Mõrv koidikul. Betty Rowlands

keegi teine välja sülitatud kivid ära koristab.“ Lou jõi tassi tühjaks ja virutas selle sellise jõuga alustassile, et lusikas tantsu lööma hakkas. „Vaene Ricky,“ halises tüdruk.

      „Endasse armunud noor lollpea!“ turtsatas Iris. „Tal polnud mingit õigust tüdrukusse nii suhtuda. Ta oleks pidanud selge sõnaga neiu kätt paluma, ja kõigil oleks palju probleeme olemata olnud!“

      Lou ilme oli nördinud. „Ta tahtis tüdrukut üksnes õnnelikuks teha ja tema murdis Ricki südame!“ protesteeris ta.

      „Lollus. Ta ego sai väikese kõksu, ei muud. Tädi rahaga jalga laskmine polnud muidugi ilus. Seda poleks tohtinud. Oskad öelda, kuhu Angy minna võis?“

      „Veel mitte, aga ta võtab kindlasti tädiga ühendust. Vana Vittorio on ta peale hetkel tulivihane, aga küll ta maha rahuneb. Armsale Angelicale annavad kõik andeks … mina muidugi välja arvatud. Mina ei suuda andestada, mida ta Rickile tegi.“

      „Küll poiss selle üle elab,“ teatas Iris kuivalt.

      „Mis te arvate, kas ta tuleb minu juurde tagasi?“ küsis Lou värsket pisaravoolu pühkides haledalt.

      Irise silmi tekkis ulakas sära. „Väga võimalik,“ arvas naine, „aga mitte siis, kui ta sind sellisena näeb. Mine koju ja pese nägu sellest sodist puhtaks!“ Naine tõusis. „Aeg minna. Saad sa kenasti koju?“

      „Jaa, tänan, mul on jalgratas.“ Lou vaatas neile mõlemale otsa. „Te olite nii kenad.“

      „Tühiasi,“ teatas Iris. „Sa osutasid mu sõbrale teene. Ta kirjutab vinge loo Itaalia perekonna veritasust, ainult tapja pussitab plikat, mitte tema pilti.“

      Lou vahtis Melissat, suu ammuli. „Kas te olete krimikirjanik?“

      Melissa noogutas naeratades.

      „Sa ju oled kindlasti Mel Craigist kuulnud!“ arvas Iris.

      „Muidugi!“ hüüatas Lou taas aupaklikult. „Ma oleksin pidanud teid ära tundma, ainult …“ Tüdruku põsed tõmbusid roosaks ja ta näppis koti õlarihma.

      „Ainult sul olid muud asjad mõttes.“ Melissa patsutas teda õlale. „Ära selle pärast küll muretse.“

      „Tegelikult peaksin … Ma nägin eelmisel kuul telekast „Raamatukoid“! Ma veel ei suutnud uskuda, et teil on täiskasvanud poeg. Te näete ikka nii noor välja!“

      „Oi, ma tänan sind,“ sõnas Melissa.

      „Mõelda vaid, ma olen täna kahe kuulsa inimesega tuttavaks saanud!“ Lou sättis peaaegu rõõmsalt koti õlale, jättis hüvasti ja lahkus.

      Kui naised Paddingtoni jaama jõudsid, oli rong juba ees.

      „Tänu taevale, et see mööda sai!“ Iris viskas jaki nagisse, sättis end aknaalusel kohal sisse ja vedas sõrmedega läbi juuste.

      Tema vastas istuv Melissa lausa võpatas, nähes, kuidas juuksuri pingutuste vili kaob.

      „See Mortimer on idioot,“ jätkas Iris. „Ilmselgelt kõigi teine valik!“

      „Mina mõtlesin täpselt sedasama,“ nõustus Melissa. „Ma nägin, millist piina tema ülistuslaul sulle põhjustas. Mina sulle ju augu pähe rääkisin – loodetavasti polnud asi väga hull.“

      „Ma ei pane seda sulle pahaks,“ teatas Iris. „Mehe nägu hetkel, kui Rick noa pildi sisse torkas, kaalus kõik üles!“

      „Angelica võib taevast tänada, et poiss üksnes pilti pussitas! Mõnel tüdrukul ei ole ikka mingit au- ega häbitunnet.“

      „See on osalt poisi enda süü. Nägin kunagi kõrvalt ühte samasugust lugu.“ Iris muutus mõtlikuks. „Üks minu kursusekaaslane kujutas endale ette, et tüdruk õhkab tema järele, aga plika ajas samal ajal hoopis kellegi teisega liini.“

      „Ära nüüd tule ütlema, et see poiss samuti tüdruku portree ära rikkus?“

      Iris kõkutas. „Seda mitte. Lõi plikal silma siniseks ja peksis siis teise kuti mehemoodi läbi. Tõeline suvesemestri sensatsioon!“ Naine haigutas ja sulges rongi liikuma hakates silmad. „Aga nüüd koju, kus meid ootavad rahu ja vaikus.“

      KOLMAS PEATÜKK

      Mõned päevad hiljem tõstis aias toimetav Melissa pilgu ja nägi lähenemas major Dudley Fordi. Mees kõndis rajal, mis ühendas Melissa ja Irise maja Ülem-Benbury külla viiva teega. Naine oli tulijat alati ekstsentriliseks ja kergelt koomiliseks kujuks pidanud ja mehe väljanägemine üksnes rõhutas sel päeval sellist muljet. Ta kotitava särgi lahtine krae narmendas ja avara lõikega khakikarva lühikesed püksid, mälestus sõjaväeteenistusest kuskil troopilises paigas, laperdasid jalgade ümber. Mees oli ilmselgelt päikese käes istunud, sellest andsid tunnistust ta pika säärega villaste sokkide kohal lõheroosaks tõmbunud põlved. Majori priske King Charlesi spanjel Sinbad veeres peremehe kannul; Irise ukseni viival rajal vedelevat Binkiet nähes sööstis koer erutatult haukudes ettepoole, kuid peatus järsult, kui turja küüru tõmmanud kass ähvardavalt sülitama hakkas.

      „Kõrval!“ kamandas major jalutuskepiga Sinbadi nina kohal vehkides.

      „Mis siin toimub?“ Välja ilmunud Iris napsas Binkie sülle ja kallistas kassi kaitsvalt. „Oh, see oled sina, Dudley. Võiksid oma peletist ohjes hoida. Kas see paha kutsa ehmatas sind?“ kudrutas ta kassi kõrva ääres.

      Vastast võitlusvõimetuna nähes võttis Sinbad taas tuurid üles.

      „Vait!“ Fordi tavapäraseltki õhetav nägu tõmbus lopsaka valge juuksepahmaka all veel tumedamaks. Seejärel meenusid talle head kombed ja ta kummardas kangelt. „Tere päevast, Iris; tere päevast, Melissa. Mu kallis proua palus need kohale toimetada.“ Ta ulatas naistele ümbrikud. „Me korraldame reede õhtul väikese peo. Väike sundimatu koosviibimine meie uute naabrite tervitamiseks. Loodetavasti saate tulla.“

      „Kui tore mõte,“ tähendas Melissa. „Suur tänu.“

      „Sa oled siis otsustanud neile andeks anda, mis?“ küsis Iris muigega, millest ei puudunud kübeke õelust.

      „Ah? Mida?“

      „Uustulnukatele!“ Iris rääkis paari detsibelli võrra valjemini. „Oled neile andeks andnud jultumuse siia elama tulla?“

      Ford köhis. „Noh, jah, tegelikult oli ju kõiges süüdi vana Freda Gallard, kes neile maa müüs.“

      „Teda ei tohiks küll süüdistada. Henry Gallard jättis ta sisuliselt tühjade pihkudega.“ Kui vana lesk otsustas oma aialapi ühte ossa neli maja ehitada ja hakkas selleks vajalikke planeerimislubasid taotlema, olid major ja Iris risti vastupidistel seisukohtadel olnud.

      „Hmmrrnojah!“ Ford põrnitses naisi, kuid siis meenus talle, et on sõbralikul missioonil. „Noh, mis tehtud, see tehtud, aeg minevik unustada. Ma pean ütlema,“ jätkas mees leebemal toonil, „et kaks praeguseks sisse kolinud perekonda tunduvad üsna viisakasse seltskonda kuuluvat. Ehk olete neid juba näinud?“ Iris ja Melissa raputasid pead ja mees säras rõõmust võimaluse üle oma teadmisi jagada. „Mehe nimi on Shergold, mingi Stowbridge’i tehnikainstituudi teadlane, kellel on vagur naisuke. Ja siis ehitusinsener. Tema nimi oli vist Kent või Essex … mingi krahvkonna nimi, haahaahaa!“ Kui mees naeris, kõlas see nii, nagu lambal oleks midagi kurku läinud. „Noor proua Krahvkond on kena krapsakas sälg,“ jätkas mees nilbelt naeratades. „Mõni siinsetest prouadest võtab kindlasti valveseisangu ja nende mehed samuti, haahaahaa! Nojah, ma pean minekule asutama.“

      Mees viibutas kepsakalt jalutuskeppi ja suundus tuldud teed mööda tagasi, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, kui leigelt kaks daami ta nilbevõitu märkustesse suhtusid.

      „On alles vana jutupaunik!“ tähendas Melissa, kui mees kuuldekaugusest väljas oli. „Kuidas Madeleine teda ometi talub?“

      Iris