Kirjad tütrele. Dagmar Lamp

      Kujundaja: Kalle Müller

      Toimetaja: Egle Heinsar

      Kaanefotod: Andres Adamson

      Autori foto: Liis Treimann, Postimees

      Autoriõigus: AS Eesti Meedia, 2017

      Kirjastus Post Factum

      www.eestimeedia.ee

      Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

      ISBN 978-9949-603-02-2

      ISBN 978-9949-669-28-8 (epub)

      Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      Mul oli geniaalne plaan. Nimelt olin ma otsustanud lapse saada ja üksikemaks hakata. Just nimelt: üksikemaks. Ma tahtsin last ja ma oleks ehk tahtnud ka meest, aga ükski mees ei paistnud tahtvat mind. Ma ei lasknud end sellest tõsiasjast morjendada ja reastasin oma seksi- ja muidusõbrad geneetiliste plusside ja miinuste põhjal nimekirja. Kõige eesotsas need, kelle nägu last ma oleksin valmis kasvatama, kõige lõpus alkohoolikud ja narkomaanid, kelle nõrka iseloomu ma mingil juhul tulevasele lapsele edasi ei tahtnud anda, rääkimata potentsiaalsetest tervisehäiretest. Miks nad üldse minu nimekirja jõudsid, on praegu tagasi vaadates arusaamatu – ju oli mul mingi „pahade poiste faas“. Kui see „pahade poiste faas“ kujutas endast meeste reastamist selle põhjal, kellega võiks kunagi lapse teha.

      Aga igal juhul oli mul sobiv isakandidaat juba isegi valmis vaadatud.

      Muidugi ei olnud ma veel välja mõelnud, kuidas talle seda uudist teatada, ja oma 20-aastase ajuga arvasin, et mul õnnestub salaja rasestuda ja edaspidi elada õnnelikku üksikema elu. Kogu plaan pidi aset leidma enne, kui ma saan 26-aastaseks, sest pärast seda olin ma enda arvates liiga vana, et üldse lapsesaamist (ette võtta. Võib-olla mängis siin kaasa asjaolu, et mu ema oli 26-aastane, kui minu sünnitas – tolle aja kohta hirmus vana. „Teised emad vaatasid mind haiglas imelikult,“ rääkis ta kunagi.

      Nüüd muidugi ei vaata sind enam keegi haiglas imelikult, ole sa 26 või 46 või isegi, nagu ma just lehest lugesin, 64. Kõigil on ühevõrra õigus saada lapsi ning tänu meditsiinile saab see teoks aina hiljem ja hiljem. Aga see mind ei huvitanud – mind huvitas ainult mu geniaalne plaan seksisõbrast rasedaks jääda. Kunagi. Tundus kuidagi eriti fantastiline seda salaplaani ellu viia, käia ringi otsusega, mis muudab mu elu, seab selle õigele kursile ja mitte keegi teine sellest ei teagi! Mina ise otsustan, mina ise teen ja muudkui aga rasestun.

      Kuus aastat hiljem istusin 22. augustil, päev pärast oma pulmi, magamistoa voodil ja kõõritasin kummuti poole, millel istus ja ootas valge-lilla pulk. Pulk veel mõtles, aga ma juba teadsin, mis seal ees ootab. Oh, muidugi võib ajada päevade hiljaksjäämise stressi kaela. Muidugi võib selgitada pidevat väsimust kah samaga. Aga mina juba teadsin. Sest ma teadsin, mis tunne on olla rase, ja siis mul just selline tunne oligi.

      „Oh. Fakk,“ ütlesin ma sellest hoolimata, kui kaht triipu näen.

      „Mis on?“ hüüdis teisest toast mu teist päeva abikaasa, kes pakkis asju, et Tallinnasse sõita, sest just seda tähendas sõjaväelasega abiellumine: päev pärast pulmi sõitis ta taas minema.

      „Tule, vaata.“

      Ja me seisime ja vaatasime neid kaht triipu.

      „Noh, aga seda ju oligi oodata,“ ütles abikaasa kõigutamatu rahuga, embas mind hetkeks ja läks uuesti asju pakkima.

      Kui mees lahkus, ma läksin ja tegin köögis ühe suitsu. Muidugi ma teadsin, et ma ei tohiks seda teha, aga veel pulmaski jõin ma hoogsalt alkoholi, nii et kui mu sees elav põrnikas on võib-olla juba saanud fetaalse alkoholisündroomi, vaevalt see üks suits ta tapab.

      „Sa oled asjast täiesti valesti aru saanud,“ viskas üks sõbratar mu tüdrukuteõhtul nalja, kui ettevaatlikult mojito’sid imedes kahtlust avaldasin, et äkki ma olen rase. „Kui sa teada saad, et sa oled rase, siis tuleb kõigepealt end korralikult šokist purju juua ja alles siis otsustada, mis sa edasi teed.“

      Nüüd siis seisin ma reaalselt silmitsi tõenäosusega, et ma saan umbes kaheksa kuu pärast lapse. Lapse, päris lapse. See pole enam mingi hilisteismelise plaan tulevikuks, see on reaalselt toimuva hakkav stsenaarium. Astun testiks korra kaalule ja kortsutan murelikult kulmu. Sinna läheb siis mu teine geniaalne plaan – enne rasedaks jäämist kakskümmend kilo alla võtta ja ilusaks ja heaks hakata.

      Ma suitsetan, ma armastan mojito’sid, ma olen ülekaalus, oma karjääriga puntras ja teist päeva abielus. Kas tõesti on selline üks tulevane ema?

      Ja nagu alati, kui ma ei tea, mida täpselt teha, või kui tundub, et elu kasvab üle pea ning ma ei saa aru, kuidas ma siia planeedile sattusin, lähenesin ma asjale ainsal viisil, mida ma teadsin – ma hakkasin kirjutama. Nii hakkasin ma kord kuus kirjutama oma kõhus elavale ja arenevale põrnikale kirju, jätkasin seda traditsiooni ka pärast tema sündi. Kirju kirjutan talle senimaani, kuid märksa harvemini.

      Ma köidan need armastusest sündinud kirjad raamatuks, sest ma loodan, et mu tütrel on tore seda kunagi lugeda. Siia vahele said aga kirja ka muud märkmed, mida emaks kasvades kirja panin. Need on ausad, naljakad, kohati pöörased, lastetutele inimestele võivad need aga olla tohutu igavad – need on ühe emaks kasvava noore naise esimesed hirmust värisevad sammud selles keerulises „Mul on nüüd laps!“ maailmas. Ma loodan, et iga tulevane ema, kes on samamoodi segaduses, nagu mina tookord olin, leiab siit ehk mõne mõtte, mis teda julgustab või millega ta samastuda suudab.

      Sest, mis peaasi, emandus ei ole minu arvates kunagi olnud miski, mille üle ei tohiks nalja visata. Kui ikka kõik on pekkis, siis on ainus lahendus iseenda üle nalja visata ja püüda olukorras huumorit näha. Huumor veel ükskord päästab maailma, pange mu sõnu tähele!

      Kloogal

      novembris 2016

      esimene kiri

      23. august

      Kallis Põrnikas

      Täna sai esimest korda kindlaks, et sa oled olemas ja lood endale minu sees sooja ja pehmet pesa. Kui aus olla, siis pole ma veel senimaani päris hästi aru saanud. Ma olen alles kolmandat päeva abielunaine ja nüüd järsku tuleb välja, et varsti veel ema ka. Nii et, Põrnikas, sa juba oled suutnud oma emme päris toredalt segadusse ajada, rääkimata sellest, et käed-jalad värisevad ikka veel.

      Ilmselt tekib sul umbes 12 aasta pärast küsimus, et kas su isa ja ema abiellusidki ainult sellepärast, et emme rase oli. Ja ma ütlen praegu – nagu ma ka ütlen siis: ei. Sa sündisid armastusest. Ja me ei olnud veel eriti jõudnud sind planeerimagi hakata, kui sa juba olemas olid.

      Huh, ja kindlasti ei taha sa seda kuulda, kui sa oled teatud vanuses – sest on vanus, kui sa ei taha ilmselt üldse ette kujutada, et su vanemad seksivad –, aga suure tõenäosusega me tegime su valmis Riias, maailma kõige armsamas hotellitoas. Mina olin tulnud just kolmenädalaselt „loominguliselt puhkuselt“ Tenerifel, sinu isa oli mul Riias lennujaamas vastas ja jällenägemisrõõm nii suur, et seda ei oska sõnadesse panna.

      2010. aasta suvi oli kohutavalt palav ning me maandusime läbi äikesepilve. Terve öö möllas Riia kohal grandioosne äike, me jätsime rõduukse lahti ja kardinad eest ja vaatasime, kuidas pime taevas valgeks sähvis. See oli öö, kui sina said alguse. Ja see öö ei lähe mul kunagi meelest.

      Ka ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me sõitsime oma pulmapeolt koju, oli järgmine hommik. Mu päevad ei olnud alanud ja juba olin natuke mures – kuigi olin kindel, et see on kõik pulmakorraldamisstressist. Ja see, et ma olin viimased päevad kohutavalt väsinud, ka see võis olla ju stressist! Ja see, et ma jõin hapukoort otse tomati-kurgisalati kausist, oli normaalne, sest ma ju AVASTASIN ENDA JAOKS HAPUKOORE, see on ju normaalne, kas pole?

      Aga siis me tulime koju, kaisutasime ja läksime ostsime testi. Ma palun vabadust, mu esimesed sõnad kaht triipu nähes olid … „Oi. Fakk.“

      Põrnikas,