Kimalased Piksekivil. Eet Tuule

et siia kööki sul enam asja pole! Ja ka esikust tee minekut, niikuinii pean selle haisu pärast tube tuulutama.”

      „Kurat võtaks! Siis tulen vägisi. Kas ma polegi mees või?”

      „Õige mees igatahes mitte. Pigem lakkekrants ja seelikukütt,” nentis märkamatult toauksele ilmunud Teele resoluutselt.

      „Jah, hakka astuma!” lisas Sirje sõjakalt. „Alkohol sisaldab nii palju kaloreid, et näljasurm sind niipea ei ähvarda.”

      „Ah et varitsesite, reod!” röögatas mees. „Seda ma nii ei jäta!” ja virutas ukse tagantkätt säärase pauguga kinni, et trepikoja lähimad naabrid sellest samuti osa said.

      Algul naised naersid Jürgeni ehmatuse peale südamest, ent siis tundis Kertu üha süvenevat hirmu. Seda enam, et Sirjegi muutus tõsiseks ning lausus:

      „Mul on tunne, et see mees võib sind ahistama hakata, koguni metsikuks minna. Vähemalt esialgu pead tema suhtes väga ettevaatlik olema.”

      „Arvan sama,” lisas Teele, „aga ohtlikuks muutub ta alles siis, kui on oma asjad sinu juurest ära viinud.”

      „Aga sina võta vabalt,” rahustas Sirje Kertut. „Kui sul siin väga ärevaks läheb, elad mõnda aega minu juures.”

      „Teil on hea mind lohutada, aga meil igaühel on oma elu, millega peab ise toime tulema,” ohkas Kertu. „Seepärast hakake astuma, niigi olete siin ilmatuma aja ära raisanud.”

      Nende sõnade peale sai Sirje pahaseks. „See pole raisatud aeg, kui me saime paljudest asjadest rahulikult rääkida, sealjuures ka sind aidata. Selleks me sõbrannad ju olemegi!”

      „Jutt jumala õige, aga jalga laseme praegu küll,” lisas Teele. „Aga nii kui jamaks läheb, helista meile!”

      „Kui olukord hoopis jamaks läheb, teatame, kuhu vaja,” jätkas kõiges alati põhjalik Sirje. Vaatas siis suurte silmadega sõbrannale otsa. „Muide, mida Rain sinu probleemidest arvab?”

      Kertu raputas eitavalt pead. „Rain ei tea Jürgeni tempudest midagi – olen teda säästnud.”

      „Isver, ja meie kaks olime sinu venna sootuks unustanud!” hüüatas meeleheitlikult midagi otsiv Teele. „Ta on sul selline kompu, et varem või hiljem ma võtan ta ära.”

      „Jäta loba!” pahandas Sirje. „Aga sina, Kertu, oled ikka saamatu küll: selline vend, kes sind nii hoiab, ja ei tea mitte mõhkugi! Anna andeks, aga minu mõistus seda ei võta.”

      „Ma ei taha lähedasi oma muredega koormata. Ausalt öeldes isegi piinlik on – ise juba keskeas, aga ei saa oma eluga hakkama. Ju mul on siis niisugune nadi iseloom.”

      „Iseloom on alati see kõikse hullem loom!” käratas Teele, kes ikka veel mööda tuba ringi tuulas.

      Seepeale pahvatasid naised naerma ning suuremast pingest vabanenud Kertu küsis:

      „Teele, mis sul jälle kadunud on?”

      „Ei mäleta, kuhu ma oma käekoti torganud olen.”

      „Küllap see kusagil nähtaval on,” arvas Sirje.

      „Ei, seekord on asi tõsine.”

      „Arvad, et Jürgen krabas selle kaasa?” läks Kertu näost kahvatuks, kuid siis Sirje hüüatas:

      „Näe, selle riidelasu all, mida sa kušetile oled kokku loopinud,” itsitas Sirje. „Teate, täna meile nendest tõsistest asjadest tõepoolest aitab. On aeg laiali minna.”

      Seda nad viimaste soovituste saatel ka tegid.

      „Kui see pätt peaks tagasi ilmuma, anna ainult teada,” ütles Teele.

      Sirje lisas: „Ja vennaga võta ühendust. Lubad?”

      Kertu noogutas, saatis külalised liftini ja kiirustas tagasi. Pani välisukse kohe lukku ning vajus köögis taburetile.

       Jumala õnn, et mul Sirje ja Teele olemas on! Muidu oleksin jumala üksi. Aga tüdrukutel on õigus: pean oma muresid lähedastega jagama. Muidu eksin veel ja veel ning lõpuks kibestun pöördumatult … Juba täna võtan end kokku ja räägin Rainile Jürgenist kõik ära!

      Ja et midagi teha, hakkas koristama.

      Korter polnud juba ammu nii tolmune ja segamini olnud, kuid füüsiline tegevus mõjus praegu imerohuna: rahustas närve ning taastas ka eneseusu.

      Õhtu eel helistas Kertu Rainile. Õnneks oli vennal aega ning jutuajamine kujunes tõsiseks, kuid Rain sellega ei leppinud.

      „Tee end ülehomseks vabaks,” sõnas vend lõpetuseks. „Tulen hommikul sinna ja siis arutame sinu probleemi põhjalikumalt.”

      3

      Nädalavahetusel Kertut rohkem ei tülitatud ja ta hakkas üksiolekut isegi nautima. Ainult et täielikku hingerahu polnud enne loota, kui ebaõnnestunud kooselule on rasvane joon peale tõmmatud.

      Kõhedust tekitasid veel unenäod. Oma senise elu jooksul oli Kertu kummalisi ja vahel ka painavaid unenägusid varemgi näinud. Seepärast ta ei imestanudki, et pärast bussipeatuse juhtumit need teda uuesti kummitama tulid. Kuid ööl vastu esmaspäeva õnnestus tal ka ühte meeldivat und näha.

      Tegevus toimus Kabjalohu külas Nõlvaku talu hoovis ning ta istus täiskasvanuna taas Piksekivil. Ja kuulis mineviku hääli … Seejärel keegi nagu kutsus Kertut esivanemate tallu tagasi, sest tema koht olevat seal ...

      Viimane nägemus oli erakordselt selge, ent talle jäi nagu mingi painaja peale. Magama ei suutnud ta igatahes enam jääda. Kertu ei mõistnud, mis nähtusega tegemist on ja kuidas see toimib, ent vähemalt tema jaoks oli kusagil miski olemas. See oli nagu õnnistus, ent samas ka kohustus. Miks muidu teda Kabjalohu külla kutsuti ...

      Mõni ime siis, et viimane unenägu oli esimene asi, mida Kertu samal hommikul Mustamäele saabunud vennale rääkis. Rain takseeris teda pika uuriva pilguga.

      „Oma arvates tormasin ma sulle appi teise, palju elulisema probleemi pärast,” lausus vennas talle omase analüütilise mõttearendusega.

      „Jah, loomulikult,” nõustus Kertu, „ent kuula enne üks mõne päeva vanune lugu ära.” Ja naine jutustas tema jaoks õnnelikult lõppenud liiklusõnnetusest.

      „Sellest on meedias siiamaani juttu. Sina siis olidki too salapärane plehkupanija?”

      Kertu noogutas sõnatult.

      „Tundub, et Jürgenist lahkuminek on tõepoolest väiksema tähtsusega, sest see on mööduv etapp sinu elus. Sinu imevõime – või kuidas seda nimetadagi – on palju olulisem. Ehk pakud mulle veel kohvi ja tuletame siis koos meelde, mis sul neiueas seal Piksekivil tegelikult juhtus.”

      Kui Kertu lõpetas, oli Rain esiotsa mõtlikult vait. Seejärel lausus:

      „Kui ma ei teaks, et see kõik on tõesti sinuga juhtunud, arvaksin pigem, et tegemist on ulmejutuga. Sa ennist mainisid, et panid toonased sündmused kohe päevikusse kirja. On need sul alles?”

      „Loomulikult. Kusagil kirjutuslaua sahtlis peaks see neiupõlve kaustik lebama,” vastas Kertu väheke kõhklevalt.

      „Sa pole oma märkmeid hiljem üle lugenud?”

      „Polnud vajadust, oluline on ju niigi meeles.”

      „Ole hea, otsi too päevik üles!”

      „Hästi ei tahaks,” kõhkles Kertu.

      „Miks?”

      „Mulle tundub, et mida rohkem ma sellesse süvenen, seda sügavamalt ma tolles müsteeriumis sees olen. Muide, ka ema on mitmel korral soovitanud mul see segadus unustada. Ma kohe ei teagi, et kas siis oma hingerahu huvides või tänu viimaste aastate kiirele elutempole olingi nood mineviku viirastused peaegu unustanud.”

      „Peaaegu?”