Miljardäri vang. Maureen Child

metsaalune. “Ma arvan, et sa peaksid valmistuma selleks, et jääd mõneks ajaks Fantaasiasse, Deb.”

      “Mida?” Debbie kõht kiskus taas krampi ja tema suu tõmbus kuivaks, kui nägi Gabe’i nägu tõsiseks muutumas. “Ma ei saa. Mul on oma elu elada. Töö. Kohustused.”

      “Kõik need võivad oodata, kuni sind lubatakse lahkuda.”

      Hoolimata teda läbinud hirmusööstust turtsus Debbie pahaselt: “Lubatakse lahkuda? Misasja? Kas saareomanikul on õigus mind siin kinni hoida?”

      Gabe kehitas õlga, näitamaks, et tal on ükspuha.

      “Sina istud kongis. Mis sa ise arvad?”

      “Ta ei saa mind siin igavesti hoida,” vaidles Debbie. “Ta ei saa lihtsalt röövida inimesi ja...”

      “Ta pole sind röövinud,” värskendas Gabe ta mälu, “sa tulid siia omal vabal tahtel.”

      Debbie haaras trellidest kõvemini kinni: “Ja nüüd tahan ma siit lahkuda.”

      Gabe naeratas, ent ta silmad jäid tumedaks ja läbitungimatuks: “Pagan võtku, Deb, sina olid see, kes õpetas mulle, et inimene ei saa alati seda, mida tahab!”

      Vaatamata täbarale olukorrale tundis Debbie süümepiina.

      “Gabe, praegune olukord ei puutu meisse. Aga ma näen, et sa oled ikka veel möödunu pärast vihane. Mul on väga kahju. Mul on tõesti väga kahju. Ma ei tahtnud sulle tol õhtul haiget teha ja...”

      Gabe puhkes valjult naerma, selle kõla kõmises läbi väikese vangla nagu peoseltskond, kel pole kuskile minna. Ta vangutas pead ja ütles: “Kas tead, sa oled vapustav! Kas sa arvad tõesti, et ma olen sinu järele kõik need kümme aastat igatsenud?”

      Debbie tundis häbipuna näole valgumas. Ta kortsutas kulmu ja ütles: “Ei arva, aga...”

      “Ma sain sellest ammu üle, kullake.” Gabe’i pilk oli terav. “Kuni sa siia ilmusid, polnud ma sinule isegi mõelnud.”

      Ohhoo! Torge läks täppi. Debbiele ei meeldinud põrmugi, et Gabe polnud temast mõelnud. Teda meenutanud. Aga mida muud ta võiski oodata? See, et Debbie ise oli veetnud nende aastate jooksul lugematuid öid mõeldes, kas ta tegi Gabe’st lahkudes suure vea, ei tähendanud veel, et Gabe tunneks sama.

      Igatahes oli Debbie see, kes oli nende suhte lõpetanud. Miks peaks Gabe teda nüüd hea sõnaga meenutama?

      Gabe asetas jalad harki, ristas käed rinnale ning uuris Debbiet pika mõtliku pilguga. Ta naeratus kustus.

      “Ühes on sul õigus. Küsimus pole meis.”

      Debbie noogutas ja kinnitas endale, et vanades asjades pole vaja torkida. Minevik peab jääma sinna, kus ta on – seljataha. Praegu on oluline ainult see, et ta istub vangis.

      “Hästi,” Debbie lasi trellid lahti, surus käed teksapükste tagataskutesse ja kõigutas ennast kandadel, “ütle siis, miks saareomanik su siia saatis? Miks ta ei tulnud ise, kui on minuga rääkimisest nii huvitatud?”

      “Miks sa arvad, et ta siin pole?” Gabe’i hääl oli vaikne jäine sosin.

      Debbie vaatas üle ta õla, just nagu näeks uksest läbi: “Kas ta on seal? Miks ta siis...”

      “Ma pole seda öelnud.”

      Debbie pilk suundus taas Gabe’ile ja tal oli tunne, nagu kõrvetaks paar tosinat tinahaavlit ta kõhtu. Tõde jõudis temani aeglaselt ja armutult. Ta märkas, et Gabe’i rohelised silmad muutuvad iga hetkega aina külmemaks ja süngemaks.

      “Sa tahad öelda, et...”

      Gabe astus kongile lähemale, mõõtis Debbiet pilguga pealaest jalatallani ja vaatas talle siis otse silma ja ütles: “Ma tahan öelda, et see saar kuulub mulle ja samuti kõik, mis sellel asub, kullake. Käesoleval hetkel ka sina.”

      2. peatükk

      Debbie silmad läksid õudusest pärani ja Gabe’il polnud häbi tunnistada – vähemalt endale –, et ta nautis seda. Ta peaaegu kujutas ette naise mõtteid, kui tema näos vaheldusid ainsa silmapilgu jooksul hämmastus, segadus ja viha.

      Muidugi, kuna tegemist oli Debbie Harrisega, ei lasknud vihapurse ennast kaua oodata.

      “Kas sa oled peast segi?”

      Gabe puhkes naerma. “Kas nii räägitakse oma vangistajaga?”

      Debbie taganes sammu ja silmitses meest, otsekui näeks teda esimest korda. Siis raputas ta pead ja lausus vaikselt: “Sa ei saa mind siin niiviisi luku taga hoida.”

      Aga ta sai.

      Gabe polnud näinud Debbiet kümme aastat ja ta ei valetanud, kui ütles, et pole temale suurt mõelnud. Vähemalt seni, kuni Debbie oma sõbrannadega saarele ilmus.

      Sellest hetkest alates ei suutnud ta mõelda enam millestki muust. Äärmiselt ärritav, ent tõsi. Gabe polnud mees, kes laseb ennast hormoonidel juhtida, ja tal oli alandav isegi enesele tunnistada, et ihaldab Debi. Lõppude lõpuks on tal oma elu elada. Oma plaanid. Plaanid, milles polnud Debil kohta. Ja ikkagi...

      Gabe silmitses trelle ja siis Debbiet. “Tundub, et saan.”

      Debbie nägi ikka veel neetult hea välja. Kenast neiust oli saanud kümne aasta jooksul ahvatlev naine. Tema figuur oli laitmatu, tema nägu raamisid pikad pehmed blondid juuksed ja tema päevitunud nahk oli sooja mee karva.

      Gabe’ile meenus selle maitse ja ta tundis nälga. Ta pidi endale tunnistama, et arvatavasti on naise siin hoidmine viga. Pagan, oleks pidanud tal minna laskma. Debbie oli olnud juba lennujaamas, taas kord tema elust lahkumas, ja ikkagi oli ta kasutanud võimalust teda kinni pidada.

      Ta ei teadnudki täpselt, miks nimelt.

      “Mis mängu sa oma arvates mängid?” Debbie hääl oli vihane sisin.

      “See pole mäng,” vastas Gabe tõredalt. Vähemalt see oli tõsi.

      “Muidugi on see mäng,” kähvas Debbie. “Su mees lennujaamas ütles, et minu passiga on mingi jama. Me mõlemad teame, et see pole tõsi.”

      “Ei ole vale. See on kaval võte, mida turvamehed tavaliselt kasutavad kahtlusaluse rahustamiseks, et neid siia tuua.”

      “Kahtlusaluse?” röögatas Debbie, jäi korraks vait, vaatas Gabe’ile uurivalt otsa ja küsis: “Mis mõttes tavaliselt?”