Kirjad tütrele. Dagmar Lamp

muretse, kui sa oksendad nii palju – see tähendab, et kõik töötab, et su hormoonid on laes!“ Ja mina mõtlesin päevi ja päevi pärast seda, et mis siis minul viga on? Miks mina ei oksenda? Kus kurat on minu hormoonid?! Aga … mul ikkagi on hormoonid!“

      Väikesed võidud iga päev – mul ikkagi on hormoonid!

      Lisaks sundisin oma tänast arsti lubama, et väsimus läheb üle (ta tegi seda naerdes ja ma arvan, et hoidis laua all sõrmi risti). Sest ma ausalt enam ei jõua.

      neljas kiri

      30. november

      Kallis Põrnikas

      Me oleme jõudnud umbes-täpselt poole peale. Sest praeguseks on tähtaeg jälle muutunud ja ma ei suuda enam järge pidada, kui mitu korda olen ma pidanud arvutama, kes sa siis ikkagi oled, kui sa siia ilma tuled, nii et ma katsun vooluga kaasa minna ja loota, et sa ei valiks sündimiseks jüripäeva.

      Üleüldse on mul suur vastumeelsus Jäärade ja Sõnnide suhtes (ausalt, seda ei peaks ükski Jäär või Sõnn isiklikult võtma), sest minu eluteele on sattunud ainult nende tähemärkide halvemad esindajad (välja arvatud mõned üksikud erandid, kes ainult kinnitavad reeglit). Ma arvan, et ma pean jälle läbi lugema Linda Goodmani raamatu, sest sel naisel on omapärane oskus leida igas inimeses (= tähemärgis) midagi head ja toredat.

      Aga rääkides olulistest asjadest. Mul on tunne, et ma lõpuks tundsin esimest korda sinu liigutusi. Me käisime diivanit ostmas (minu elu esimene diivan!) ja kui ma ootasin, et su isa raha välja võtaks, ja niisama Mööblimajas ringi tšillisin, tundsin järsku kõhus midagi imelikku. Ma olin seda juba ammu oodanud, aga ikkagi tuli see ootamatult. Ma jäin seisma, tunnetasin, naeratasin, istusin hirmkallile (ja ilusale) toolile maha ja kuulasin. Et kas oled ikka sina.

      See oli nagu … nagu õhumullid liiguksid ringi ja samal ajal tunne, mida saab võrrelda keelega vastu põsekülge tõmbamisega. Selline vaevumärgatav, aga samas olemas.

      Rohkem pole ma sinult nii selgelt tagasisidet saanud, aga ma oletan, et sa lihtsalt väljendasid oma rõõmu selle üle, et meil on nüüd korralik diivan!

      Kohe näha, et oma ema laps.

      Suurtest uudistest veel nii palju, et:

       ma kuulsin täna esimest korda su südamelööke;

       me saime kinnitust, et sa oled tüdruk (sina ja mina muidugi teadsime seda juba);

       sa kasvad kenasti ja sa peaksid tulema välja igati terve ponksuna.

      Ning tänu oma digitaalsõprade sõnadele võtsin ma eile fotoka ja tegin oma kõhust pilti. Nii igaks juhuks. Et äkki ma tõesti tahan, või tahad sina, neid kunagi vaadata. Jah, nüüd on tõesti aru saada, et see pole enam ainult minu õnnetu kehaehitus, vaid on tõepoolest punu ees. Mis on toonud kaasa endaga muud olmelised probleemid (püksid lähevad jalga, aga mitte eest kinni, dressid pigistavad kõhust jne), miska ma läksin täna ja ostsin endale ühed stretšriidest mustad püksid, mis olid hirmus popid, kui ma olin umbes 15-aastane. Need on igati mittemeelitavad, aga hirmus mugavad ja pealegi jätavad nad mu tagumikust mulje, et sellele tuleks anda mingi suur auhind (saad naljale pihta?) lihtsalt olemasolu eest. Umbes nagu … aasta tagumik.

      Pool on niisiis läbi, pool veel ees. Oleme siis kokku leppinud, et sa ei sünni 23. aprillil? Ja sihid võimaluse korral maid?

      Sest muidu ma ausalt panen sulle nimeks Olimpiada Vulveriina Kheios Revolutsija.

      Aga ikka parem kui Proohor.

      Armastusega

      Emme^[1.]

      1 uh, on küll imelik enda kohta nii öelda. [ ↵ ]

      endise superistuja päevikud

      Tähendab, ma ei pruugi olla osav muudes asjades, aga ühes olen ma osav olnud – ma võisin alati mõõdutundetult istuda. Igas asendis, une peal – istumine on MINU TEEMA^[1.]. Mul on välja töötatud eri istumisstiilid, mis sobivad erinevateks olukordadeks: bussi- ja rongisõiduiste, mugav lennusõiduiste, asjalik töötamisiste, mugav arvutilösutusiste^[2.] …

      Ja nüüd tuleb välja, et mult võetakse seegi viimane lohutus!

      Sest ma ei saa enam istuda. Mul hakkavad kõik kohad valutama. Peamiselt muidugi hakkavad valutama puusaliigesed ja kõik muu, mis jääb sinna alumisse generaalpiirkonda. Kõigepealt hakkab valutama sabakont. Siis selg. Siis kael. Ja kui ma tõusen, et ringutada ja end natuke väänata, avastan esimesi samme tehes, et õumaigaad, ma ei saa enam kõndida, sest nii valus on!

      Selline nokk-kinni-saba-lahti-olukord on. Mul on ebamugav pikalt kõndida, seistes lähevad jalad kiirelt paiste ja hakkavad valutama, istudes hakkab aga ka kiirelt valus ja hommikuti voodist või pärast pikemat lebotamist diivanilt tõusta on kah paras piin.

      Mul on alati olnud rasedusega kahetised tunded. Ühest küljest olen pärit küünikute ja kodukanavihkajate koolkonnast, kelle jaoks olid rasedad midagi hirmsat ja titekaka ümber keerlevad jutud asjad, mida räägitakse pimedas ja teki all: „Kui sa nüüd kondoomi ei kasuta, siis muutud sa titemammaks! Kujutad sa ette seda õudust! Sa kaotad kohe igasuguse mõistuse, individuaalsuse ja kõik, mis on seni teinud sinust ägeda inimese!“

      See stereotüüp on olemas ja alles sellest hoolimata, et ma ei tunne ühtegi titemammat ja kõik emad, keda ma tean, on täiesti lahedad inimesed. Nii et ma astusin sellele teekonnale, olles valmis tõsiasjaks, et ma lähen üle „vastaste leeri“ ja minust hakatakse õuduslugusid rääkima. Noh, eks neid ilmselt räägitakse (ilma selletagi), aga kui aus olla, siis ei saa ma ikka veel täpselt aru, et mis selles rasedas naises siis nii õudset on, mis lastetud, vallalised või põhimõttelised lastevastased ära hirmutab. Okei, muidugi ei saa ma enam pidutseda ega väljas käia ja ma olengi kookonisse tõmmanud – äkki selles ongi asi? Et ei oska nagu olla, kaasa rääkida või endisele elule kaasa elada?

      Teine asi, mida ma raamatutest sel teemal lugesin, oli müstiline rasedaülistamine. No et kui sa oled rase, siis hakkavad kõik sind hoidma, istet pakkuma, sinu tervise pärast muretsema ja on üldse igati hoolitsevad ja nunnud. Sittagi. Ei pööra keegi mulle eriliselt tähelepanu ja mingist nunnutamisest võin ma und ainult näha. Oh, jah, jõululauas võetud klaasi veini kõrvale nägin küll pöörlevaid silmi ja algatasin sellega peaaegu peretüli, aga see on ka peamiselt kõik. Ehk siis: ikka eeldatakse, et sa jõuad, teed, tahad, oled samamoodi nagu enne, ainult et pärast kõike seda mässamist ja pikki närvilisi tööpäevi ei tohi sa klaasi veini juua. Mitte et ma eriti tahakski, sest noh, veini niisama juua on ikka üsna igav, olen avastanud. No kui sa ainult klaasi võid. Aga ühesõnaga, mu mõte on selles, et kohustusi pole vähem, soodustusi rohkem. Kõik on nii nagu tavaliselt. Võib-olla ehk ainult pööritatakse vähem silmi, kui sa ohata julged (sest saapaid jalga pannes surub kõht kopsud õhust tühjaks).

      Ja ma ju tegelikult ka lubasin, et ma ei hakka kunagi rasedust millelegi vabanduseks tooma, aga paratamatult vahepeal väga tahaks. Sest mul päriselt on jaksu vähem, jalad hakkavad kiirelt valutama ja uni/magamisraskused on ka. Nii et on nokk kinni, saba lahti: hullult tahaks, et kõrvalseisjad (eriti mehed) saaksid aru, et see on kohati päris raske, see rase olemine, ka siis kui on komplikatsioonideta rasedus nagu mul; teisalt ei taha seda ikkagi vabanduseks tuua, sest ega see pole ju mingi diagnoos.

      1 Mulle tundub, et ma ei peaks üldse imestama, kui mu ass varsti maailmaimeks kuulutatakse … [ ↵ ]

      2 Jajaa, ma tean, mida iste meditsiinis tähendab … [ ↵ ]

      viies kiri

      20. jaanuar

      Põrnikas!

      Tänaseks sa peaksid olema 29 nädala vanune, mis tähendab, et käimas on 27. rasedusnädal. Muidugi, kui sa ükskord sünnid, siis nullitakse su loendurid kõik ära ja vanuse lugemine hakkab jälle otsast peale, umbes nagu ma ei suuda jõuda järeldusele, kuidas