Miljardäri vang. Maureen Child

et rooli istuda, mõtles Debbie korraks, et hüppab džiibist välja ja pistab jooksu. Aga kuhu? Kuhu on tal põgeneda? Nad on saarel. Ainus tee pääsemiseks oli laev või lennuk. Ta vajus istmel veel enam kössi, ootas, kuni mees autosse istus ja küsis: “Milles asi? Kas te võite mulle vähemalt seda öelda?”

      Mees heitis talle kaastundliku pilgu, kuid raputas pead: “Ma pean teatama oma ülemustele. Nemad otsustavad, mida teha.”

      “Kes nemad?”

      Mees ei vastanud, vaid käivitas mootori ja juhtis auto pikale teele, mis viis Fantaasia jalamil laiuvasse külla. Tuul pani Debbie silmad vett jooksma, kuid ka pärispisarad polnud kaugel. Ta kõht korises, peopesad higistasid ja hirm pitsitas kurku.

      Ta oli täiesti üksi.

      Tal polnud aimugi, mis temast saab.

      Debbie ohkas, tõrjus mälestused eemale ja vaatas ringi, et võidelda senini ta sees pesitseva hirmuga. Nüüd on ta kaks tundi siin kongis istunud. Ta pole kedagi näinud. Tal ei lubatud helistada.

      Millised seadused võiksid olla ühel erasaarel? Ja kas temal endal on mingeid õigusi? Keegi ei räägi temaga. Kedagi ei huvita, et ta istub luku taga. Tundus, et nad panid ta luku taha ja unustasid täielikult.

      “Nende poolest võin ma siia surra,” pomises ta endamisi ja põrnitses suhteliselt mugavat kongi, just nagu oleks see maa-alune koobas, mille rõskusest hallitanud seinal ripuvad ahelad. “Surra ja mädaneda. Ja keegi ei saaks sellest teada. Mitte keegi ei imestaks, mis minuga juhtus ja...”

      Ta jäi poolelt sõnalt vait ja taltsutas oma kujutlusvõimet: “Taevas hoidku, Deb! Ära kaota mõistust! Janine ja Cait hakkavad sind otsima. Ja sa pole maamuna pealt kadunud. Ega mingi Zenda vang. See kõik on vaid eksitus. Sa oled varsti kodus.”

      See kõlas julgustavalt.

      Oleks see ainult nii!

      Väljast kostis hääli. Need olid summutatud, kuid vähemalt pole ta enam üksi siin hüljatud paigas.

      “Halloo! Halloo?”

      Ta haaras taas trellidest kinni ja raputas neid ägedalt. “Kas seal on keegi? Ma tahan helistada! Ma tahan kellegagi rääkida!”

      Välimine uks avanes aeglaselt ning Debbie hingas sügavalt sisse. Ta peab enda eest seisma. Ta nõuab, et teda lastaks saareomaniku jutule. Nõuab, et nad lahendaksid selle segaduse ja laseksid tal minna. Tuleb jätta see enesehaletsemine. Asuda võitlusse. Ta on juba aastaid harjunud enese eest seisma. Ja praegu pole õige hetk alla anda.

      Ta valmistus kõige vastu – mis iganes see siis on. Vähemalt uskus ta nii. Aga ta poleks ealeski osanud arvata, et näeb meest, kes astus uksest sisse ja silmitses teda oma roheliste silmade karmi pilguga.

      Mehel olid jalas mustad püksid ja seljas pikkade käistega valge särk, mille kraenööbid olid lahti. Ta pruunid päikesest triibuliseks pleekinud juuksed ulatusid peaaegu õlgadeni ning kui ta naeratas, tundis Debbie kuumahoogu, mida ta polnud kogenud peaaegu kümme aastat.

      “Gabe?” suutis ta vaevu sosistada ega uskunud oma silmi. “Gabriel Vaughn?”

      “Tere, Debbie!” vastas mees, hääl sama sügav nagu Debbie mälestustes. “Pole kaua aega näinud.”

      Debbie pilgutas silmi ja jälgis, kuidas Gabe astub kergel sammul kongi poole. Hoolimata oma täbarast olukorrast, valdasid Debbiet tundeküllased mälestused sellest, mida tema ja Gabe olid kunagi jaganud. Ta ei saanud sinna midagi parata. Ainuüksi Gabe’i nägemine tegi olematuks kõik vahepealsed aastad ja tõi silme ette viimase õhtu, mil nad olid koos olnud.

      Õhtu, mil Gabe oli teda naiseks palunud.

      Õhtu, mil Debbie oli keeldunud ja minema kõndinud.

      Nüüd kõlasid selle mehe sammud vangla tsement-põrandal. Lähemale jõudes paistis päike talle selja tagant ja ta nägu jäi varju.

      “Paistab, et sul on pahandusi, Deb.”

      “Tundub küll,” tunnistas Debbie, ja kui Gabe vaikis, ei kannatanud ta nende vahele tekkinud pinget välja ning jätkas: “See on mingi eksitus. Ma pole teinud midagi halba...”

      “Ei ole või?”

      “Ei.” Debbiele ei meeldinud Gabe’i kahtlustav hääletoon, otsekui oleks ta arutlenud endamisi, millise kuriteoga on Debbie hakkama saanud. “Minu passiga on mingi segadus ja nad tõid mu siia saareomanikuga rääkima. Aga teda pole ja ma olen istunud siin juba kaks tundi ja...”

      Gabe võttis puurivarvadest kinni ja vaatas Debbiele otsa, silmad vallatult säramas.

      “Mida sa siin teed, Gabe?” küsis Debbie ja temas hakkas aeglaselt maad võtma kahtlus.

      “Kas siin saarel? Või siin, vanglas?”

      “Siin,” ütles Debbie, “vanglas. Miks sa siin oled?”

      “Kui on probleeme, kutsutakse mind neid lahendama,” vastas Gabe, eemaldus trellidest ja hakkas laisal sammul Debbie kongiesist mõõtma.

      “Ah nii.”

      Debbie saatis meest pilguga, kuni Gabe keeras ringi ja hakkas taas aeglaselt lähenema, otsekui oleks tal aega küll. Muidugi, miks ta peakski muretsema? Tema ju ei istunud kongis. Debbie muutus kannatamatuks: “Kas sa oled siin politseiülem või midagi sinnapoole?”

      Gabe’i suunurk tõmbus muigele.

      “Midagi sinnapoole,” vastas ta, jäi Debbie ette seisma ja vaatas talle otse silma. “Saarel pole politseinikke. Ainult turvateenistus. Kui siia juhtub mõni tõeline kurjategija, peame teda seni kinni, kuni saame ta Bermudale saata. Väiksemate seaduserikkumistega tuleme ise toime.”

      “Ja kelle hulka mina kuulun?” küsis Debbie. “Väiksemate või konvoeeritavate hulka?”

      “Noh, see tuleb meil välja selgitada, eks ole?”

      “Gabe,” ütles Debbie kähku, “sa tunned mind. Sa tead, et ma pole kurjategija. Pagan võtaks, ma pole rikkunud isegi liikluseeskirju!”

      Gabe’i naeratus kustus ja ta raputas pead. “Kümne aasta eest oleksin ma võinud öelda, et tunnen sind. Vähemalt ma arvasin tollal...”

      Ta jättis lause õhku rippuma ja Debbie teadis, et Gabe meenutab nende viimast õhtut kümne aasta eest. Nagu ta teadis ka, et see mälestus pole mehele just meeldivate killast. Debbie oli lükanud tagasi tema abieluettepaneku, kuigi oli Gabe’i meeletult armastanud. Ta oli lahkunud, kuigi kõik temas oli igatsenud jääda ja olla mehega.

      “Gabe,” lausus ta vaikselt.

      “Aga nüüd,” katkestas Gabe teda rabinal, “kes teab? Kümme aastat on pikk aeg, Debbie. Inimesed muutuvad. Võib-olla on saanud sinust meistervaras.”

      “Ei ole!”

      Gabe kehitas õlgu: “Või salakaubitseja.”

      “Gabe!”

      Gabe silmitses teda teraselt. “Vaata, sa ei lähe siit kuskile, enne kui saareomanik selleks loa annab. Siin kehtivad tema reeglid.”

      Debbie käed klammerdusid külmade metalltrellide ümber. Tal pole oma kunagiselt armastuselt loota mingit abi. Mehe silmist oli näha, et ta pole jällenägemisest just erilises vaimustuses. Olgu nii! Debbie peab ise hakkama saama. Ta vajas ainult viieminutilist vestlust selle salapärase saareomanikuga ja segadus laheneks. Aga Gabe võiks vähemalt vihjata, missuguse inimesega on tegu.

      “Tähendab, saarel pole ei politseid ega kohut. Lihtsalt üks rikas mees, kellele kuulub see väike universum?”

      “Täpselt nii.”

      “Nii et ta on nagu kuningas?”

      “Ta arvab nii.”

      Gabe naeratas põgusalt, ja hetkeks hingas Debbie kergendatult. Gabe on hea inimene. Ükskõik, kuidas asi nende vahel lõppes, ta ei laseks kunagi