Surfi Buddha. Jaimal Yogis

(nagu ka kõik teised elusolendid) iseenda ühest kohast teise transportimise vahendiks.”

      Farber osutab, et oleme merega palju lähedasemad kui ise arvame: meie nahk on sile nagu delfiinidel ja vaaladel, meie sõrmede ja varvaste vahel on väikesed ujunahad, me hõljume vees, oleme vooderdatud ja kaetud nahaaluse rasvakihiga, meie vere konsistents on sarnane merevee konsistentsiga. Ja nagu vabasukeldujad on viimastel aastatel tõestanud, suudame ilma hapnikuta, sarnaselt delfiinidele ja vaaladele aeglustada oma südamelööke suurtesse sügavustesse jõudmiseks (sügavamale kui 120 meetrit).

      PURJEKALT AVANEV VAADE lahele on impressionistlik: veepinnal peegelduvad värelevad valgustäpid nagu üles vaatavad taevatähed. Angel Islandi kuldsed heinamaad värahtavad päeva esimestes valguskiirtes. Otse lõunakaares sirutub taevasse San Francisco siluett, katuseharjad uduloorist vaevu välja ulatumas – „linn klaaskuulis,” nagu Anne Lamott seda kunagi kirjeldas.

      Põhjakaares kõrgub Mount Tamalpaisi mägi nagu roheline püramiid, takistuseks tuulte eest, moodustades pühaliku varjupaiga, mis on üks kõige kallimaid rannaäärseid kinnisvarapiirkondi meie planeedil – üks kõige kallimaid, kui sa just juhuslikult ei ela oma tüdruksõbra isa purjekal.

      Hommikuti katab Marini sageli salakaval uduloor – vesi oma kõige müstilisemas kehastuses –, udu libiseb üle, ümber ja läbi mägede, muutes kõik iidse lahendamata mõistatuse sarnaseks. Ronin tagasi purjeka roolikambrisse, kitsukesse ruumi, kus vaevu mahun püsti seisma, istun pisikesele pingile, kerin jalad lootoseasendisse: vasak labajalg paremal reiel, parem labajalg vasakul reiel. Ka tänane päev algab, nagu pea igal hommikul väikese zazeniga, väikese zen-meditatsiooniga.

      KAASAJAL ON SÕNA ZEN väga tavaliseks muutunud ja tundub nagu kasutataks seda peamiselt turunduses, näiteks hiljutises MP3-mängija reklaamis „Find Your Zen”⁴, või San Francisco restoranide nimedes nagu Hana Zen, Now and Zen.⁵ Enamusel inimestest pole tegelikult aimugi mida zen endast kujutab. Vahel tundub, et minul endal ka mitte. Loomulikult tean selle sõna tähendust. Sõna-sõnalt tähendab zen jaapani keeles sanskriti terminit dhyāna, mida võib ligilähedaselt tõlkida – „meditatsioon.”

      Ühe mu akadeemilises mõttes kogenuima meditatsiooniõpetaja sõnul võiks dhyāna tõlkida kui „lõpule viidud keskendumine”, fookuses hoidmine, mis pigem hõlmab, mitte ei piira.

      Budismi zen-koolkond tekkis Hiinas umbes neljandal sajandil enne meie ajaarvamist, kui Bodhidharma nimeline Lõuna-India munk tõi väidetavalt sinna õpetuse „meelepuhtusest”, millest sai alguse pärilusliin. Zen-traditsiooni lihtsus, karmus ja tarkus õitsesid ja levisid üle peaaegu kogu Aasia, kuigi ameeriklaste seas sai see laiemalt tuntuks alles möödunud sajandil.

      Kuid zen on enamat kui pärilusliinis põlvnemine, enamat kui liikumatult istumise praktika, enamat kui esteetikastiil ja kindlasti enamat kui turundusskeem. Zen püüab väljendada kirjeldamatut, olemise sügavaimat paradoksi. Juba ainuüksi zeni definitsioon on umbes sama kirjeldamatu kui õpetuse tuum ise. Üks zeni teerajajaid Ameerikas Shunryu Suzuki Roshi kordas sageli, et zen väljendub kõige paremini lihtsalt istumises.

      Minu tagasihoidliku kogemuse põhjal on zeni praktika veidi sarnane sellega, kui jõuad mere äärde, või kui päevadepikkuse lainete ootamise järel lõpuks surfilainetele välja sõuad. Dalai laama juurde ordineeritud prantsuse bioloog Matthieu Ricard kirjeldab meditatsiooniseisundeid nii: „Lõpuks muutub meel justkui mereks tuulevaikuses. Diskursiivsete mõtete lainetused virvendavad üle veepinna, kuid sügavamaid kihte ei häiri miski.” Vaikselt zazenis või lainelaual istudes meenub mulle, et olen kuidagi liiga pikalt iseendast eemal viibinud ja peaksin sagedamini naasma.

      Minu meelest on mõistlik, et surfamine ja budism kohtuvad konkreetses vormis – raamatuna. „Surfamine on eelkõige usk,” ütleb ajakirja Surfer endine toimetaja Sam George. Kui surfarid oma kunsti kirjeldavad, kõlavad nad sageli nagu budistid: „Siis aga maailm haihtus,” kirjeldab oma kogemust Steven Kotler surfimemuaaris West of Jesus. „Enam ei olnud ei mind ega teisi. Hetkeks ei teadnud ma, kus lõppen mina ja kus algab laine.” Pea kõigi surfarite mällu on sööbinud foto, millel profisurfi fotograafid Dick Brewer, Gerry Lopez ja Reno Abellira mediteerivad lootoseasendis ristatud jalgadega Mount Tantaluse vulkaanimäel oma lainelaudade kõrval. Viimasel ajal on mediteerivast profisurfarist Dave Rastovichist (hüüdnimega Rasta) saanud omamoodi surfispordi kaitseingel, kes juhendab surfareid erinevate meditatsioonivormide abil ning vabal ajal aitab päästa delfiine ja vaalasid.

      Spektri teises otsas kasutavad budismiõpetajad Buddha jutluste selgitamiseks sageli vee metafoore: muutlik⁶, („Sõnade müriaad on nagu vaht laineharjadel,” kirjutas kaheksanda sajandi Hiina meister Yung-Chia), karma ja reinkarnatsioon (inimelu vägi „loob järgmise elu täpselt samamoodi nagu laine sünnitab järgmise laine. See energia on jääv ja tulemuseks on elude pidev järjestikune tekkimine,” ütleb kahekümnenda sajandi meister Hakuun Yasutani), meis kõigis on fundamentaalne budaloomus (see on „nagu meri, ja iga indiviid on nagu laine ookeani pinnal.”)

      Üks mu kõigi aegade lemmik zen-surfi tsitaat pärineb Suzuki Roshilt, inimeselt, kellest arvatakse, et ta aitas zeni Ameerikasse tuua. Ja arvake ära kustkaudu? – loomulikult läbi California. Suzuki asutas Tassajara Zen´i keskuse Big Suris (parimate West Coasti surfikohtade lähedal) ja mulle meeldib arvata, et ta pidas silmas surfareid, kui võrdles mõttelaineid ookeanilainetega. Ta ütles: „Isegi kui lained tõusevad, on meele loomus puhas… Lained on vee praktika. Rääkida veest eraldi lainetest või lainetest eraldi veest, on pettekujutelm.”

      Jah, ärgem rääkigem pikemalt leigetest rahulikest basseinidest, millel peegeldub kuuvalgus. Rääkigem lainetest, sellest, kuidas peegelsile ookeanipind pealetungivatest ummiklainetest⁷ ellu ärkab. Kui lained on vee praktika ja mõtted on mõistuse praktika, kas poleks imeline, kui me kõik surfama õpiksime?

      MÕNED ÜTLEVAD, ET BUDISMI „EESMÄRK” on Buddhaks saamine – virgumine. Buddha üks esimesi ajaloolisi jutlusi, mis ülestähendatud Avatamsaka Suutras, ütleb: „Maa tõlgendab dharmat,” minu meelest tähendab see, et maailm, milles elame kirjeldab seda, kuidas valgustunuks saada. Ja kuna suurema osa Maast moodustab ookean, siis ei olekski ehk vale öelda, et õige kavatsuse ja teadlikkusega saab Buddhaks olemist õppida lainetel mängides.

      Budismi tutvustasid mulle mu vanemad. Armusin sellesse aga keskkooli ajal tänu biitnikele. Meenub, kuidas lugesin Kerouaci „Dharma hulkureid”⁸ ja peaagu nutsin õnnest, kui Japhy (kelle tegelaskuju on loodud biitnikust poeedi Gary Snyderi järgi ütleb Jackile: „Ma kohtan oma bodhisattvasid tänavatel.” Mina aga ei olnud võimeline leidma kõikehõlmavat tõde mõnest religioossest traditsioonist. Peagi sain teada, et tõe pean ma siiski leidma ise nagu Buddha on rõhutanud. Loomulikult võisin abi eeldada Kolmelt Kalliskivilt: Buddhalt, Dharmalt (õpetused), ja Sanghalt (paktiseerijate kommuun). Aga lõppkokkuvõttes ütles Buddha, et kõike peab ise katsetama, ise tuleb leida omaenda tõestused. Surivoodil ütles Buddha oma viimased sõnad: „Miski pole püsiv. Pingutage oma vabaduse nimel suurima usinusega.” Nii absurdne kui see ka pole, täpselt seda ma teengi, rahmeldades mööda merd, glisseerides me sinise maailma äärtel.

      OSA I

       PÕGENEMINE KODUST

       Kui olin noor, tumedajuukseline mees, noorusega õnnistatud, oma parimais aastais, kuigi mu ema ja isa pisarais nutetud nägudega sellele vastu olid, ajasin maha oma juuksed ja habeme, panin selga ookrikarva rüü, ning lahkusin kodust, astudes kodutusse ellu.

       – Buddha

       Tõepoolest, tunned end mikroskoopiliselt väiksena, ja mõte võimalikust võitlusest merega tekitab kujutluses õudse eelaimuse, peaaegu hirmu. Eks seepärast, et need härjalõugadega koletised on pikemad kui kilomeeter, ja kaaluvad tuhandeid tonne, ja nad sööstavad kaldale kiiremini kui inimene