Mõrv koidikul. Betty Rowlands

ection>

      Originaali tiitel:

       Murder in the Morning

       Betty Rowlands

       Bookouture

       Toimetanud Mari Tuuling

       Kujundanud Piia Stranberg

       Copyright © Betty Rowlands 1992, 2018

       Originally published as Finishing Touch by Hodder & Stoughton Ltd. in 1992 First published by Bookouture, Storyfire Ltd., in 2018 Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2020 ISBN 978-9949-091-64-5 ISBN 978-9949-091-65-2 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat

      Armastuse ja tänutundega minu abikaasale

      Tegemist on ilukirjandusega. Nimed, tegelaskujud, ettevõtted, organisatsioonid, kohad ja sündmused, välja arvatud üldkasutatavad, on kas autori kujutlusvõime vili või leiavad kasutamist väljamõeldud kontekstis. Igasugune sarnasus tegelike elavate või surnud inimeste, sündmuste või kohtadega on täiesti juhuslik.

      AUTORI MÄRKUS

      Ülem- ja Alam-Benbury külasid te üheltki Cotswoldi kaardilt ei leia. Nii külad, nende asukad kui ka kõik teised selles raamatus mainitud tegelaskujud ja paigad on kujutlusvõime vili.

      ESIMENE PEATÜKK

      Kui üks teatud-tuntud kunstiajaloolane poleks hajameelsusest kahte juulikuist üritust ühele ja samale kuupäevale plaaninud ja sel moel Ravenswoodi kunsti- ja disainikolledži direktorit peaaegu paanikasse ajanud, ei oleks Melissa Craig iialgi sattunud tunnistajaks peagi ta enda ukse all ette kantud ning naist oma traagilisse ja vägivaldsesse embusse haaranud draama eelmängule.

      Tegevus algas vaikselt ja vargsi eelnimetatud direktori mõnevõrra lääge kirjaga, mis oli läkitatud Melissa sõbrale ja naabrile Iris Ashile. See algas isikliku kiiduavaldusega „ühele kolledži kõige silmapaistvamale ja edukamale lõpetajale“ ja jätkus kaunisõnaliselt vormistatud kutsega tulla iga-aastasele õpilastööde näitusele auhindu üle andma. Kiri lõppes sõnadega: „Preili Ash, mulle oleks suureks auks, kui te esimesel teile sobival hetkel mulle kutse vastuvõtmisest teada annaksite.“

      „Kena ju,“ tähendas Melissa kirja Irisele tagasi andes. „Ainult ta on sellega pisut hilja peale jäänud.“

      „Küllap ta esimene valik hüppas alt ära.“ Irise hallides silmades vilksatas küüniline läige. „„Meil on vaja leida mõni loll, kes nii lühikese etteteatamisega õnge läheb!“ ütles doktor Mortimer kindlasti. „See vanamutt Cotswoldis, kes kardinaid ja tapeete kujundab … räägime tema ära!““

      „Sa alahindad oma mainet,“ arvas Melissa. „Pärast konkursivõitu on kõik klantsajakirjad sinu kujundatud mustreid täis ja su aiaakvarellid on viimane mood. Keegi just kirjutas, et sa oled uus Helen Allingham.“

      Iris kortsutas kulmu. „Ma ei taha mingi „uus“ olla,“ torises naine.

      Melissa noogutas mõistvalt. „Ma tean, mida sa tunned. Inimesed nimetasid mind ikka uueks Agatha Christieks. Muidugi väga meelitav, aga …“

      „Ma ei salli meelitamist!“ Iris lajatas kohvikruusid kandikule ja pani nende kõrvale taldriku endavalmistatud küpsistega. „Kas lähme välja?“ Naine marssis aeda, selle pahameele demonstratsiooni peale naeratav Melissa kannul.

      Nad võtsid istet rohmakal pingil, mida ümbritses mööda Irise maja seinu ronivate lõhnavate mitmevärviliste ronirooside väätidest moodustunud džungel. Sel juuni keskpaiga hommikul kees aias elu. Musträstad tegid hoolikalt multšitud lillepeenardes inventuuri ja loopisid niidetud murukõrsi teerajale. Metsvint lasi leedripuuokstel ennastunustavalt laulu ja maamesilased sumisesid õietolmukoormaga mööda lennates rahulolevalt. Irise kallis pooleldi Pärsia verd kass Binkie vedeles soojadel kõnniteeplaatidel, kõht taeva poole, ja tundis end nii mõnusalt, et ei viitsinud lindude passimist isegi teeselda.

      Melissa jõi kohvi ära, asetas tühja kruusi lauale, naaldus toolileenile ja sulges silmad. „Kas sa siis lähed või?“ küsis ta laisalt.

      Iris mühatas. „Pole veel otsustanud. Ma ei seedi Londonit. Kõnede pidamist vihkan samuti.“

      „See ei pea ju mingi pikk kõne olema. Ütled mõned sõnad, räägid neile, kui väga neil on vedanud, kuna nad õpivad selles imelises kolledžis, kus möödusid sinu elu mõned kõige õnnelikumad päevad …“

      „Võeh!“ turtsatas Iris. „Ma ei õppinud seal ühtki asja, mida mul oleks vaja läinud.“

      Melissa ei pööranud segamisele tähelepanu. „Ja siis,“ jätkas ta, „ütled andekatele võitjatele „Tubli töö!“ või „Palju õnne!“ ja pistad neile medalid või diplomid või mis neil seal on, pihku. Käkitegu, ja lisaks veel hea reklaam.“

      Iris niheles ja ta pilk hakkaks igas suunas vilama. „Pole midagi selga panna,“ pobises naine. „Pean endale midagi ostma.“

      „Ah selles siis ongi asi!“ Melissa pöördus naeratades Irise poole, kes kandis luitunud puuvillast kitlit – ühte kolmest, mis koos naise aiatööpükste, kirikus kandmiseks mõeldud linase kostüümi ja jahedateks päevadeks mõeldud lopsaka villase pleediga moodustas kogu ta suvise garderoobi. Iris tegi grimassi ja vedas kõhnad pruunid sõrmed läbi oma vetruvate kartulikoorekarva juuste.

      „Ma ei salli enda üleslöömist. Aitad mul midagi valida?“

      „Muidugi.“

      „Tuled minuga Ravenswoodi?“

      „Kui sa tahad.“

      „Mulle meeldiks su seltskond, kui sa just liiga hõivatud pole.“

      Kui see asi oli selgeks saanud, leppisid nad kokku kuupäeva, mil minna Irisele kleiti ostma ja juuksurisse – Melissa ettepanek, millega sõbranna üpris tõrksalt nõustus. Seejärel veetsid nad enne tuppa tagasipöördumist mõned nauditavad minutid sõnniku ja komposti omadusi arutades. Iris läks oma ateljeesse ja Melissa kabinetti, et lisada seal veel üks konks mõistatuslikule loole, mille kallal tema kuulus uurija, Scotland Yardis töötav Nathan Latimer, parasjagu pead murdis.

      „Ma olen kindel, preili Ash,“ ütles doktor Mortimer, näol kõike muud kui kindel ilme, „et teile meeldiks enne ametlikku osa meie õpilaste töödele pilk peale heita.“

      Mehe silmalaud võbelesid, kahvatu nägu tõmbles ja kõhnad käelabad luiste randmete otsas rapsisid otsekui õhku tõusmiseks valmistuvad linnud. Teda jälgiv Melissa küsis endalt mõttes, kuidas oli selline otsustusvõimetu olend ometi Ravenswoodi kunsti- ja disainikolledži direktoriks saanud. Ehk seetõttu, et ta oli ise kõigi jaoks teine valik, mõtles naine Irise tõustes küüniliselt.

      „Miks ka mitte. Tuled, Melissa?“ Kerkinud kulm ja kergelt tõmblev huul andsid märku, et naise arvamus direktorist ei erine kuigi palju Melissa omast. Tema klatšimine kujuneb hiljem toredaks meelelahutuseks.

      Nad väljusid direktori kabinetist ja suundusid uurimisretkele. Doktor Mortimer tutvustas neile erinevates klassiruumides asuvaid võidutöid ja väljendas – Melissa arvates liiga optimistlikult – oma arvamust tudengite tulevikuväljavaadete kohta. Iris ei öelnud suurt midagi, kuid ta pilgu eest ei jäänud miski varju. Pisut eemal seistes mõlemat jälgiv Melissa täheldas rahulolevalt, kui hea ta sõber oma uues sinivalges kleidis ja jakis välja nägi, ja küsis endalt mõttes, kui kauaks naise soeng püsima jääb.

      „Ja lõpuks,“ kuulutas direktor noort naist kujutava maali ees seisma jäädes, „Lionel Prendergasti mälestusauhind portreemaali eest. Äärmiselt paljutõotav noor kunstnik, preili Ash! See ei läheks mitte,“ mees köhis ja itsitas seejärel närviliselt, „kui ma paluksin teil auhindu üle anda selliste tööde autoritele, keda te selle vääriliseks ei pea!“ Mehe rapsivad käed lausa anusid kiitvat vastust.

      Iris, pea viltu ja silmad vidukil, ei kiirustanud portree hindamisega. Melissa teadis kindlalt, et sõbranna on oma jutukaaslase ootusärevusega kursis ja kiusab teda meelega.

      „Hmm,“ tähendas Iris ja mehe käed peatusid õhus. Iris astus sammukese tahapoole ja kallutas pea viltu. „Huvitav,“ ütles