Heledam kui päev. Mirko Bonné

küsis: „Aga sa ei läinud tema juurde ega rääkinud temaga, või siiski?“

      Merz ilmutas nördimust, oligi nördinud: „Loomulikult mitte!“

      Siis tuli Priska tagasi kööki ja nad rääkisid Linda klassiekskursioonist, Merzi järgmise nädala komandeeringust koos Bruno DeWittiga ja sellest, et Stuttgardist Kinzigtali pole sugugi mitte pikk maa. Ta võiks, ütles Merz, Hiirekesele vabalt külla sõita.

      Sõstrapõõsastele on kuumus tõesti liiast, leidis Floriane. Tema meelest oli parem jätta murukastja ka ööseks tööle. Merz küsis, millal võib oodata teadet Lindy klassijuhatajalt, kuid ei saanud vastust.

      „Kui suureks on Pippa kasvanud,“ ütles ta niipea, kui Priska oli uuesti esikusse kadunud.

      Floriane poolt kostis vaid hingamise häält.

      „Ma ei tundnud teda algul kohe äragi.“

      Flori poolt ei kostnud enam midagi.

      Alles tüki aja pärast ütles ta – ja Merz kuulis ta madalast häälest ärritust: „Palun vahetame teemat. Ma ei või, ei taha, ei kavatse end sellega siduda. Jumal hoidku! Sa ei usu, kuidas ma hakkan rõõmust hõiskama, kui ükskord ometi jahedamaks läheb.“

      Nad sõid. Sel ajal kui Priska jutustas oma erutavast päevast – nende klass ja paralleelklass olid käinud lennujaama uudistamas –, vaatas Merz välja aeda, kus hekid, põõsad ja lehtla olid peaaegu kuldsest valgusest üle ujutatud. Õhus oli õhtulgi veel kesksuviste kuumade pärastlõunate virvendust ja ka täna polnud kuskil näha ühtki lindu, otsekui oleksid nad kõik ammugi janusse surnud, tuvid, tihased, rästad. Kus olid sõstrad? Punased justkui punane küünelakk, mõtles Merz. Ja lehed kõik koltunud, eranditult. Miski ei muutu enam iial heaks. Seda võib taluda, mina võin seda taluda. Aga heaks, heaks ei muutu see enam iial, kõik on katki, kõik läks juba ammugi katki, ja ainus, mida ma teha saan, on see unustada ja teeselda, nagu poleks see nii.

      Kurbus oli hommikust peale ringi luuranud, nüüd haistis see oma võimalust ja tuli ligi; ta kallas endale veel veini.

      Ta naine ja ta tütar vestlesid. Tema oli mõtetes, ei kuulanud, ei saanud seetõttu aru, millest nad rääkisid.

      „... ja siis hakkasite kõik tantsima, lihtsalt niisama?“ küsis Floriane. „Poisid ka?“

      Prissy säras. Ta torkas ühe makaroni kahvli otsa, keerutas kahvlit õhus ja lasi makaronil siia-sinna tantsiskleda ja tiirutada.

      „Jah! Kõik!“ ütles ta vaimustatult. „Algul seisime kõik niisama terminalis ja tegime näo, nagu hakkaksime piletit vormistama või oleksime kellelegi vastu tulnud. Mõnel meist oli isegi ratastega kohver või seljakott kaasas. Ja õpetajatel CD-mängija. Täpselt kell kümme panid nad selle mängima. Väga kõvasti! Keset terminali. Meil oli selleks luba. Ja kõik me hakkasime tantsima, metsikult läbisegi, mõned sedamoodi, nagu olid tantsukoolis õppinud, enamik lihtsalt niisama nagu minagi. Ja kõik reisijad kassade juures ja vagunisaatjad, kes mööda läksid, ajasid silmad punni!“

      „On teil ikka ideed,“ ütles Floriane. „Midagi sellist poleks meil iial pähe tulnud. Või kuidas?“ Ta vaatas Merzi poole, ta naeratas, aga ainult suuga, mitte silmadega. See polnud tõeline naeratus, vaid mask, mida proua dr Lepsius kandis iga päev kaheksa tundi oma vastuvõtus, selleks et keegi ei näeks tema nägu, tema väsimust ja võõrastust.

      Tummalt raputas Merz pead. See ei pidanud paika, mis Flori ütles. Kuid ta oli liiga väsinud, et sõnasõda alustada. Neile oli mõndagi pähe tulnud, eriti Florile, kes ei lasknud iial õpetajatel või asjatundjatel endale midagi ette kirjutada, ja niipalju aega ei olnud sellest ju ometi ka möödas. Igatahes polnud õnneks nemadki osanud tulevikku näha.

      Priska ütles välja, mida ta isa mõtles: „Varem lihtsalt ei tehtud fashmob’e. Siis toimusid avalikkuses teistsugused üritused. Demonstratsioonid, selge see. Aga ka kunstnike korraldatud happening’id näiteks. Või poliitilised istumisstreigid.“

      „Ja igasugu muud värki,“ ütles Floriane.

      Ise oled süüdi, et abiellusid hambaarsti tütrega, mõtles Merz ja jõi. Kohustuste ja inimliku kooseksisteerimisega pidi Florile kaasnema korralik sissetulek, seetõttu oli tema jaoks enesestmõistetav, et mõlemad tütred, Priska Marie ja Linda Annabella, lähevad pärast abituuriumi õppima meditsiini, stomatoloogiat – nii nagu nende ema, nagu vanaema. Midagi muud ei tulnud kõne allagi.

      „Ma teeksin meeleldi kord ka sellises die-in’is kaasa,“ ütles Merz trotslikult ja kujutas ette, kuidas Bruno ja tema kukutaksid end lõunapausi ajal Magellani terrassidel bürootöötajate summas maha, otsekui oleksid rabanduse saanud.

      „Surnud! Kaks Tagi kaastöötajat kukkusid Hafencitys kokku“ kõlaks artikli pealkiri.

      „Nice,“ ütles Priska. „Lennujaamas oleksin ma ka heameelega die-in’is kaasa teinud, aga õpetajad seda muidugi ei lasknud. Uhh! Liiga õudne. Allakukkunud lennukid ja nii edasi. Nine-eleven. Lennujaama turvamehed ei lubanud isegi üht freeze’i teha. Oeh. Awkward.“

      „Mis friisi?“ Flori kissitas silmi, raputas mõistmatult pead.

      Prissy vaatas abiotsivalt tema poole ja pööritas silmi.

      Merz ütles: „Freeze’i puhul jäävad kõik just nagu kivistunult seisma ega liiguta ennast enam. Freeze on vastand tantsulisele fashmob’ile. On nii, eks?“

      Priska noogutas. Tal oli tugevalt arenenud õiglusmeel, seepärast küünitas ta ema poole ja musitas teda põsele.

      „Love you,“ ütles ta.

      „Tänan, jälle sain targemaks,“ ütles Floriane.

      Merz silmitses oma naist – tema rusutust, mis tuli kõrvalejäetuse tundest. Selline oli ta juba noore tüdrukuna olnud.

      Flori silmis olid lapsed omaette liik, ka nende lapsed: „Neandertallaste järelkasv“. Ta ei mõistnud lapsi ja lapselikust trotsist ei tahtnudki ta neid üldse mõista, lõppude lõpuks polnud tedagi varem keegi mõista tahtnud. Lapsed olid tulevik, aga muidu? Nad tekitasid temas hirmu; Linda, nende harakalapse kohta ütles Floriane sageli, et ta on segane.

      „Minu meelest on tantsimine küll parem kui suremine,“ naeris ta. „Kui kaua kogu see värk siis kestis? Selline fashmob käib enamasti pigem kiiresti, arvan ma.“

      „Nojah, pool minutit. Siis tuli loosung. Ja siis saigi läbi ja kõik tegid näo, nagu poleks midagi juhtunud. See oli omakorda tõesti äge.“

      „Ja see loosung,“ küsis Merz, „mis selle peal oli?“

      „Üks lühike lause Wolfgang Borchertilt,“ ütles Priska. Ta kehitas õlgu ja tõusis lauast. „See oli vaja fashmob’i jaoks – huuh! – ette valmistada. Heinrich Heine gümnaasiumilt: kaks-kolm kuulsat ütlust Heini Heinelt. Wolfgang Borcherti koolilt: kaks-kolm lauset Wolfgang Amadeus Borchertilt. Alla kirjutanud: sahtlite ametkond. Oeh. Awkward.“

      „Kord on pool elu,“ lausus Merz tarbetult.

      Priska halastamatu kommentaar kõlas: „... ja teine pool on töö, selge, paps.“

      „Mis seal loosungil siis oli?“ küsis Floriane.

      Tütar oli juba esikus, kui hüüdis veel: „No mis seal siis ikka oli? „Ütle ei!“ Oeh. Say no.“ Prissy naeris pilkavalt ja hetke pärast lendas üleval tema toauks pauguga kinni.

      Laua ääres küsis Floriane, otsekui oleksid nad telekas: „Veel salatit?“ Seejuures vaatas ta Merzile otsa, tõstis käed ja sosistas: „Mis sinuga lahti on? Kas ma peaksin muretsema?“

      Võib-olla oli põhjus igapäevase, kakskümmend neli tundi kindlustatud eksistentsi monotoonsuses, pigem aga hilise keskea kinnijooksnud olukorras, jah, tsementi valatud viltuminekus, kui abikaasa ja isa, Raimund Merzi masti kogenud mees arvestas peaaegu iga tund sellega, et kõik võib kokku variseda