Kimalased Piksekivil. Eet Tuule

joodud alkohol ta lõplikult maha.

      Kertu värises üle keha. Otsis meeleheitlikult suitsupakki taga, kuni viimaks meenus, et jättis selle totruse juba mitme aasta eest maha. Valas pudelisse jäänud veinisortsu klaasi ning kummutas selle ühe hingetõmbega kurgust alla.

      Üks mõte ei andnud miskipärast rahu ja ta läks Jürgeni jopet kontrollima.

      Seda ma arvasin: seesama peen parfüüm, millega ta naistepäeval vastu hommikut koju jõudis! Eksitust ei saanud olla, sest haistmine oli Kertul sedavõrd hea, et isa oli kunagi lubanud ta hagija asemel jänesejahile kaasa võtta. Toona olid kõik seepeale naerma pursanud, kuid praegu oli asi naljast kaugel.

      Kertu asus Jürgeni jopetaskutes sobrama. Seni polnud ta seda mitte kordagi teinud, ent nagu näha, vanad reeglid enam ei kehtinud. Läbiotsimine lõppes veelgi masendavama leiuga: preservatiivide pakiga, kust üks oli ära võetud … Milleks mees rasestumisvastaseid vahendeid kaasas kannab? Eks ikka juhusliku vahekorra jaoks!

      Kas ma siis tõesti rohkem väärt ei ole, et säärast elu pean elama! ahastas ta ja vajus ohates taburetile. Lähen sõiman selle lontruse näo täis ja kupatan ta siit jalamaid minema, oli naise esimene reageering, aga mõistis siis, et niimoodi ei saavuta ta mitte midagi. Kui üldse, siis endale võib-olla sinise silma. Ei, seda asja tuleb tasa ja targu ajada. Õnneks saan juba täna Sirje ja Teelega kokku ja nüüd on, mida rääkida.

      Hommikul oli küll korralik sõnavahetus, kuid ta hoidis end tagasi ja Jürgen läks kohe välja – muidugi pead parandama. Kertule see sobis ja ta laskis ka jalga.

      „Nii vara kohal,” imestas Teele, kui Kertut nende laua taga istumas nägi. „Pole nagu sinu komme!”

      „Inimesed ja tavad muutuvad,” püüdis istuja vastu naerda.

      „Ise õnneseen, aga nii hapu näoga,” nentis sõbranna teda teraselt silmitsedes. „Juhtus sul siis veel midagi?”

      „Ootame ikka Sirje ka ära – eks siis jõuan rääkida.”

      „Seda minagi,” soostus Teele. „Hoia kohti, ma lähen toon kohvi ära. Ilmselt vajame täna ka midagi kangemat. Vähemalt sinu eilse õnne tähistamiseks. Kas nii, nagu tavaliselt?”

      „Esialgu piisab.”

      Sirje saabus täpselt parajal ajal ning aitas joogid ning magusa lauda tuua.

      „Noh, kas võtame?” kiirustas Teele klaasi tõstma.

      „Miks nii ruttu?” üllatus Sirje.

      „Vaata enne Kertule otsa, siis sa enam ei imesta.”

      „Oi, isver! Nii plassi näoga pole ma sind ammu enam näinud,” ajas Sirts oma sinised silmad pärani. „See eilne värk oli ikka jube küll.”

      „Ah, liiklusõnnetus sai õnnelikult üle elatud, aga mul on üks suurem jama kaelas,” pobises Kertu. „Võtame!”

      Naised asusid isukalt koogi ja veini kallale. Nähtavasti liiga innukalt, sest õige pea Teele hüüatas:

      „Kuulge tüdrukud, kook on söödud ja klaasid tühjad. Praegu järjekorda pole – lähen toon uued.”

      „Hulluks oled läinud,” pööritas Sirje silmi, „ega me siia jooma ei tulnud!”

      „Jooma muidugi mitte, aga vähemalt minul on täna tugevat dopingut vaja,” poetas Kertu vaikselt. „Seejärel on mul teile üht-teist pajatada.”

      „Ootame juba ammu, mida sa eilse liiklusõnnetuse kohta ütled,” lausus Teele ja kiirustas leti äärde.

      Kertu tegi tõsise jutuga algust alles siis, kui teise ringi veiniklaasist oli pool rüübatud. Ja sedagi Teele ergutusel.

      „Kas te eile ETV õhtuseid uudiseid vaatasite?” küsis Teele. Mõlemad raputasid eitavalt pead.

      „Kahju, sest seal oli sellest avariist veidi pikemalt juttu. Üks kergelt vigastatu ja pealtnägija kinnitasid mõlemad nagu ühest suust, et kummalisel kombel aimas üks trolliootajatest lähenevat õnnetust ette ning lausa sööstis ootepaviljonist välja. Ja ometi polnud tol hetkel kohutavast ohust kellelgi õrna aimu. Ja teate, mida pealtnägija ütles?”

      Taas raputati eitavalt päid.

      „„Ma pole posijaid ja ennustajaid elu sees uskunud, aga see naine oli selgeltnägija – teist võimalust ei ole!” Noh, selgeltnägija, mida sa enda kaitseks kostad?” lõpetas Teele bravuurikalt.

      Selgeltnägijaks tituleeritu kehitas õlgu ja mõtles viivu. „Ei oska kommenteerida.”

      „Ausalt?” usutles Sirje.

      „Ausalt.”

      „Aga kunagi sa rääkisid mulle oma ebatavalistest nägemustest mingil kivil.”

      „See oli toona ja need olid hääled veel kaugemast minevikust.”

      „Sinu koduõues?” pinnis Sirje edasi.

      „Jah, Nõlvaku talus.”

      „Aga siis olid sul veel need kummalised unenäod,” ei jätnud ka Teele teda rahule.

      „Jah, ent hiljem ma neid enam ei näinud ning praegu pole mul mingit tahtmist nende üle arutleda.”

      Sirje silus masinlikult oma pikki nisukarva juukseid ning vaatas Kertule mõtliku pilguga otsa. „Aga eile sul mingid võimed ju avaldusid. Seda sa salata ei saa.”

      „Ei salgagi, ent seletada ma seda ei oska.”

      „Midagi sa ometi ju tundsid?”

      „Adusin äkitselt meeletut hirmu. Ei taibanud, miks, aga teadsin, et pean sealt putkast jalamaid jalga laskma. Sekunditki kaotamata. Kogu lugu! Ehk räägime sellest kunagi hiljem, lähitulevikus.”

      „Miks?”

      „Sest mul on probleem. Palju olulisem.”

      Teele reageering oli ootuspärane: „Isver! Kas tõesti jäid rasedaks?”

      „Õnneks mitte.”

      „Ei tea, mis õnn see lastetul naisel ka on,” pidi Sirje kohe ära märkima. „Mina näiteks olen oma kahe lapse üle igatahes äärmiselt õnnelik. Teil aga pole kahe peale ühtegi.”

      „Kas sul oma jõmpsikatega muresid siis pole?” suskas Teele kärmelt vahele.

      „Aga kes ütles, et õnn peab kergelt kätte tulema,” pareeris Sirje sõbranna rünnaku.

      „Aga Arvi jaoks näis muresid liiga palju olevat.”

      „Pigem alkoholi oli liiga palju,” ohkas Sirts südamest.

      „Vaata siis ette, et uus kallim samuti jalga ei lase.”

      „Uus kallim?!” teeskles Kertu üllatust, ent tema repliiki ei pandud tähelegi.

      Lähevad jälle nagu kass ja koer karvupidi kokku, ahastas Kertu mõttes ning käratas eneselegi ootamatult:

      „Kas te jätate ometi ükskord selle lõputu nääklemise!”

      Seekord võeti teda kuulda. Ent see-eest pöördusid vist kõigi külastajate silmad purjakil naisi uudistama ning neid nägupidi hästi tundev müüja kergitas üllatunult oma kitkutud kulme.

      „Ma ju ütlesin teile, et mul on probleem,” jätkas Kertu.

      „Mainisid jah,” noogutas Teele nõusolevalt pead ning jätkas Sirje kallal nokkimist. Siis aga vaatas Kertule otsa ning nähvas: „Ära karju! Sinu pärast ei anta meile enam veinigi.”

      „Seda sulle veel vaja,” tusatses Sirje. „Minu arust oleme juba niigi üle normi trimbanud.”

      Pilt, kuidas tema kaks parimat sõbrannat taas mõttetult raksu lähevad, oli sedavõrd masendav, et Kertul tekkis soov otsekohe siit jalga lasta. Ta haaras oma õlakoti ja tõusis.