Üheleheküljeline turundusplaan. Allan Dib

alajaotusse.

      Need vahendid on eksklusiivselt kättesaadavad selle raamatu lugejatele ja mõeldud raamatuga koos kasutamiseks. Nende hulgas on ka üheleheküljelise turundusplaani tahvel ja näidised, samuti lingid, videod ja artiklid, millele raamatus on viidatud.

      Vahendid leiate veebiaadressilt 1pmp.com

      1 Kuna paljud tuntumad turundusalased mõisted on Eesti turundusringkondade kõnepruugis sageli käibel ingliskeelsetena, siis on siin ja edaspidi nende tõlke puhul ära toodud ka ingliskeelne termin (tõlkija märkus).

      Sissejuhatus

      Millest kogu see raamat räägib?

      Kui peaksin raamatu sisu kuidagi ühe lausega kokku võtma, kõlaks see nõnda: „kõige kiirem tee rahani“. Olen nimme selle siia raamatusse kirja pannud nii algusesse kui vähegi võimalik, sest ei taha teie aega raisata.

      Olen täiesti kindel, et paljudele mõjub niisugune avalause peletavalt ja aus olles ma eelistaksingi, et nad loeksid kellegi teise kirjutatud äriraamatut, mis on täis mesimagusaid klišeesid nagu „järgi oma südant“, „näe vaeva“, „värba õigeid inimesi“, bla-bla-blaa.

      Kui tahate niisugust nõu, otsige Amazonist. Seal on teie jaoks mustmiljon niisugustel õhku täis kontseptsioonidel põhinevat äri­raamatut ja veelgi rohkem selliseid teoseid, mille autorid on peamiselt professionaalsed kirjanikud ja teadlased, kes pole ise iialgi ühtki kiiresti arenevat ettevõtet üles ehitanud.

      See raamat siin räägib jultunult ja häbenemata, kuidas oma ette­võtet kiiresti kasvama panna ja sedasorti edust kasu lõigata.

      Hapnikupuudus on tõeliselt nõme

      Zig Ziglar on öelnud kuulsa lause: „Raha pole küll kõik…, aga koos hapnikuga on see üsna kõrgel kohal.“

      Jah, miski – MITTE MISKI – ei tapa ettevõtet kiiremini kui „hapniku“ (ehk raha) puudus.

      Miks ma nii häbitult raha saamisest vatran? Selleks on mõned head põhjused.

      Esiteks, pole peaaegu ühtegi ärialast probleemi, mida ei saaks lisarahaga ära lahendada. Mis on ju tore, sest peaaegu iga ettevõte, mida mina tean, on probleemidest tulvil. Raha aitab lahendada suurema osa nendest muredest, mis ettevõtluse ebameeldivaks muudavad.

      Teiseks, kui olete enda eest hoolt kandnud, tekib teil võimalus teisi aidata.

      Kui te ei hakanud ettevõtlusega tegelema raha teenimise eesmärgil, siis te kas valetate või tegelete hoopis oma hobi, mitte ettevõtlusega. Jajah, ma olen kuulnud kõiki neid jutte väärtuse loomisest, maailma muutmisest ja muust taolisest, aga kuidas te seda kõike teha kavatsete, kui te puupaljas olete? Kui paljusid inimesi te aidata suudate?

      Kui lähete lennukisse ja algab ohutusreeglite tutvustamine, jõutakse varem või hiljem umbes niisuguse jutuni:

      Kui rõhk lennukikabiinis äkitselt muutub, langevad teie istme kohal olevatest paneelidest välja hapnikumaskid. Katke maskiga nina ja suu ning pingutage maski rihmasid. Kui reisite koos lastega või kellegagi, kes vajab abi, veenduge, et teie enda mask on korralikult ees, enne kui asute teisi aitama.

      Miks tuleb oma mask enne teiste aitamist ette panna? Sellepärast, et kui te hapnikupuuduses kokku vajute, siis:

      1) ei saa te aidata kedagi teist ja, mis veelgi hullem,

      2) nüüd tuleb meil hakata kulutama oma nappe ressursse, et teile appi tõtata, muidu olete õige pea teises ilmas.

      Teadke, mida teha

      Oma raamatus „The Book of Survival“ kirjutas Anthony Greenbank:

      Selleks, et võimatust olukorrast välja tulla, pole vaja vormelipiloodi reflekse, Heraklese lihaseid ega Einsteini mõistust. On üksnes vaja teada, mida teha.

      Statistika esimese viie tegutsemisaasta jooksul hävinud ettevõtete kohta on erinev. Mõnede hinnangute kohaselt on neid koguni 90 protsenti. Ma ei ole aga kunagi näinud, et see jääks allapoole 50 protsenti. See tähendab, et ka superoptimistlikuna on ikkagi vaid 50-50 šanss, et teie uksed on lahti ka viie aasta pärast.

      Siin lähevad asjad aga nüüd juba õige hulluks. Statistika võtab nimelt arvesse ainult neid ettevõtteid, mis uksed lõplikult kinni panevad. See ei arvesta neid firmasid, mis jäävad madalseisu kiduma ja vaikselt oma omanike elu hävitama või põrguks muutma.

      Kas olete kunagi mõelnud, miks paljud väikefirmad kuskile keskpärasele tasemele pidama jäävad?

      Skaala ühes otsas on torumees Pete, kes teeb 16-tunniseid tööpäevi, töötab ka nädalavahetusel ja puhkepäevadel, kuid teenib ikka vaid nii palju, et hing vaevu sees püsib. Skaala teises otsas on Joe, kes juhib torutööde firmat, kus tema alluvuses töötab 20 torumeest. Tema peamine äritegevus näib seisnevat uksest ja aknast sisse voolavate rahasummade kokku arvestamises.

      Väikefirmade puhul on väga tavaline, et kasv jääb pidama sellesse punkti, kus kasumist jagub täpselt selleks, et omanikud tagasihoidlikult ära elada saaks. Paistab, justkui ei muudaks omanike pingutused mitte midagi – järgmisele tasemele jõudmise katsed lõppevad üksnes pettumusega. Seejärel leiab aset üks kahest – nende illusioonid purunevad või nad lepivad lihtsalt oma saatusega, et nende ettevõte polegi muud kui kõigest madalapalgaline endale loodud töökoht.

      Tegelikkuses tasuks paljudel firmaomanikel lihtsalt oma valdkonnas töökoht otsida. Ilmselt kahaneks nende töötundide arv, väheneks stress, kasvaksid boonused ja puhkepäevade arv võrreldes selle vanglaga, mis nad praegu ise endale loonud on. Teisalt leidub muidugi ka neid firmaomanikke, kellel paistab justkui kõik paigas olevat. Nende töötunnid jäävad mõistuse piiresse, ettevõtte käive on fantastiline ja firma muudkui kasvab.

      Paljud hättasattunud ettevõtjad süüdistavad oma ärivaldkonda. Tõsi, mõned majandusharud on tõesti langus­trendis – kohe kargavad pähe sellised näited nagu raamatupoed või videolaenutused. Kui teie tegutsete mõnes sellises välja­surnud või hingitsevas valdkonnas, oleks ehk aeg sellele joon alla tõmmata ja edasi liikuda, mitte end rahaliselt surnuks näljutada. See võib olla vägagi keeruline samm, eriti kui olete oma valdkonnas tegutsenud pikka aega.

      Üldiselt tahavad tööstussektori kirujad aga siiski lihtsalt süüd kellegi teise kaela veeretada. Mõned kõige levinumad kaebused, mida olen kuulnud, on sellised:

       konkurents on liiga suur,

       kasumimarginaalid on liiga väikesed,

       odavad veebipoed röövivad kliendid endale,

       reklaam ei toimi enam.

      Tegelikult on aga ärivaldkond harva süüdi, sest lõppude lõpuks leidub samas valdkonnas küllaga tegijaid, kellel läheb väga hästi. Seega on küsimus ilmselgelt selles, mida nemad teisiti teevad.

      Paljud väikefirmad langevad lõksu, mida Michael Gerber oma kuulsas raamatus „The E-Myth Revisited“ on hästi kirjeldanud. Nad on näiteks tehnikud. Või torumehed, juuksurid, hambaarstid jne, ning nad teevad oma tööd väga hästi. Gerberi sõnul tabab neid aga ühel hetkel „ettevõtlikkuse atakk“ ja nad hakkavad endamisi arutlema: „Miks ma selle idioodist ülemuse heaks raban? Ma olen oma töös nii hea – asutan oma firma.“

      See on üks PÕHILISI vigu, mida paljud väikeettevõtjad teevad. Alguses töötavad nad idioodist bossi alluvuses, siis aga muutuvad ise idioodist bossiks! Oluline on mõista ühte asja: see, et te oma valdkonna tehnilist poolt hästi jagate, ei tähenda, et te jagate hästi ka ärilist poolt.

      Ehk meie näite juurde tagasi minnes pole hea torumees ilmtingimata kõige õigem inimene juhtima torutööde firmat. Seal on oluline vahe ja see on üks peamisi põhjuseid, miks enamik väikeettevõtteid läbi kukub. Firma omanikul võivad olla suurepärased tehnilised teadmised, aga firma hävib just puudulike ärialaste teadmiste tõttu.

      Ma ei ütle seda inimeste