljem saadeti loomaiast meile tiiger Arami foto, millele oli kirjutatud “Doktor, hoidke meie „laste” käsi!” ja allkiri „Lõvigrupi talitaja“.

      Meditsiin arenes pikkade sammudega. Milline ammendamatu infoväli oli selline haigete kontingent teadusega tegelejatele! Kasutusele võeti trombolüüs (trombi lahustamine) ja vajaduse korral erakorraline operatsioon, et umbunud veresoone alal tekkiv koekahjustus jääks võimalikult väikeseks. Muudatusi tehti ka haigla sisekorras.

      Hea kolleeg dr Rein Vahisalu meenutab: „Mingil ninakesel ülevalpool tekkis ulmeline plaan, omast ajast etteruttamine – alustada infarktihaige sihipärast käsitlemist juba tema kodus. Selleks tuli kiirabibrigaad mehitada kardioloogiga, sest siis jõudvat patsient veel lühema ajaga haiglasse! Reaalne elu aga pani asja paika ja kardioloog jäi ka edaspidi vaid haiglasse tegutsema. Ärksamad kiirabiarstid informeerisid kardioreanimatsiooni osakonna valvearsti saabuvast raskest haigest (mõnikord helistati isegi otse Siemensi osakonda sondeerijatele).

      Sageli kutsusime öösel valves olles trombolüüsi brigaadi lausa kodust välja. Alati tuldi tõrkumata, kes Žiguliga (nooremale põlvkonnale teadmiseks, et see on automark), kes ootas haigla transporti.

      Ühel hommikul kella viie paiku tuli sondeerija Jaan Eha pärast protseduuri arstide tuppa süüa nõudma. Läksime kööginurka. Anestesioloog Koit Kägo lõpetas just viimast lusikatäit hirsiputru ja peale köögilaual ringisilkava kahe tarakani seal muud söödavat ei olnud. Kapi läbivaatusel aga leidsime alumiselt riiulilt tühjade purkide taha peidetud saiapätsi. Rõõm oli suur!“

      Niisuguseid söögiga seonduvaid naljalugusid võib vist iga haiglas töötav inimene rääkida. Ka minul juhtus sarnane lugu. Olin valves koos õdede Tiia Keldri ja Karin Kondiga. Patsiendid magasid rahulikult ja osakonnas ei olnud ebastabiilseid haigeid. Jätsime palatite uksed lahti ja läksime söögiotsingule. Kõik oli otsas. Karin leidis köögikapist kaks muna ja pani need keema. Vastuvõtust tuli kutse värske infarktikahtlusega haige juurde. Vaatasin vastuvõtuosakonnas haige ja EKG üle ning tõin ta meie osakonda. Valmistasime haige ette uuringuks ja sondeerimisele saatmiseks, kutsusime välja sondeerija dr Ahto Leissoo.

      Karin