Mõrv koidikul. Betty Rowlands

lõigatud mustade juuste ja kõrvas rippuvate hiiglaslike terasspiraalidega tüdrukut. Tolle torssis nägu andis mõista, et ta ei jaga direktori arvamust portreteeritust.

      „Jah, tõepoolest, pole üldse paha. Palju parem kui suurem osa ülejäänud väljapanekust,“ teatas Iris viimaks ja direktori naeratus hubises ja kustus otsekui küünlaleek tuules. „Pole kõige parem aasta,“ jätkas naine ja Melissa nägi, kuidas ta toimuvat oma ulakal ja üle võlli moel naudib. „Ei midagi eriti originaalset. Mõned paljutõotavad tööd, ülejäänud on keskpärased. Te olete parimad välja valinud.“

      Järgnes lugupidav vaikus. Iris jätkas portree silmitsemist ja uuris signatuuri. „Ricardo Lorenzo – küllap itaallane. Tüdruku välimuse põhjal otsustades tema samuti.“ Ta noogutas portreed vaadates veel kord heakskiitvalt. „Täitsa hea, tema jõuab veel kaugele,“ kuulutas naine. Direktori naeratus sai sellest sära juurde.

      „Jah, me loodame temalt palju,“ ütles mees ja ta käed jäid esimest korda lõdvalt ja liikumatult rippu. „No nii, preili Ash, kuidas oleks enne alustamist tassikese teega?“ Ta pilk laiendas kutset ka Melissale.

      „Oleks tore,“ arvas Iris.

      Melissa raputas pead. „Tänan, mina loobun. Küllap teil on omavahel paljust rääkida. Ma vaatan veel natuke ringi ja hiljem kohtume.“

      Iris eemaldus koos direktoriga ja Melissa pöördus portreed lähemalt uurima. Pildil kujutatud tüdruk oli kahtlemata kaunis. Lopsakad kuldpruunid juuksed raamisid täiuslike proportsioonide ja peente joontega ovaalset nägu. Neiu jume oli tõmmukas, kui põskede kerge õhetus välja arvata; erkpunaste huulte kaar oli ühtaegu õrn ja sensuaalne, paotatud huulte vahelt paistis ühtlane lumivalgete hammaste rida. Silmis varjas end naeratus, otsekui vaadanuks portreel kujutatu peeglisse ja tundnuks seal nähtu üle heameelt.

      Ka teksades piiga oli maha jäänud ja passis nüüd Melissa selja taga. Melissa, kes tajus, et neiu otsib kontakti, keeras pea viltu ja tähendas: „Millise rahuloleva ilmega kiisu! Kas sa tead, kes ta on?“

      Tüdruku kriitvalge, mustade pliiatsijoontega ümbritsetud silmade ja veripunase suuga nägu muutus kalgiks. „Tõepoolest kiisu!“ pomises ta vastuseks. „Eks kassid ju võta, mis neile meeldib, ja kõnni siis minema?“

      „Niisiis sa tunned teda?“

      „Angelica Caroli. Selle aasta lõpetaja.“

      „Ja Ricardo Lorenzo?“

      Tüdruk tõi kuuldavale tasase põlgliku turtsatuse. „Enne selle plikaga kohtumist kõlbas vana hea Rick Lawrence küll. Tema vanavanaisa on pärit Napolist, niisiis oli neil kohutavalt palju ühist.“

      „See modell vist ei meeldi sulle eriti?“

      „Ma keeraksin tal hea meelega kaela kahekorra.“ Tüdruku kõhnad käed sikutasid õlakoti rihma, otsekui tõmbaks ta seda ümber Angelica kauni kaela koomale. „Ma teadsin kohe, kui Rick temaga sebima hakkas, et tüdruk teeb talle haiget, aga või ta mind kuulas.“ Napid teravad näojooned vajusid meigikihi all lössi, hääl hääbus ja vaikis. Melissa mõtles, et tüdruk näeb välja hapra ja alakaalulisena. Vaene lapsuke, ta oli nii haavatavas vanuses.

      Mõned lähikonnas seisvad inimesed pöörasid pead. „Tasem, inimesed vaatavad,“ sosistas Melissa, kuid tüdrukule ei paistnud see korda minevat.

      „Ta isegi ei …“ aga enne, kui ta jõudis Angelica uute vajakajäämistega lagedale tulla, andis hääl valjuhäälditest teada, et auhindade üleandmine algab viie minuti pärast.

      Piiga silmitses Melissat anuva pilguga. „Kas te lähete ka? Kas ma tohin teie kõrvale istuda?“

      „Jah, muidugi. Juhata teed.“

      Suurem osa külalistest oli juba kolledžis laiali paigutatud eksponaatide juurest lahkunud ja sammud suurde saali seadnud. Melissa kaaslane leidis neile ruumi eesotsas rea otsas kaks kohta ja nad võtsid istet. Tüdruk näis kuidagi rahutu olevat ja end ebamugavalt tundvat ning aina vahtis ringi.

      „Otsid sa kedagi?“ päris Melissa.

      „Ricki. Ma kardan väga, et ta ei tule kohale. Ütlesin talle, et ta peab tulema auhinda vastu võtma. Ta ei saa lasta sel plikal seda enda jaoks ära rikkuda!“

      „Täpselt nii,“ kinnitas Melissa, kes küll millestki eriti aru ei saanud, kuid tahtis vestluskaaslasele toeks olla. „Ära muretse, küll ta tuleb. Uhkus oma töö üle ja kõik muu!“

      „Arvate või?“ Tüdruk näis rahunevat ja suutis isegi jõuetult naeratada. „Muide, minu nimi on Lou Stacey. Kuidas teie nimi on?“

      „Melissa Craig.“

      „Kas te olete kunstnik?“

      „Ei, kirjanik. Ma tulin siia koos Iris Ashiga. Ta annab auhinda üle.“

      Oli selge, et Melissa nimi ei öelnud Loule midagi, kuid Irise nime kuuldes läks ta elevile. „Tema kangamustrid on geniaalsed!“ teatas tüdruk. „Ja tema aiapildid samuti. Räägitakse, et ta on uus Helen Allingham.“

      „Ära sa seda tema kuuldes ütle,“ keelas Melissa muigega, kuid Lou ei pööranud talle tähelepanu. Tüdruku silmad olid tähtedena särama löönud. „Rick on siin, ma näen teda!“

      „No nägid, ma ju ütlesin!“ tähendas Melissa tohutu kergendustundega.

      Kõik auhinna võitnud eksponaadid peale ühe olid juba platvormile sätitud ja sellal, kui publik istet võttis, kanti sisse ja asetati molbertile aukohale viimane ese – Angelica portree. Laekur seisis auhinnalaua kõrval, valmis neid võitjatele üle andvale Irisele ulatama.

      Direktor esines laialivalguva ja banaalse kokkuvõttega kolledžiaastast, millele järgnes sõnarohke ülistuslaul Irisele ja tema saavutustele; naine reageeris sellele tardunud naeratusega ja ta muidu nii terve jume omandas tuhmi oranžika tellisetooni.

      „Ta ei salli selliseid asju,“ sosistas Melissa Loule. „Ta ei talu, kui inimesed tema töödest räägivad.“

      „Paljud kuulsad kunstnikud ei armasta tähelepanu,“ sosistas Lou elutarga ilmega vastu.

      Iris sai kuidagimoodi maha lühikese kõnega, mida Melissa oli tal koostada aidanud, ja viimaks algas karikate, medalite ja aukirjade jagamine. Melissa tundis tähelepanuväärset heameelt, nähes Loud Irise käest Ravenswoodi moekujundusauhinda vastu võtmas. Kui liigutav, mõtles naine, et tüdruk polnud oma edu poole sõnagagi maininud, kuna mure Rick Lawrence’i pärast ei lasknud tal muust mõelda. Jäi üksnes loota, et poiss oli sellise ustavuse ja pühendumuse ära teeninud.

      Kui Lou lavalt lahkus, oli lauale jäänud üksnes Lionel Prendergasti mälestusauhind portree eest. Direktori viimase kutse peale ilmus välja noor mees, kes astus Loust mööda, ilma et oleks tüdrukut märkamagi teinud, ja tõusis lavale. Ta võttis Irise käest vastu hõbedase karika, suudles naise kätt sellise aplombiga, et too taas õhetama hakkas ning publiku seas sahin tekkis, ja pöördus seejärel saali poole.

      Melissa meelest polnud sugugi imekspandav, et Lou poisist nii sisse võetud oli. Too seisis oma lokkis mustade juuste, sähvivate tumedate silmade, aristokraatlike näojoonte ja uhke hoiakuga laval otsekui mõnelt renessansi maalilt maha astunud tegelaskuju, auhind kaenlas.

      „Doktor Mortimer,“ alustas poiss direktori suunas kummardust tehes, „daamid ja härrad. Võtan uhkusega vastu selle auhinna ja sooviksin omalt poolt kolledžile kinkida portree, mille eest see mulle anti.“ Ta tegi lühikese pausi otsekui kõnekunstnik, kes ootab, et tema öeldu sisu kuulajatele pärale jõuaks. Direktor nõkutas tänumeele väljendamiseks pead ja publiku seast kerkis aplausilaine. „Aga te ei pruugi olla märganud,“ jätkas Rick, „et see ei ole päris valmis.“

      Viimased sõnad tõi ta kuuldavale aegamööda, iga sõna järel rõhutatult pausi pidades, ning ta hääletoonist oli tunda ähvardust. Direktori naeratus lõi vankuma ja aplaus vaibus. Melissa tajus, et tagasi ta kõrvale istmele lipsanud Lou oli korraga pinges. Kostis kahin, kui kunstnik käe