Kimalased Piksekivil. Eet Tuule

      Toimetanud Maarja Ojamaa

       Kaane kujundanud Piret Tuur

       Autoriõigus: Eet Tuule ja OÜ Eesti Raamat, 2020

       ISBN 978-9949-091-41-6

       ISBN 978-9949-091-42-3 (epub)

       wwww.eestiraamat.ee

       wwww.facebook.com/Eesti Raamat

      1

      Seletamatu hirmutunne tekkis ootamatult. Kertu ei suutnud õõva maha suruda ning põgenes ülepeakaela. Mõne sekundi pärast kõlas vali raksatus. Jooksja seisatas ja vaatas tagasi. Kertust napilt kümne meetri kaugusel seisis trollipeatust ramminud maastur ...

      Seejärel kuulis ta läbilõikavat karjumist ja kellegi oigamist. Kertu taluvuse piir sai ilmselt ületatud, sest jalad nõtkusid ja ta vajus pikkamisi maha. Kaks noort neidu tõttasid küll kohe juurde, ent jäid hiljaks. Nii palju oli abistajatest siiski kasu, et nad upitasid Kertu uuesti püsti.

      „Ega teie ometi seal ei olnud?” küsis lüheldane neiu murelikult ja kõõritas hirmunult sündmuspaiga poole.

      „Olin, aga pääsesin,” vastas Kertu kõlatult. „Kutsuge parem kohe kiirabi, inimesed said vist rängalt viga.” Seejärel vajas ta veel kord tuge. Heledapäine neiu asuski kohe numbrit valima, ent keegi oli seda varem teinud, sest sireen lähenes kiiresti.

      Paar minutit hiljem saabus koos politseipatrulliga vastassuunast teine kiirabi lisaks. Korrakaitsjad asusid kõigepealt uudishimulikke eemale tõrjuma. Esmasest šokist veidi toibunud Kertut pani imestama, kui palju rahvast lühikese ajaga sinna kokku oli kogunenud.

      „Pealtnägijatel palun siia tulla!” hõikas nooruke naispolitseinik ja vaatas uurivalt ka Kertu otsa, aga napilt pääsenu raputas eitavalt pead ning eemaldus kiiresti. Küsija jättis ta rahule, sest vähemalt kaks jutukat vabatahtlikku trügis juba lähemale.

      Huvitav, miks ta mind tunnistajate hulka arvas, mõtles Kertu. Ju ma siis nii ehmunud välja näen. Aga nendest inimestest ma küll aru ei saa, kellele säärased jubedused närvikõdi pakuvad! Kas sellest siis ei piisa, et kõik uudised on veriseid sündmusi täis, õudusfilmidest rääkimata … Ja mina ei näinud tegelikult ju midagi, rahustas ta südametunnistust. See oli nagu välk selgest taevast. Adusin vaid kummalist eelaimust.

      Bussipeatus oli mõneks ajaks nagunii rivist väljas ja Kertu otsustas jala minna. Järgmine peatus oli ootajatest tulvil ja ta marssis edasi. Taibates, et käimine rahustas närve, kõmpis ta piki Sõpruse puiesteed veel kolmest peatusest mööda. Seega kuni koduni välja.

      Huvitav, mis mind siis tegelikult hoiatas? üritas rängast õnnetusest pääsenu tee peal selgust saada, aga asjatult. Viimaks jättis ta tulutu peamurdmise edaspidiseks. Võib-olla homme olen tänasest taiplikum?

      Tagatipuks läks Kertu jala kaheksandale korrusele, aga kui ta korterisse sisenes, lõid kitsastesse kingadesse kängitsetud varbad tuld välja. Ta kibeles õudsest elamusest kohe Jürgenile rääkima, aga elukaaslane polnud veel koju jõudnud.

      Muidugi, täna on ju reede – eks ta läks oma pundiga kuhugi pidu panema! vihastas Kertu. Oleks ta vähemalt ükski nädalalõpp kodus! Ja mina pean homme jälle tema pohmellis nägu imetlema …

      Pärast lühikest kõhklust suundus Kertu baarikapi juurde ja valas endale tubli klaasitäie lemmikveini. Säärase päeva puhul võin ka endale ühe napsu lubada, muigas ta virilalt ning rüüpas januselt mitu suurt sõõmu.

      Taas oli ta sunnitud endale tunnistama, et nende kooselu rebenes igast õmblusest. Mis minust sedasi saab? mõtles ta heitunult. Suitsetamisest suutsin küll loobuda, aga niiviisi jätkates muutun märkamatult alkohoolikuks … Ning probleemide pidev edasilükkamine pole mingi lahendus. Ei, hommepäev pean sõbrannadele südant puistama! Seni kui nad mul veel olemas on.

      Ja ta asus otsustavalt tegutsema. Teele number oli pikalt kinni. Küllap ta vestleb emaga, arvas Kertu ning helistas Sirjele.

      Endast viis aastat vanema Sirjega oli Kertu mitu talve samas gümnaasiumis tunde andnud. Sirje eesti keelt ja Kertu matemaatikat. Siis oli Kertul muretutest puupeadest villand saanud ja ta oli õpetajaameti maha pannud. Sõprus Sirjega kestis aga siiamaani.

      Sirje kohta räägiti, et ta olevat rahulikkuse kehastus. Ja seda too keskmist kasvu, habras ja kahvatu jumega tagasihoidlik naine kindlasti oli. Ka Kertu oli kaalutlev ja analüütilise mõtlemisega, vahel liigagi pragmaatiline. Niisiis sobisid nad isekeskis hästi.

      Mõlema sõbranna juures torkasid kõigepealt silma pikad paksud ning loomulikku värvi juuksed. Suurte siniste silmadega Sirjel olid need nisukarva, Kertul kaunilt kastanpruunid. Pikkust oli kolmekümne kuue aastasel saledal ja nõtkel Kertul 170 cm. Pruunisilmne naine oli tõeline iludus, aga viimasel ajal oli ta oma välimuse eest hoolitsemise unarusse jätnud – Kertu arvates oli tähtis vaid sisu, mitte vorm.

      Teele oli nende sõpruskonna kolmas liige. Kergelt ülekaaluline, ent äärmiselt ahvatleva välimusega punapea. Aeg-ajalt heitis ta oma sõbrannadele ette, et naiselikkus hakkavat neis nagu kaduma. Teelel võis isegi õigus olla, aga õnneks oli temas endas sarmi sedavõrd palju, et jaksas kuivikutesse – nagu ta Sirjet ja Kertut nimetas –, eluvaimu sisse puhuda. Ent see-eest tuli Teelet ennast aeg-ajalt taltsutada: kustumatu elurõõmu ja temperamendi tõttu oli ta korduvalt kahtlastesse seiklustesse sattunud. Lühidalt öeldes täiendasid ja tasakaalustasid need naised üksteist suurepäraselt ja kindlasti oli just see peamine põhjus, miks nad siiamaani nii tihedasti suhtlesid.

      Kummaline, kuidas me aja jooksul tegelikult muutunud oleme, arutles Kertu. Ülikoolis oli Teele paks ja vaat et kursuse kõige tuimem tüüp, mind aga pidasid meie poisid kuumaks totsiks. Millal meie rollid küll vahetusid?

      Kertu mõtisklused katkestas Teele, kes esimesena tagasi helistas. Kui Kertu lühidalt mainis, et pääses täna kohutavast õnnetusest, tegi punapea ise ettepaneku homme nende kohvikus kokku saada.

      „Oleks vahva! Me pole juba kaks nädalat üksteist näinud. Telefonijutt kipub aga alati poolikuks jääma.”

      „Loodan, et Sirje saab ka tulla.”

      „Loodan samuti, kuid tal on praegu mammutkõne. Emaga kindlasti.”

      „Arvata võib, aga võib-olla hoopis peikaga,” teatas Teele ootamatult.

      „Peikaga?! Mis sa räägid?!”

      „Homme lahkame tema lugu põhjalikumalt,” itsitas sõbranna ilmse mõnuga. „Anna siis teada, mis kellaks te Sirjega kokku leppisite.”

      Vaevalt sai ta mobiili lauale asetada, kui Sirts helistas. Ta oli Sõpruse puiestee avariist uudisteportaalist juba lugenud, et õnnetuse hetkel viibis Koskla peatuses neli inimest, viga sai neist kolm, kusjuures üks raskelt.

      „Mina see neljas ootaja olingi,” poetas Kertu napilt.

      „Oi, räägi!” läks Sirje põlema.

      „Pigem saame homme kokku,” teatas Kertu. „Teele oli igatahes nõus. Kas kell kaksteist sobib?”

      „Mul võib üks ootamatu takistus vahele tulla.”

      „Tee nii, et seda ei tule,” oli Kertu resoluutne ja lõpetas kõne.

      Pühapäeval hommikul polnud Kertu aga kuigi kindel, kas ta üldse korterist välja minna usaldab. Lugu algas sellest, et Jürgen saabus koju alles varahommikul. Tavaliselt vajus ta uksest sisse pärast keskööd, seekord niisiis palju hiljem ja maani täis. Unetust ööst ennegi pinges Kertu teda sellises olekus voodisse ei lubanud.

      „Vaata peeglist, kuidas sa välja näed ja haised kui tõhk. Mine teise tuppa ja maga end kušetil kaineks, alles siis võtan sind jutule!”

      Mees ei kuuletunud ning mõmises midagi arusaamatut vastu. Kertu pidi viimaks kogu oma jõu mängu panema ja alles seejärel õnnestus tal kangust täis Jürgen teise tuppa pukseerida. Keeras toaukse lukku ja jäi värisedes ootama, mis edasi juhtub.

      Nagu karta oli, hakkaski mees vastu ust prõmmima