Valda Raud. Üks elu. Ela Tomson

ta lugusid käsilolevast raamatust. Nii said meil kodus paljud teosed tuttavaks juba enne nende kaante vahele saamist. Mäletan jupikaupa jutustamisi küll Mark Twainist, Bernard Shaw’st, John Fowlesist, Jerome D. Salingerist jne. Nii saatis see täht-tähelt tõlketoksimine mind palju aastaid. Kui ema oli juba päris eakas, pakuti talle ikka pikki ja tõsiseid tõlketöid. Siis ei võtnud ta neid enam vastu, ütles – ma olen juba nii vana, kui suren ära, siis jääb see töö pooleli. Ja ei võtnudki. Aga juhtus nii, et väikesed võluvad tõlketööd leidsid ta ise üles. Need olid poeetilised keldi palved, mis Jaan Tammsalu vahendusel meie majja jõudsid. Sel ajal enam kirjutusmasin ei klõbisenud. Oma napi nägemise ja konarliku käekirjaga pani ta read paberile. Tõlkimise aegu hõljus majas harras kestev palvemeel, lisades kõigile ja kõigele vaimulikku vaimsust. Oli ka kanga ülesseadmise ja kangakudumise palveid. Siin olin minagi jõudumööda abiks. Sellest väikesest keldi palveraamatust sain oma elu jaoks võtmepalve, mida ma ainiti kordan. See kõlab nii:

      LÜPSIL

      Õnnista, oo Jumal, mu lehmakest,

      õnnista mu tahtmist teda pidada,

      õnnista mu sõprust temaga,

      õnnista mu lüpsvaid käsi, taevane Isa.

      Õnnista, oo Jumal, iga tema nisa,

      õnnista, oo Jumal, iga lüpsvat sõrme,

      õnnista Sa iga piimatilka,

      mis minu lüpsikusse langeb, taevane Isa.

      Just nimelt tahtmist p i d a d a – pidada oma talukohta, ametit, oma vana-vanaema kootud kindapaari. Soovin tahtmist pidada elu kogu oma jõu ja armastusega ja tahtmist pidada mälestusi kogu oma mõtteväega.

      Üks peatükk veel, millest ema ikka ja jälle rääkis. See oli Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasium, kus ema õppis. Arvan, et minugi kasvatus põhineb paljus selle kooli tõekspidamistele. Austav suhtumine vanematesse inimestesse, loomadesse ja lindudesse. Sügava mulje jättis jutt, kuidas austatud koolijuhataja sõja puhkedes maale läks, leiba küpsetas ning läkitas seda laiali oma hättasattunud õpilastele. Vast aitas emal püsivalt maale elama asumisel kergemalt kohaneda just see haridus ja eluhoiak, mille ta oma koolidest kaasa sai. Igal juhul tundis ta suurt rõõmu loodusest, aiatööst, eriti lillepeenarde sättimisest. Ka oma armastatud tõlketööd sai ta maal jätkata. Tal oli jaksu ja jõudu ka rasketel aegadel hakkama saada.

      Minu mälusilmas on ema nirk-erk, elav, kohati terav, ilus ja enamasti heatujuline. Ta huvitundmine maailma asjade vastu oli avara haardega. Ta nautis häid vestlusseltsilisi, eriti kirjandus- ja keelehuvilisi. Minu vaibamaailm huvitas teda väga ja tal oli hea meel, et tema lapsest kunstnik sai. Olen sügavalt tänulik mulle kingitud elu eest, pikaaegse suhtluse ja seltsi eest emaga. On ju olnud ka raskemaid aegu – isa astmahaigus, närvilisus ning sellest põhjustatud stressirohke elu. Siis püüdsin emale toeks ja abiks olla. Kuid arvan, et mälestusteks on alati õigem helgemad ja ilusamad hetked välja noppida, neid meeles kanda ja tänulik olla. Neid on ju küll, küll ja veel.

      Anu Raud

      Valda käekiri.

      KAKS KIRJA

      Tallinnas, 18. detsembril 2001. Debora Vaarandi1 Valda Rauale:

      Armas Valda! Olen ikka oodanud head päeva, et sulle öelda, kuidas mind rõõmustas su südamlik kiri, su kurvad ja tõesed mõtted, nakatav eluusk ja ilumeel. Pärast eilset tormi paistab jälle päike. Hommikul selgus, et pool minu vägevast õuevahtrast aianurgas oli murdunud ja maha prantsatanud. Kurb lugu, millel ikka oma hea külg ka – õu on tükk maad valgem ja vähem koristamist. Nagu elus ikka. Varsti jõulud, uus aastanumber ja kevadeootus… Õuevahtraga läks nii, et ka teine pool tuli murdumiskartusel maha võtta, suur, ilmatu kõrge. Meenutad oma kirjas Kerstit2. See on muidugi tõsi, et käes on vaeva-aastad. Kersti surm oli mulle väga ränk ja tundsin isegi nagu mingit totrat raevu: “Kuidas sa võisid? Sa ju lubasid…” Kogu aeg oli ta rääkinud (hirmuga), et tal on määratud elada vanaks ja üksinduses. Mina olen üksindusega enam-vähem harjunud, ei tunne ennast hüljatuna ja ka hädad ja vaevused on talutavad. Kui eluring aheneb, saavad märgatavaks ja valmistavad rõõmu ka mõned üsna pisikesed asjad, nagu harv päikesekiir või oravasaba sähvatus vastu ruutu. Eks ju? Soovin sulle ja Anule toredat talve! Debora

      Käärikul, sügisel 2006. Valda Raud Debora Vaarandile:

      Kallis Debora! Pikkamööda, nagu pean lugema Sinu vastset raamatut3, pean ka kirja kirjutama, püüdes mõnd päikeselaiku või oodates hilisõhtust-öist eredamat lambivalgust. Ainult et pikkamisi lugemine annab rohkem – kaunid kujundid, tabavad iseloomustused, hingeminevad mälupildid jõuavad paremini pärale. Minule ütleb see raamat eriti palju. Oleme mitmel puhul hinganud ühe ja sama linna õhku, käinud ligilähedaselt samu radu.

      Elisabeth ja Woldemar – Valda ema ja isa. Detsember, 1917.

      ALGUS

      Valda Raud:

      Minu isa Woldemars Otto Avots4 sündis 3. jaanuaril 1893 Lätis, Jelgava lähistel. Noore mehena õppis ta Tiflisi Sõjakoolis, seal muudeti perekonnanimi Avotiniks. Esimeses maailmasõjas sõdis isa Vene tsaariarmee koosseisus Galiitsias, Eesti Vabadussõjas oli soomusrongi nr. 2 ülem. 1939. aastal sai ta kolonelleitnandi auastme, töötas õppejõuna Tartu Ülikooli sõjalise õpetuse kateedris. 1940. aastal kateeder likvideeriti, isa sai tööd raamatupidajana Tallinnas, ühes väikeses puidutöökojas Ristiku tänavas. Ta arreteeriti 14. juunil 1941, küüditati ja hukati 1941. aasta lõpul ühes Kirovi oblasti vangilaagris. Minu ema Elisabeth oli eluaeg kodune, teda ei represseeritud. Ema elas pärast sõda meie juures Tallinnas, aitas lapsi kasvatada, oli kaua haige. 1930. aastatel oli isa meie perekonnanime eestistanud – selleks sai Aaviste. Isa ja ema lugu algas 1914. aastal – noor ohvitser armus Tartus neiu Elisabeth Kambergi (sünd. 29. juulil 1899). Isa ja mu tollal 18-aastane ema laulatati 29. oktoobril 1917. aastal Tartu Maarja kirikus.

      Käsitsi kirjutatud dokument (vene keeles):

      Mina, allakirjutanu, tõendan, et olen nõus, et minu tütar Elizaveta Augustovna Kamberg abiellub ametlikult Läti tagavara-laskurpolgu praporštšik Voldemar Jurjevitš Avotiniga. Kamberg [Allkiri]

Tõendan Alviine Karlovna Kambergi omakäelise allkirja oma allkirja ja Jurjevi linna ametliku pitsatiga. 17. mail 1917, Tartu linna rahvamiilitsa III jaoskonna komissar [Allkiri]

      Woldemari kiri oma naisele Elisabethile:

      8. september 1919, kell 5 pärast lõunat

      Mu ainus, armas kallim! Eile kirjutasin sulle Valgast kaks kirja, nr. 53 ja 55 ja ühe kaardi numbriga 54. Kirja nr. 53 lasin postkasti raudteejaamas ja ei teagi, kas see sinuni jõuab. Teise kirja andsin leitnant Friedlichi kätte, tema sõidab Revali ja teeb vahepeatuse Dorpatis. Aga kuna ta oli väga purjus, ei tea ma, kas sa sellegi kirja kätte saad, sellepärast kirjutan veel kolmanda. Sinu pika kirja ja saadetise sain 6-nda õhtul härra F. käest. Olime siis alles Isborskis. Suudlen sind palavalt kõige, eriti aga selle kirja eest. Mu hiireke, miks sa pole mulle küll kunagi varem sellist kirja kirjutanud? Kui suurest südamevalust oleksid sa mind küll säästnud! Sa ei teagi, et sinu varasemad kirjad on mind lausa haigeks teinud, ma ei leidnud kusagil rahu, ei saanud magada. Mina kirjutan sulle ju nii sageli, mu südameke, mõnikord isegi öösiti, kui päeval aega pole. Sinule kirjutamiseks pole ma iialgi liiga väsinud. Ja sina vastad mulle sellega, et tervelt pool nädalat ei saa ma sinult ühtki sõna. Ootasin nii väga su kirja ja lootsin, et tuled mind pühade ajal vaatama. Aga sain ainult kaardi, kus sa kirjutad, kui lõbus elu sul on – tuttavad ohvitserid, kontserdid, pühadeks sõidad Elva. Minust ei sõnagi. Mu kallis! Olin üsna endast väljas, kui sulle oma kirjas nr. 51 etteheiteid

1

Debora Vaarandi (1916–2007), luuletaja ja tõlkija (soome, vene, rootsi ja saksa kirjandusest). Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaid (1966). Luuleloomingus valdavalt looduse, inimestevaheliste seoste ja Eesti teemad. Tema 1946. aastal kirjutatud luuletus “Talgud Lööne soos” on saanud aastate jooksul eriti populaarseks, kuna luuletuse lõpuosa sõnadele kirjutas Raimond Valgre oma laulu “Saaremaa valss”.

2

Kersti Merilaas (abielunimega Kersti Sang, 1913–1986), luuletaja ja lastekirjanik.

3

Mõeldud on Debora Vaarandi raamatut “Aastad ja päevad”. Kronoloogia koostanud Mall Jõgi. Tänapäev, 2006.

4

Voldemar Otto Aaviste (kuni 1936 a-ni Avotin; 3. I 1893 Kuramaa, Läti–14. XII 1941 Kirovi oblast, Venemaa), eesti sõjaväelane, kolonelleitnant (1939). Vabadussõjas võitles Eesti Rahvaväe üksuses, Vabadusristi II liigi 3. järk (1920). Aastatel 1934–1939 oli Soomusrongirügemendi 2. divisjoni ülem. Voldemar Aaviste nimi on kirjas Tori sõjameeste kiriku mälestustahvlil koos teiste Vabadusristi kavaleridega.