Surfi Buddha. Jaimal Yogis

      1

      OLIN KOLMEAASTANE, kui mu isa lähetati tööle USA õhuväebaasi Portugali ranniku lähedal asuvale Terceira saarelele. Lendasime sinna sõjaväe transpordilennukiga, tropid kõrvadesse topitud mootorimüra mahendamiseks. Kolisime valgesse saviseintega korterisse kingapoe peal, kus villastes sviitrites mehed suitsetasid sigareid ja kerjavad koerad hulkusid ringi.

      See oli enne seda, kui vanemad tülitsema hakkasid, ja aastaid enne lahutust. Meid oli peres sellal kokku neli. Ümmargune number, sageli mõtlesin, et hea number.

      Uudistasime vanema õde Cieliga ümbritsevat saareelu meeletu naudinguga: härjavõitlust munakivitänavatel, mäekaldaid ääristavaid laavakivimüüre, vanu kalamehi, kes tundusid pisikeste täppidena sakilistel kaljunukkidel, sülitavaid laamasid. Lapsendasime neliteist koerakutsikat ja toitsime neid kaerapudruga. Ehitasime mudast kindlusi. Ronisime mägede udus võlureid otsides. Aga üle kõige armastasime mereranda.

      Praia⁹ – nagu seda nimetasime, püüdes end kohalikena tunda. Rand asus kodutänavat pidi alla minnes paari minuti kaugusel. Kuulsime lakkamatult ranna häält ja tundsime ta lõhna. Rand oli prügine, piirdeaed oli grafitiga ära soditud ja uriiniplekiline. Aga rannaliiv oli pehme ja Golfi hoovus soojendas ookeani.

      Isa õpetas meid bodysurfima. Ise oli ta surfiga tegelenud murdeealisena New Yorgis (olles üks neid väheseid jultunuid, kes talvel teksastes ja villases sviitris Jones Beachil surfasid) ning hiljem surfas ta Hawaiil Vietnami sõja ajal Oahul teenides. Alatasa jutustas ta meile nostalgilisi lugusid kõrgetest lainetest, kuidas nad uppumisohtu sattusid, kangelastegudest. Õpetas meile, kuidas laineid jälgida, kuidas liivalt ära tõugata täpselt õigel ajal nii, et laine püüab su oma haardesse nagu pesapallikinnas ja tõukab minema nagu Ameerika mäed.

      Mäletan Atlandi ookeani tintjalt musta ja krobelisena nagu kortsus hõbepaber. Siselained millel sõitsime, olid läbipaistmatult pruunikasrohelised, täis muda ja kumjaid vetikaid. Lained ajasid meile hirmu nahka, aga isaga koos tundsime end turvaliselt. Ta tõstis meid vee kohale üles või hoidis paigal, keset tugevaid hoovusi.

      Kui lõpuks hea laine tuli, siis naersime ja kiljusime. Sukeldusime lainesse, kinnisilmi, üksteisel tugevasti kätest kinni hoides.

      Kui kukerpallitamisest küllalt sai, silkasime tagasi kollase päevitusteki juurde, millel ema tavaliselt raamatut luges. Soojendasime end üles. Pajatasime üksteisele lugusid saartest, nende veidrustest ja maagiast.

      Kolm aastat hiljem suunati isa uude kohta lähetusse, seekord McClellani õhuväebaasi Sacramentos, kahe tunni kaugusele lähimast rannast.

      Elu orus ei olnudki nii halb. Leidsin uusi sõpru. Sain omale BMX ratta ja Variflex´i rula. Kuna ema pidas kodus lastehoidu, siis oli alati käepärast räuskavaid lapsi mängukaaslasteks.

      Vahel harva sõitsime perega neljakesi San Francisco lähistele randa ja unistasime, kui vahva oleks taas mere ääres elada, kui endale seda vaid lubada saaksime. Võib-olla kunagi tulevikus.

      Me ei saanudki seda endale lubada. Peale mõneaastast elu äärelinnas lahutasid vanemad abielu. Siis oli meid peres kokku kolm – vahelduvalt kolm erinevat, igal teisel nädalavahetusel. Pereliikmete arv muutus: kuus, siis neli, siis uuesti kolm. Selles ei olnud midagi imelikku. See oli tavaline. Lihtsalt kasvasime üles: jalgpallimäng ja ujumismeeskond, õllemängud jõe ääres, ilutulestik ja Ameerika jalgpall. Kasvasime nagu tavalised ameeriklased. Kurta ei olnud küll millegi üle.

      Aga meri ei jätnud mind. Ka mina ei suutnud merest lahti lasta. Või ei lasknud tema minust lahti. Või me kumbki teineteisest.

      2

      Kallis pere,

      Palun ärge muretsege. Olen kusagil maailmas ja helistan teile, kui kohale jõuan. Nägin unenägusid, mille pärast hakkasin uskuma, et pean oma elu muutma, aga siin ma ei saa sellega hakkama. Palun andke mulle andeks. Võtsin ema krediitkaardilt natuke raha, mille pärast vabandan. Kavatsen kõik tagasi maksta, kui olen end sisse seadnud.

       Armastan teid väga.

       Jaimal

      SELLEKS AJAKS KUI ema mu magamistoast padja pealt kirja leidis, istusin ma juba lennukis üheotsa piletiga Hawaii suunas. Olin gümnaasiumi esimese aasta õpilane ning muruniitmise ja vanade pesapallikaartidega suutnud paarsada dollarit kõrvale panna. Kui sellele liita üheksasada dollarit, mille ema krediitkaardilt varastasin (lõpuks maksin tagasi), oli mul koos piisavalt raha, et alustada uut ja säravat elu paradiisis.

      ATA lennul nähtud filmid koskedest ja hulaseelikutes naistest valmistasid meid ette eluks saartel. Mida kõrgemale maast tõusime, seda selgemalt tundsin noorukiea kammitsaid purunemas. Lugesin parajasti raamatut Buddha elust, millest teadsin küll juba palju, kuna kasvasin üles niinimetatud newage-vanematega. (Meie koduse raamatukoguga saanuks vabalt täita terve East-West´i raamatupoe.) Lugesin Buddha lugu uuesti, sest see parandas mu halba enesetunnet kodust põgenemise pärast. Enda meelest lahkusin kodust nagu prints Siddhartagi – et leida tõde.

      Siddhartha lugu algas sarnaselt. Ta sündis 2500 aastat tagasi tänases Nepalis. Tema headkuulutava sünni järel ennustas üks selgeltnägija vanematele, et Siddharthast saab vaimne õpetaja, ta jätab maha oma kuningriigi, või vallutab suure maa-ala ja temast saab võimas rahvajuht. Siddhartha isa soovis pojale seda viimast ning seepärast püüdis poega eemal hoida eluraskustest ja kannatustest: vanadusest, haigustest ja surmast. Isa kartis, et kokkupuude kannatustega sunniks printsi vaimset tõde otsima. Nii hoidiski kuningas printsi ümbritsetuna vaid ilust ja noorusest, ning meelitas teda oma õpetustega uskuma, et kogu maailm koosneb vaid roosidest ja surematusest. Loomulikult taipas ebatavaliselt tark noormees Siddhartha üsna peagi, et see kõik oli üks suur vale, ja kui ta väljaspool paleed nägi pealt tõelisi kannatusi – laipasid, pidalitõbe, nälga ja askeetlikku loobumist, haaras teda meeletu kaastunne ja ta andis lubaduse seda muuta.

      Ilmselt aimas ta, et kannatus tuleneb mõistusest, ning läbi selle saab kannatust ka lõpetada. Prints tahtis selle kohta kõik viimseni välja uurida. Ta jättis maha oma kuningriigi. Loobus kõigist elumõnudest, hakkas rändkerjuseks, et keskenduda sisemiste piinade kaotamisele.

      Armastasin Siddhartha lugu. Kilomeetrite kõrgusel Vaikse ookeani kohal tundsin kui sarnased me oleme – mina ja prints. Mu vanemad, kes olid eemale pöördunud oma sünnijärgsest katoliiklusest ja judaismist, kasvatasid mind ja õde Cieli hindu templites käima, lisaks kõigele muule. Sündinud keset vanemate täisverelist hipiaega, pandi mulle nimi India pühaku järgi: Baba Jaimal Singh. See lihtsalt ei saanud olla kokkusattumus (nii ma uskusin), et mu Leedu vanavanemate nimi oli lühendatud nimeks – Yogis.¹⁰ Uskusin, et olin saatuse poolt vaimult suureks loodud nagu Siddhartha.

      Kodust põgenemisega said lõpuks kokku kõik elemendid. Ma hülgasin palee-elu mõnud. Ja mis sellest, et ma ei põgenenud kodust, uppudes kaastundesse kõige elava pärast, ja mis siis, et meie nelja magamistoaga kodu Sacramentos ei olnud mingi loss. Aga meil olid bassein ja mullivann. Ja ma arvasin, et kaasaegses Ameerikas elab enamus inimesi peaaegu sama suures luksuses nagu prints 2500 aastat tagasi. Ning ma loobusin küllaltki paljust: televisioonist, QUAD 102.5 jämmiraadiost, oma sõpradest. Ja täpselt nagu Siddharthal sai kõrini sünni ja surma ringlusest, oli minul kõrini äärelinnaelu triviaalsuste ringrattast, eriti aga mu vanemate kesköisest komandanditunnist.

      3

      ENNE KUI SAIN HAKATA elama oma versiooni Buddha elust, pidin otsustama, millisele seitsmest saarest kolin. Oahu tundus liiga Disneyland. The Big Island: liiga vulkaaniline. Kauaist ei olnud ma midagi kuulnud. Otsisin vaimset suunismärki. Lennuki pardaajakiri väitis, et Maui on „armastuse saar”. See kutsus minus esile kujutluspildi endast supelrannas Hawaiian Tropic reklaamimodelli seltsis. Suundusin Mauile.

      4

      MU VANEMAD HELISTASID POLITSEISSE: