Eelmäng haigustele. Riina Raudsik

tion>

      Riina Raudsik

       Eelmäng haigustele

      Täiendatud kordustrükk

      © Riina Raudsik 2013 / 2019

      Toimetajad Katrin Hallas ja Merike Rumessen

      Kordustrüki toimetaja Inge Pitsner

      Kujundaja Lauri Tuulik

      Fotod erakogudest

      © Kirjastus Pilgrim, 2019

      ISBN 978-9949-621-76-7

      e-ISBN 9789949099153

      Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

      Minu perele – Liinale ja Kaarlile – kannatlikkuse ja mõistmise eest.

      EESSÕNA

      Kui tuli jutuks selle raamatu kordustrükk¹, siis kahtlesin veidi aega, kas seda peaks uuesti avaldama, sest minu kahes viimases raamatus, “Energiakriis. Keha häirekell” ja “Tagasi tervise juurde”, olen samu teemasid käsitlenud põhjalikumalt. Paljud on minult küsinud vibroakustilise teraapia kui maailmas jalga kinnitama hakanud sagedusteraapia kohta, millest siin raamatus ka juttu oli, mistõttu otsustasin oma raamatut täiendada ja lisada infot Eestiski populaarsust võitva sagedusteraapia TimeWaveri kohta.

      Kordamine on tarkuse ema, mistõttu jätsin sisse ka autonoomse närvisüsteemi teema ja vitamiinide-mineraalide osa veidi lihtsustatud kujul, kuna tänapäeva meditsiin on keskendunud väljakujunenud haiguste diagnoosimisele ja sümptomite varjamisele keemiliste ravimitega, kuid inimese funktsionaalse seisundi selgitamisel ja korrastamisel ollakse ikka veel abitud.

      Raamatu esimeses versioonis on tänaseks juba aegunud arusaamu, mis loomulikult välja võtsin, samuti parandasin paar faktiviga, mis olid mälusse vildakalt kinnitunud ja mille kohta sain tagasisidet.

      Vibroakustilisest teraapiast abi saanud inimestega pole enam kontakte olnud ja seepärast pole tänase seisuga ka infot nende inimeste kohta, kelle edulood raamatus on kirjas. Kuna Jüri tervisekeskuses nappis ruume, kolisin seadmed sealse uue arsti palvel ära Pärnusse Villa Medicasse.

      Endiselt armastan ja hindan oma kolleege, kellega olen kohtunud eluteel, ka neid, kes pole aru saanud minu kiindumusest ainevahetuslikesse protsessidesse kui tervise alustalasse. Küll aeg arutust annab, tegemist pole ju uue nägemusega, vaid tagasitulemisega biokeemia- ja füsioloogiatarkuste juurde.

      Keha keskkond määrab tervise-haiguse vahekorra ja selle tasakaalutus annab teada eelmänguga toimuvatest muutustest. Keskkond omakorda sõltub ainevahetuse käigus kujunevast happe-aluse tasakaalust, teiste sõnadega energeetilisest olukorrast, mida väljendab pH². Haiguste teke on alati seotud organismi energeetikaga ja sellest sõltuvalt immuunsüsteemi aktiviseerumisega. Juhtiv roll organismi ainevahetuse reguleerimisel on õigel joogiveel, toidul, liikumisel, alateadvusel ja emotsioonidel.

      MEENUTUSI ALGUSAASTATEST

       „Eelistan entusiasmi vigu tarkuse ükskõiksusele.”

       ANATOLE FRANCE

      Meie kursus lõpetas 1977. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna raviosakonna. Professor Toomas Sulling valis lõpetanute hulgast oma meeskonda neli arsti: anestesioloog Marje Miku (praegu Rein), anestesioloog Sirje Palmi, kirurg Margus Alveri ja anestesioloog Riina Raudsiku.

      Meie esimeseks töökohaks määrati Tallinna Kiirabihaigla (praegune Põhja-Eesti Regionaalhaigla). 1978. aastal, kui olime läbinud internatuuri Tartus, oli Kiirabihaigla alles ehitusjärgus ja meid suunati Tallinna Kiirabihaigla Kiirabijaama Retke tee 1, mis oli haigla filiaal.

      Doktor Toomas Sulling, kes oli oma meeskonnaga 1972. aastal Tartus alustanud südameveresooni taastavate operatsioonidega, tegi ettevalmistusi kogu südame-veresoontekirurgia osakonna ületoomiseks peatselt avatavasse Tallinna Kiirabihaiglasse.

      Kiirabijaamas tööeeskirju tutvustades tehti meile esimese asjana selgeks, et surm kiirabiautos on väga halb näitaja ja kui inimese üldseisund on raske, tuleb eelistada tema ravi kodus, mitte kiirabiautos teel haiglasse. Sisuliselt tähendas see, et südamepuudulikkusega ja kopsutursega haiged ning astmahaiged tuli jätta hapnikukotiga koju saatuse hooleks. Kui inimene võitles end pärast ravimite manustamist raskest seisundist välja, tuli minna tagasi, et haige alles seejärel haiglasse transportida.

      Kord sattusime väljakutsele ühe vanema naise juurde, kellel oli südamepuudulikkusest tekkinud kopsuturse. Panime üles tilkinfusiooni, manustasime ravimeid, uriin hakkas tulema, naise hingamine muutus kergemaks, infarkti ei olnud ja otsustasime üksiku vanainimese siiski ettevaatlikult haiglasse toimetada. Vanas Pelgulinna puumajas oli koridor aga nii kitsas, et polnud võimalik haiget raamil välja kanda. Tõime teisest toast tooli, panime patsiendi sellele istuma ja hakkasime teda niimoodi teiselt korruselt alla sikutama. Õde oli õbluke, autojuhil selg valus…

      Jõudsime kuidagimoodi välisukseni, kui vanainimene otsustas siitilmast lahkuma hakata. Õde oli kiirabis juba aastaid töötanud ja teatas resoluutselt, et patsient tuleb tuppa tagasi viia, autos surra ei tohi. Mis muud kui tagurpidi käik sisse ja hirmus tirimine teisele korrusele hakkas peale. Peaasi, et autos ei sureks, peaasi, et autos ei sureks, vasardas peas… Tegelikult ei tea ma tänaseni, mis selle kurja keelu ületamise korral juhtunud oleks.

      Tõime autost defibrillaatori, defibrilleerisime pimesi, kuna õde ei jõudnud nii ruttu EKG-aparaati peale panna… ja imede ime – mammi tegi silmad lahti ja hakkas veidi aja pärast isegi arukat juttu ajama.

      Istusime ta kõrval umbes pool tundi, panime nõela veeni – ka kanüüle polnud veel Eestis olemas ja rangluualuse veeni kateteriseerimine ei kuulunud kiirabiarsti töökohustuste hulka. See oli iseenesest õige, sest kopsu vigastamise oht olnuks üsna suur ning ebaõnnestumine oleks põhjustanud lisakomplikatsioone. Niisiis istusime, ootasime ja otsustasime memme ikkagi haiglasse viia. Jõunumber memme ja tooliga lõppes seekord edukalt ja ka teel ei tekkinud mingeid ootamatusi.

      Sel ajal kehtis kord, et haigla pidi andma kiirabile tagasisidet haige diagnoosi ja ravi kohta. See oli noortele arstidele väga õpetlik ja väärtuslik info. Nii saime teada, et memmele oli pandud kardiostimulaator ja kahekümnendal päeval ta koju saadetud.

      Tõenäoliselt õnnestus meil elustamine seetõttu, et naisel oli tekkinud kodade ja vatsakeste vaheliste närviteede blokaad (aeglane rütm) ning aju ei saanud piisavalt hapnikku, mistõttu ta teadvuse kaotaski. Niisugustel juhtudel võib südame tööle saada ka tugeva rusikalöögiga rindkerele.

      Kutse Graniidi tänavale, naispatsient, raske hingata. Põdenud südamelihase infarkti.

      67aastane naine istus tugitoolis ja hingeldas tugevasti. Abikaasa oli erutatud ja palus, et viiksime naise otsekohe haiglasse.

      Vaatasin naise üle. Ta oli tugevalt ülekaaluline, nahk sinakaskahvatu, hingamisel kuuldavad kopsuturse tunnused, lõrin-lörin ja kiuned-urinad. Arteriaalne vererõhk oli 100/80 mmHg, pulss lõi 100 korda minutis. Hingeldus oli süvenenud viimaste päevade jooksul. Valu südames oli olnud paar päeva tagasi. Kardiogrammi alusel oli raske otsust teha uue infarkti kohta, kuna eelmine oli jätnud muutuse, mis ei andnud võimalust kindlalt diagnoosida uut infarkti.

      Et tegemist oli kopsutursega, raske seisundiga, oleks pidanud naise toimetama statsionaarsele ravile, kuid haige seisund oli nii raske, et transporti poleks ta sel hetkel üle elanud – kiirabiautos surra ei tohi!

      Keha hapnikuga varustamine oli tugevasti häiritud ja süda ei jõudnud verd piisavalt kudedesse pumbata. Panime veenitilguti, manustasime ravimeid, istusime ja ootasime, kuni patsiendil tekkis ravimite taustal vajadus urineerida. Jätsime ta koju hapnikku hingama ja kosuma ning sõitsime uuele kutsele.

      Kolme tunni pärast