Miljardäri vang. Maureen Child

      Originaali tiitel:

      Maureen Child

      Captured by the Billionaire

      2007

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Elo Kuuste

      Korrektor Inna Viires

      © 2007 by Maureen Child

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10113

      ISBN (PDF) 978-9949-456-08-6

      ISBN (ePub) 978-9949-84-773-0

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Susan Malleryle,

      heale sõbrale, suurepärasele kirjanikule ja naisele, kes teab alati, mida öelda. Sa oled alati olemas, kui sind vajatakse. Suur tänu kõige eest!

      1. peatükk

      “Oh issake, ma olen vanglas!” Debbie Harris haaras mõlema käega kongivarbadest kinni ja raputas neid ägedalt. Need lõgisesid kergelt ja heli kajas pelutavalt vastu. “Ma olen kurjategija! Ma sattun kriminaalregistrisse!”

      Debbie surus lauba vastu varbu. Hirm pitsitas ta kurku nii, et ta sai vaevu hingata.

      Hea küll, Deb, sõitles ta ennast, võta ennast kokku. See on vaid eksitus. Kõik laheneb kohe. Taevas hoidku, sa pole vanglas!

      Välimuselt sarnanes kong rohkem Mayberry kui Oziga. Lubjatud seinad olid puhtad ja kiiskavvalged ning koikut kattis punase-valgeruuduline vatitekk. Ühes seinas olid tool ja laud ning teises vaheseinaga eraldatud klosetipott ja kraanikauss. Kõrvalkong oli tühi ning tema ja valvuriruumi vahel oli suletud uks.

      Debbie põrnitses ust, sest muud targemat polnud tal teha. Ta luku taha pannud mees, oli olnud küll väga viisakas, kuid teda ei huvitanud põrmugi, mis Debbiel öelda on. Ta sulges lihtsalt ukse ja jättis naise juurdlema, mille pagana pärast ta siia sattunud on.

      Teisel pool trellitatud akent säras sinine troopiline taevas, kus sõudsid üksikud valged pilvelaevad. Päikesekiired langesid kuldsete triipudena kongi punaseks värvitud tsementpõrandale. Debbie toetas otsmiku viivuks vastu külmi trelle, sulges silmad ja meenutas oma siiasattumist.

      Pärast ligi neli nädalat kestnud puhkust erasaarel asuvas muinasjutulises Fantaasia-nimelises kuurordis oli ta pakkinud kohvrid, et lennata tagasi koju. Tagasi Long Beachile Californias. Aga siis ilmnes, et ta ei pääse kuskile.

      Ta oli läbinud hommikul lennujaama turvakontrolli nagu kõik teised Fantaasiast lahkujad. Järjekord oli pikk isegi selle väikese saare kohta. Kuni kohvreid kontrolliti, astusid nende omanikud läbi metallidetektori.

      Seejärel jõudis ta tolliametnikuni ja edasi läks juba kõik allamäge. Ametnik vaatas ta passi ning Debbie nägi, et mehe naervad pruunid silmad muutusid külmaks. Mees vaatas talle otsa, kontrollis uuesti nime ja kortsutas kulmu.

      Kuigi Debbie teadis, et ta pole teinud midagi seadusevastast, oli tal tunne nagu juveelismugeldajal. Teda läbis midagi süü- ja muretunde taolist. Kui ametnik andis aga mundris politseinikule märku ta kõrvale kutsuda, tundis ta juba tõelist hirmu.

      “Mis lahti?” küsis Debbie, vaadates otsa politseinikule, kes oli naisel õlast kinni võtnud ja talutas teda nüüd küsitluseks kõrvale. “Milles probleem? Kas te võiksite öelda, milles asi?”

      Mees ei öelnud sõnakestki, kuni nad olid rahvahulgast eemaldunud. Nüüd arvavad kõik, et ta on terrorist või jumal teab kes.

      “Kas te olete Deborah Harris?”

      Ametniku hääl oli vaikne, kuid nõudlik.

      “Jah.”

      “Ameeriklane?”

      “Jah,” Debbie ei julgenud inimeste poole vaadata, kuid tundis nende pilkusid endal. Ta ajas lõua ette, selja sirgeks, ja püüdes säilitada vihast väärikust, vaatas küsitlejale otse silma sisse.

      Seda pole sugugi kerge teha, kui oled surmani hirmunud.

      Ta tahtnuks hüüda. “Ma pole midagi teinud!”, kuid tal oli tunne, et keegi ei usuks teda niikuinii.

      “Teie passiga pole kõik korras,” ütles ametnik.

      “Mida? Mis pole korras? Mismoodi? Siia saabudes polnud sel midagi viga.”

      “Ma tean ainult seda, mida tolliametnik mulle ütles.”

      “See on naeruväärne,” Debbie üritas passi mehe käest ära võtta, ent mees tõmbas käe järsult eemale. See kiire liigutus ei tõotanud midagi head. “Kuulge, ma ei tea, mis siin sünnib, kuid ma pole teinud midagi halba ja ma pean jõudma lennukile.”

      “Kahjuks täna küll mitte,” ütles politseiametnik pead raputades. “Olge nii kena ja tulge kaasa.”

      See polnud kutse.

      See oli käsk.

      Debbie kahetses, et ta ei olnud lahkunud Fantaasiast eelmisel nädalal koos oma sõprade Janine’i ja Caitlyniga. Kui ta parimad sõbrannad oleksid praegu siin, ei muretseks ta üldse. Janine ütleks midagi vaimukat ja Caitlyn võluks tollimehe ära. Kolmekesi koos suudaksid nad selle probleemi hetkega lahendada.

      Kuid mõlemad sõbrannad on juba tagasi kodus ja valmistuvad kahtlemata pulmadeks. Issand, oli see alles hull kuu! Nad tulid kolmekesi Fantaasiasse, et veidi laristada.

      Kõik kolm olid olnud kihlatud ja neid kõiki oli eelmise aasta jooksul maha jäetud. Nii nad siis otsustasid, et kulutavad luhtaläinud pulmade jaoks hoitud raha enda peale. Nad olid väga mõnusasti koos aega veetnud, kuni kolmiku lahutas Janine’i ja Caitlyni armsamate saabumine.

      Caitlyn oli kihlunud oma ülemusega, kelle eest ta oli siia põgenenud ja Janine... Debbie ohkas nukralt. Ta oli rääkinud Janine’iga alles eile ja kuulnud, et ta inglasest armuke oli järgnenud talle Long Beachile, et Janine’i kosida. Nüüd valmistus Janine Londonisse kolima, Caitlyn abiellub mehega, kelle sarnasest ta ema oli alati unistanud, ja tema, Debbie, läheb ilmselt vangi.

      Just. Sõbrannad leidsid oma armastuse ja tema pannakse pokri.

      Elu on tõesti “ilus”.

      “Siin peab olema mingi eksitus,” ütles Debbie ja ajas sõrad vastu, kui laitmatult valges mundris politseinik püüdis teda terminali uksest välja pukseerida. “Kui te vaid veel kord kontrolliksite...”

      “Pole mingit eksitust, preili Harris.” Mees oli pikka kasvu, piimašokolaadikarva naha ja pruunide silmadega, mis uurisid teda nagu mingit huvitavat putukat. Ta oli ka tugevam kui pealtnäha tundus. Debbie katsed tema haardest lahti vingerdada olid määratud nurjumisele. “Ma töötan saare turvateenistuses. Te peate minuga kaasa tulema.”

      “Aga minu pagas...” Debbie heitis pilgu üle õla väikese sagimist täis lennujaama poole.

      “Olge mureta, need võetakse lennukilt maha.” Mehe hääl oli meloodiline, ent pilk tõsine. Ta hoidis Debbie õlast ikka veel kinni – juhuks, kui neiu peaks üritama