Kirjad tütrele. Dagmar Lamp

aga ma tean, et ma juba igatsen sind ja tahan juba sinuga kohtuda.

      Kas sul on rohelised silmad nagu su isal? Kas sa – oh õudust! – kaalud sündides samuti viis kilo, nagu su isa? Ma loodan, et sa saad meist mõlemast kõige paremad omadused, ma loodan, et sulle meeldib õppida samamoodi, nagu meeldib meile õppida – meile, abikaasadele Nohikutele. Ja ma loodan, et sul on raamatute vastu sama suur armastus kui mul. Ja ma loodan, et sul on heleblondid juuksed nagu mul.

      Ma veel ei tea, kumb sa oled – kas poiss-Põrnikas või tüdruk-Põrnikas. Aga tunne on selline, nagu sa oleks tüdruk. Ma ei oska seda tunnet seletada ja täitsa võimalik, et mõne kuu pärast selgub vastupidine. Aga ära muretse, me armastame sind niikuinii. Kui aus olla, siis me armastame sind praegu juba lõputult: me oleme sind selle kahe päeva jooksul, mis me sinu olemasolust teame, õppinud armastama. Ja see, mu armas Põrnikas, on alles algus! Ma tean, et sa ringutad praegu häbis oma olematuid käsi ja vangutad pead: „Uuuh, need vanemad! Miks te peate mulle piinlikkust valmistama?“, aga sa ei pääse meie ülisuurest armastusest kuhugi. Ma kavatsen sind kallistada iga päev sadu kordi ja ma kavatsen sind musitada igal ööl tuhandeid kordi.

      Ja ära pahanda, kui sa satud emme kummalise huumorimeele sihtmärgiks, ma ainult näitan nii oma armastust! (Küsi seda kasvõi oma tädi Sikilt.)

      Uh. Ma ise ei suuda ikka veel uskuda, et nüüd on tulekul üks Põrnikas, aga nii see on. Arst ütles, et kõik on korras, kõik on kõige paremas korras. Ja homme läheme esimest korda koos vesiaeroobikatrenni. Muidugi meeldib sulle vesi sama palju kui mulle!

      Me ootame sind siia 16. aprilliks. Sul on veel aega olla pisi-Põrnikas, siis natuke suurem Põrnikas ja siis juba valmis-Põrnikas.

      Armastusega

      Sinu segaduses emme

      teine kiri

      6. september

      Kallis Põrnikas!

      Täna ma nägin esimest korda löömas su südant. Ma ei oleks arvanud, et see mind nii õnnelikuks teeb, aga see, kuidas su tillukene süda kiirelt ja vihaselt peksles, tõi mu näole laia naeratuse.

      „Eks ole see vist üks erilisemaid hetki, kui oma lapse südant esimest korda löömas näed,“ ütlesin arstile. Arst naeratas ja ütles, et järgmine ultraheli on ka väga eriline ja et ma peaksin kellegi sinna kaasa võtma.

      „Siis on laps täitsa lapse moodi juba!“

      Ma võin muidugi loota, et ma saan seda hetke su isaga jagada, aga teades meie suurepärast visiitabielu, siis ilmselt lähen ma sinna imelisele kohtumisele sinuga üksinda. Mis teeb mind juba ette natuke kurvaks.

      Aga üldiselt teed sa mind muidugi väga rõõmsaks. Kui välja jätta see, et nüüd lõpuks on hakanud ka mu rinnad valutama, mis teeb vahepeal olemise ääretult ebamugavaks. Näiteks ükskord käisin poes ringi, käed tisside peal, sest muudmoodi ei kannatanud olla.

      Lisaks sellele, et endiselt on kohutav uni, tunnen ma viimasel ajal väga teravalt eri lõhnu. Näiteks pulmadeks kingitud liiliate lõhn hakkab tohutult vastu, aga õnneks saan ma need varsti ära visata. Ja laupäevane väljaskäik tõestas, et joodikud haisevad ka rõvedalt, nii et ju ma pean neist ka eemale hoidma. Õnneks pole see muidugi raske.

      Igapäevaselt elame rahulikult. Vahepeal unustan ära, et sa mul sees kasvad, aga vahepeal olen ma sust väga teravalt teadlik. Kõht on muutunud tihkemaks ja kumjamaks, näha muidugi veel midagi ei ole.

      Ah jaa, sa sünnid 2. mail, öeldi täna. Seega saab sinust hoopis Sõnn, mitte Jäär – ühtmoodi hullud tähtkujud mõlemad. Aga maikuutita oled sa loodetavasti, ja see on täitsa ilus mõte. Sa nagu ei sobinudki hästi aprillikuusse sündima.

      Muide, ära pahanda, et ma sind Rihuks kutsun. See tuli täiesti kogemata, kui Marko Matvere tahtis kontserdil Riho Sibul öelda, ta keel vääratas ja ütles kogemata hoopis Rihu. Ja juba siis ma ähvardasin, et see saab mu esimese lapse nimeks. Kui nüüd tagasi mõelda, siis ilmselt tol ajal sa olid mu kõhus juba olemas, nii et esimesed kontserdid, kus sa käisid, olid Mika ja Jaan Tätte.

      Rihu, ma ei pane seda sulle päriselt nimeks. Päriselt ma panen sulle nimeks Noone.

      Kallistused

      Emme

      kuidas titad üldse töötavad?

      Meheõde sai äsja värske ahjusooja tita ja ma peaks talle varsti külla minema. Hakkasin siis mõtlema, mida kingituseks viia, ja ma sain aru, et ma ei tea absoluutselt, kuidas titad töötavad. Või et mida võiks viia? Arvestades, et ilmselt kingib ta meile mingid asjad jälle tagasi (no näiteks vastsündinuriided, eks, need käivad vist väga lühikest aega). Ja siis meenus mulle, kuidas ma esimest korda üks neli-viis aastat tagasi nägin, kuidas üks mu vana sõbrants oma titale rinda andis ja ma totaalselt ära friikisin, sest … ma ei mäletagi, miks, tegelikult, aga see oli hullult veider, kogu see protsess.

      Veel mõtlesin ma sellele, et ma unustan kogu aeg ära, et ma rase olen. Eriti unustan ma selle ära, kui poes suitsu kipun võtma. Ma arvasin kusjuures, et asi läheb pigem vastupidi – et ma hakkan igatsema seda vaba voli, mis mul varem oli, õhtul klaas või paar veini võtta. Alkoholi ei igatse ma peaaegu üldse, kuigi õlleisu on vahepeal ületamatu. Aga siis saab alkovabat juua, eks, ja sedagi joon ma tegelikult ikka väga vähe, palju vähem, kui ma arvasin. Noh, selle 11 nädala jooksul olen vist kolm alkovaba õlut joonud või nii.

      Oh, muidugi igatsen ma rokkimist ja kõiki neid kreisipöörasid seiklusi, mis alati väljas rokkimisega kaasnesid – see, kui õhtu lõppeb kuskil Supilinnas kellegi juures, või see, kui sind ja su sõbrannasid mingid kutid kuhugi kesklinna katusekorterisse pidu lõpetama kutsuvad („Kutse kehtib ainult TEILE. NEILE see kutse ei kehti!“). Sest purjus inimesed on naljakad ja nendega juhtuvad alati veidrad ja kummalised asjad, ikka märksa rohkem kui kainete inimestega. Pealegi pole ma seni leidnud head varianti, kuidas auru välja lasta, ja ma tunnen hoolimata kõigest, nagu ma töötaksin iga päev (mis pole absoluutselt tõsi, nädalavahetuseti ma ei loe isegi kirju enam), sest puudub see kontrast töö- ja vaba aja vahel, kõik päevad on nii igavalt ühesugused.

      Nii et seejuures olen ma väga üllatunud, et mul alkoisu üldse pole, aga suitsuisu on küll pidevalt, ja see võiks juba üle minna. Ma olen elus sada korda suitsetamist maha jätnud ja alati on see läinud lihtsamaks, ma ei saa aru, miks see juba siis nüüd lihtsaks ei võiks minna.

      Aga kõige selle juures kulgeb kõik väga rahulikult ja, noh, igavalt. Mingeid erilisi isusid pole (pole veel olnud korda, kui ma õhtul kell üheksa midagi saama PEAKS või maailm kukub kokku), süda paha pole, ainult uni on väga suur (mis teeb lihtsamaks selle, et ei tahagi kuskile baari ronida). Paanikahoogusid on olnud ainult üks, kui ma öösel üles ärkasin ja millegipärast elavalt ette hakkasin kujutama, kuidas sünnitus võiks tunduda. Paanikat ei tekitanud kusjuures mitte valu või kogu see … arbuus-läbi-lukusilma-olukord, vaid hoopis see, et MA EI PÄÄSE SELLEST. Ei ole nii, et ma ütlen, et oh, nüüd teeme pausi. Ei, pause pole, see toimub ja sa ei põgene selle eest kuskile. Vaat see mittepõgenemine tekitas tõelise paanikahoo, ma võrdleks seda klaustrofoobiaga. Sest sama tunne tuleb mulle peale, kui ma kujutan ette, et ma olen elusalt maetud – sa võid kraapida ja kisada, aga sa ei pääse kuskile. Vaat see väljapääsmatus hirmutab mind.

      Ning muidugi oli üks kord, kui ma hakkasin mõtlema, et kuidas ikkagi tita täpsemalt hingab, ja mängisin isegi mõttega talle hingamisseadeldis ehitada. No umbes nagu multikates pillirooga vee all ujutakse või sarjades pastakas kõrisse lüüakse. Lugesin neid raamatuid, mis ma lugesin, ikkagi tundus nii ebaloomulik, et ta on seal umbses vedelikus (kusjuures, ka oma uriini sees) ja ta ongi seal ja nii ongi. Kuidas see ikkagi olla saab?! On ju imelik, tegelikult, kui mõelda? Et kuidas me tuleme sellisest olukorrast, kus me ei tarbi õhku (hapnikku muidugi tarbime) ja jõuame olukorda, kus me ainult õhku vajamegi ja vee all näiteks hingata ei saa. See värk on ikka üle mõistuse imelik.

      Aga sünnituse suhtes tegi mind rahulikuks raamat „Mina olen ookean“, mida ma siin aegapidi