Kogemata sinu. Susan Mallery

      Kaks meest vahetasid pilke ja vaatasid talle otsa.

      Kerri teadis täpselt, millest nad mõtlesid, ja vastas mõttes, et teda pole menüüs. Ta polnud siin nende pärast.

      Ta pöördus Nathan Kingi poole, kuid tundetu pilk mehe tumedais silmis jahutas ta paugupealt maha. Ta oli kusagilt lugenud, et see mees ajavat isegi haid närviliseks. Võrdlus oli tabav ja Kerril käis värin üle selja.

      Nathan oli täpselt sama nägus nagu piltidel. Võib-olla nägusamgi, kuid sel polnud tähtsust, kui tal nagunii hinge pole.

      Järsku taipas Kerri, et tema plaan võib luhtuda, ja sel juhul pole tal enam kuhugi pöörduda. Ent siis meenus talle siinviibimise põhjus ja eesmärk ning ta lõi selja sirgu.

      „Mulle viskit,“ pomises Nathan katkendlikult.

      Kerri mõtles napile viskikogusele äsja ümber aetud pudeli põhjas ja lootis, et restoranis leidub veel viskivarusid. Ta pani kõigi meeste tellimused hoolikalt kirja.

      „Meil on mitu erirooga,“ jätkas ta, misjärel torkas märkmiku põlle vahele ja õngitses välja väikse DVD-mängija. Ta avas seadme, lülitas selle sisse ja asetas Nathani ette.

      „Kas tohib?“ küsis ta taasesitusnupule vajutades.

      „See on midagi uut,“ nentis mees ja vaatas lauakaaslastele otsa. „Mida kõike restoranid klientide ligimeelitamiseks ei tee.“

      Teised mehed üritasid samuti ekraani piiluda, kuid Kerri ei teinud neist välja. Tema silmis oli oluline vaid Nathan, kelle kulm läks kortsu, kui nägi DVD-l intervjuud doktor Abram Wallace’iga.

      „Niisiis, olite läbimurdele väga lähedal?“ küsis naisintervjueerija.

      Doktor Wallace noogutas aeglaselt. „Ma ei saa seda muidugi kindlalt väita. Teadustööga kaasneb alati küsimusi. Aga kui meil olnuks veidi rohkem aega...“

      Nathan põrnitses Kerrit. Tema pilk oli jäine ja ilme karm. Naine pelgas, et kui miljardäril olnuks relv, lasknuks too ta silmagi pilgutamata maha.

      „Mida kuradit te üritate?“ küsis Nathan.

      „Ühe poisi elu päästa,“ vastas Kerri rutakalt. Iga sekund oli kaalul. „Minu nimi on Kerri Sullivan ja minu pojal on Gilliari tõbi. Kuna teie poeg põdes sama haigust, siis teate täpselt, mida see endast kujutab. Cody sureb, kui midagi kiiresti ette ei võeta. Olen rääkinud teadlaste ja arstidega juba aastaid. Seda haigust põdevaid lapsi pole küllalt palju, et valitsus või mõni eraagentuur soostuks ravimi väljatöötamist rahastama. Ühel päeval sattusin nägema seda intervjuud doktor Wallace’iga, kes üritas Gilliari tõve vastast rohtu luua. Ta oli edu saavutamise piiril. Mõne aasta eest toimus tema laboris plahvatus. Labor suleti. Ta jätkas töötamist üheainsa assistendi abiga. Kui tal oleks rohkem raha, siis suudaks ta ravimi välja töötada. Sellepärast ma siin olengi, härra King. Ta vajab viitteist miljonit dollarit.“

      Nathan King viipas restorani juhatajale. Kerri jätkas selgitamist.

      „Mina ei teeni iialgi nii suurt summat,“ vuristas ta järjest kiiremini. „Aga teie annetate selle summa igal aastal heategevuseks. Kui annaksite raha doktor Wallace’ile, saaks ta töötamist jätkata. Sellest võiks palju abi olla. Võib-olla suudaks ta minu poja elu päästa. Palun teid, härra King. Mul pole muid võimalusi ja Codyl pole enam palju elada jäänud. Tean, et mõistate mind. Kaotasite samuti poja. Palun aidake minu oma päästa.“

      „Mida te teete?“ küsis ligi astunud juhataja ja haaras Kerril käsivarrest. „See pole teie laud. Lance hoolitseb härra Kingi ja tema külaliste eest.“

      Kerri rapsis käe vabaks ega teinud peatsest eksülemusest välja. „Te peate mind aitama. Olen meeleheitel. Mul pole rohkem kellegi poole pöörduda. Olen käinud kõikjal ja rääkinud kõigiga. Teie väike poeg soovinuks kindlasti, et aitaksite mind.“

      Nathan King oli terve selle aja vaikinud, kuid nüüd poetas ta salvräti ettevaatlikult lauale ja tõusis.

      Et ta oli naisest tublisti pikem, siis oli ta sunnitud kummarduma, enne kui nende näod kohakuti sattusid, väga lähestikku. „Kaduge siit kus kurat!“ uratas ta. „Kasige minema, vastasel juhul lasen teid vahistada!“

      „Ei!“ tõstis Kerri häält, kui temast selja tagant kinni haarati. „Ma ei anna alla. Te peate seda tegema. See summa on teile tühiasi. Miks te ei taha last päästa? Ta on kõigest väike poiss. Ta ei vääri surma.“

      Kerri võitles meestega, kes teda väljapääsu poole lohistasid, kuid nood olid temast suuremad ja tugevamad. Ta visati eesuksest välja kõnniteele. Kerri maandus ühele põlvele ja jäigi sinna, et hinge tõmmata.

      „Olete vallandatud!“ käratas ülemus. „Vallandatud! Te olete vilets ettekandja. Kindlasti on teie soovituskirjad võltsitud. Tänage õnne, et ma teid vahistada ei lasknud.“

      Kerri ajas end aeglaselt püsti ja põrnitses lühikest paksu meest, kes tema peale vahutas.

      „Mind on täna sellega juba ähvardatud,“ kostis ta rampväsinult. „Peate midagi muud välja mõtlema.“

      „Ma ei maksa teile kolme viimase tööpäeva eest sentigi. Rebin teie tööajakaardi ja avalduse puruks. Teid pole kunagi eksisteerinudki.“

      Kerri ootas, kuni juhataja oli tagasi restorani marssinud, ja naaldus telliskiviseinale. Seattle’is oli parajasti kevad, mis tähendas jahedat õhku ja pidevat vihmaohtu. Ta pidi restoranist oma käekoti, mantli ja DVD-mängija ära tooma. Aga tal polnud aimugi, kuidas seda teha, ilma et teda nähtaks.

      Siiski oli tegevuskava paikapanemine lihtsam kui kaotuse tunnistamine.

      Nathan King polnud üksnes ära öelnud, vaid keeldunud isegi kuulamast. Kuidas oli see võimalik? See mees pidi teadma täpselt, mida Kerri tunneb. Temagi oli pidanud kannatama ja painavat abitust tundma. Kuidas temas ometi kaastunnet ei tärganud?

      Kerrile lähenes Nathan Kingi autojuht Tim. „Kas ta ei kuulanud sind ära?“

      Naine raputas pead. „Just nii, nagu sa ütlesid.“

      Tegelikult oli Tim rohkemgi öelnud. Ta oli Kerrit hoiatanud ja rõhutanud, et boss eelistab tegelda heategevusega distantsilt. Miljardär võis saata tšeki, kuid ei süüvinud kunagi üksikasjadesse.

      „Sa vähemalt proovisid,“ lohutas Tim.

      „Ja proovin veel kord.“

      „Kuidas?“

      Hea küsimus. Kerri oli olnud täiesti kindel, et Nathan aitab teda. Ta oli kogu energia miljardäriga kohtumisele panustanud. Kõigepealt oli ta üritanud mehe sekretariaati imbuda, kuid tema kontoritööoskus oli veelgi hullem kui teenindusoskus. Järgmisena oli ta Nathani teenijanna kohale kandideerinud. Ja ehkki firma, mis hoolitses miljardäri arvukate hoonete eest, oli nõus talle tööd pakkuma, tuli välja, et ülemuse läheduses töötamiseks peaks ta palju aastaid staaži koguma. Tal polnud nii palju aega, et toiduahela ülemisse otsa ronida.

      Viimase õlekõrrena oli ta proovinud Timi võrgutada ja kui seegi ebaõnnestus, pakkus ta autojuhile altkäemaksu. Viissada dollarit, mis ta oli suutnud kokku kraapida ja Timi ette lauale asetada, ei avaldanud mehele vähimatki muljet. Ent vähemalt oli Tim kuulanud tema juttu Gilliari tõvest, Codyst ja sellest, et Nathan King võib olla just see ime, mida ta on oodanud.

      Tim oli tutvustanud Kerrit oma elukaaslasele Lance’ile, kes aitas lõunasöögiajaks rünnakut plaanida.

      „Küll ma midagi välja mõtlen,“ ütles Kerri. „Ideid mul jätkub. Võin ta näiteks ära röövida ja viieteistkümne miljoni dollari suurust lunaraha nõuda.“

      „Sulle ei meeldiks vanglaelu,“ lausus Tim. „Pealegi oleksin siis sunnitud sind tulistama ja see ei meeldiks meist kummalegi.“

      Kerri muigas tahtmatult. Tim oli umbes saja üheksakümne kolme sentimeetri pikkune ja saja viieteistkümne kilo raskune lihasehunnik. Tal